Õndsate füsioloogia

"Sellest vaatenurgast lähtudes on eriti õpetlik lugeda keskaegseid traktaate ülestõusnute kehade omadustest ja terviklikkusest. Probleem, millega kirikuisad esmajärjekorras kokku puutusid, oli ülestõusnu keha identsus elanud inimese kehaga. Sest nende kahe keha identsus näis tähendavat, et kogu aine, mis oli kuulunud surnud isiku kehasse, peab uuesti ellu ärkama ja võtma jälle oma koha õnnistatud organismis. Aga just siin tekivad raskused. Kui näiteks vargal – kes oli hiljem pattu kahetsenud ja andeks saanud – oli üks käsi amputeeritud, kas see käsi liidetakse ülestõusmise hetkel uuesti keha külge? Ja Aadama ribi, küsib Thomas, millest moodustati Eeva keha, kas see elustatakse Eeva kehas või Aadama? Peale selle, vastavalt keskaegsele teadusele muundub toit elavaks ihuks; antropofaagi puhul, kes on toitunud teistest inimkehadest, peaks see tähendama, et ülestõusmise ajal liidetakse üks ja sama aine mitme indiviidiga. Ja kuidas on lood juuste ja sõrmeküüntega? Ja sperma, higi, piima, uriini ja teiste eritistega? Kui ka soolestik ellu äratatakse, väidab üks teoloog, peab see tagasi tulema kas täis või tühjana. Kui täis, tähendab see, et isegi saast tõuseb uuesti; kui tühi, siis on meil organ, millel pole enam mingisugust loomulikku funktsiooni.

Ülestõusnud keha identsuse ja terviklikkuse probleemist saab nõnda peagi küsimus õndsa elu füsioloogiast. Kuidas peaks kujutlema paradiisliku keha elulisi funktsioone? Niisugusel ebatasasel pinnal orienteerumiseks oli kirikuisadel käepärast üks kasulik näidiseeskuju: Aadama ja Eeva pattulangemise-eelsed Eedenlikud kehad. "Mille Jumal istutas igavese ja pühitsetud õndsuse rõõmu sisse," kirjutab Scotus Eriugena, "on inimloomus ise, mis tehtud Tema näo ja kuju järgi." Sellest vaatenurgast võiks õndsa keha füsioloogia paista Eedenliku keha, rikkumatu inimloomuse arhetüübi ennistamisena. See aga tõi endaga kaasa mõned tagajärjed, mida kirikuisad ei olnud valmis veel täielikult omaks võtma. Muidugi mõista, nagu Augustinus oli selgitanud, ei meenutanud Aadama seksuaalsus enne pattulangemist meie oma, kuna ta sai oma suguosa tahte järgi liigutada nagu käsi ja jalgu, nii et suguühe võis toimuda ilma mingite iharate stiimuliteta. Ja Aadama toit oli otsatult õilsam kui meie oma, sest see koosnes tervenisti paradiisiaia puude viljadest. Aga olgu sellega kuidas on, kuidas me peaksime kujutlema suguosade – või kasvõi lihtsalt toidu – kasutamist õndsate poolt? 

Sest kui möönda, et ülestõusnud paljunevad sugulisel teel ja toidavad end toiduga, tähendaks see, et inimeste arv ja kehakuju kasvaks või muutuks lakkamatult, ja et tekiks loendamatult õndsaid, kes ei ole kunagi enne ülestõusmist elanud ja kelle inimlikkust oleks seetõttu võimatu määratleda. Loomse elu kaks peamist funktsiooni – toitumine ja sigimine – on suunatud indiviid ja liigi säilitamisele, kuid pärast ülestõusmist jõuab inimkond oma ettemääratud arvuni, ning surma puudumisel oleksid need kaks funktsiooni täiesti kasutud. Liiatigi, kui ülestõusnud jätkaksid söömist ja paljunemist, siis poleks Paradiis mitte ainult piisavalt suur, et neid kõiki ära mahutada, vaid see ei suudaks mahutada isegi nende ekskremente – õigustades nii Auvergne’ Williami iroonilist teotust: maledicta Paradisus in qua tantum cacatur! [Neetud Paradiis, kus on nii palju roojamist!]

Eksisteeris aga üks veelgi salakavalam doktriin, mille järgi ülestõusnud ei kasuta seksi ja toitu mitte indiviidi või liigi säilitamiseks, vaid pigem (kuna õndsalikkus seisneb inimloomuse täiuslikus toimimises) selleks, et Paradiisis inimene tervikuna, tema kehalised kui ka vaimsed võimed, oleksid õnnistatud. Nende ketserite vastu, keda ta sarnastab muhameedlaste ja juutidega, kinnitab Thomas oma Summa theologia’le lisatus küsimustes De resurrectione, uuesti ja jõuliselt usus venereorum et ciborum’i väljaarvamist Paradiisist. Ta õpetab, et ülestõusmine ei ole suunatud mitte inimese loomuliku elu täiusele viimisele, vaid ainult tollele viimsele täiuslikkusele, milleks on kontemplatiivne elu.

Neid loomulikke toiminguid, mis on seatud inimloomuse esmast täiuslikkust saavutama või säilitama, ei eksisteeri ülestõusmisel... Ja kuna söömine, joomine, magamine ja sigimine kuuluvad... looduse esmase täiuslikkuse juurde, ei eksisteeri niisugused asjad ülestõusmisel. 

Seesama autor, kes oli just natuke varem kinnitanud, et inimese patt ei muutnud mingil moel loomade olemust ja seisukorda, kuulutab nüüd tagasihoidmatult, et loomne elu on Paradiisist välja arvatud, et õnnistatud elu ei ole mitte mingil juhul loomne elu. Järelikult ei leia Paradiisis kohta ka taimed ja loomad: "nad kõduvad nii oma tervikus kui ositi." Ülestõusnute kehades jäävad loomsed funktsioonid "tegevusetuks ja tühjaks", täpselt nii nagu keskaegse teoloogia järgi jäi igasugusest inimlikust elust tühjaks Eedeni aed pärast Aadama ja Eeva väljaviskamist. Mitte igasugune ihu ei saa päästetud, ja õndsate füsioloogias jääb lunastuse jumalikust oikonomia’st üle lunastamatu ülejääk."

Giorgio Agamben, "Avatus: Inimene ja Loom", 2002.

Loomad antropoloogilises masinas

Kirjutasin Vikerkaarde artikli.

"Ja need, kelle jaoks Linné tegu on skandaalne, peaksid seda ettekirjutust rakendama endale, sest kui nad ei tea, kuidas iseend inimesena ära tunda, asetavad nad end loomade sekka. Need, kes Linnéga nõustuvad, saavad aru, et inimene on loom, ja need, kes temaga ei nõustu, kukuvad läbi inimeseks saamise katsel ja osutuvad loomadeks. Kes keeldub iseend ahvis ära tundmast, osutub ahviks. Otsides iseendast iseend, näeb inimene vaid rida peegleid, kus ta ise paistab alati loomana. Inimene on “antropomorfne” loom, kes peab end ära tundma mitteinimeses, et üldse saada inimeseks. Ja nii iga lause, mis ütleb meile, et inimest eristab loomast see või teine tunnus, või et inimese teeb eriliseks see või too võime, nõuab endale seda radikaalset eristust, mis ei lase tal end ära tunda mitteinimlikus ja teeb inimesest looma – seda erinevalt neist, kes end mitteinimeses ära tunnevad ja seetõttu loomaks osutuvad."