Kui mõni aeg tagasi kirjutasin arvustuse Daniel Dennetti "Darwini ohtlikule ideele", siis olin natuke pettunud, et ilmselgele poleemikale ei tulnud pea mingisugust vastukäivat reaktsiooni, kõik tagasiside kippus olema positiivne. See polnud tegelikult ootuspärane. Nüüd aga leidsin tagantjärele siiski ühe, mis olgu siinkohal ära toodud ja millest selgub, kui nõme tropp ma ikkagi tegelikult olen.
Võibolla kirjutan kunagi ka mõne sõna kommentaariks, aga hetkel kõhklen, põhjusel, et siin on ühelt poolt mitmeid igavaid stampmõtlemisi (nt "humanitaarid kardavad loodusteadusi") ja teiselt poolt teatav enesereflektsiooni puudus (nt "teadlane tegeleb ideede, mitte isikutega" postituses täis isiklikku sõimu), mistõttu on vähe sisukat kommenteerida. Üht asja peab siiski mainima. Dennetti Eesti-retseptsioon ei erinenud üleliia raamatu üldisest retseptsioonist, mistõttu tema arvustajate sõimamine tundub laskvat mööda võimaluse mõtiskleda niisguse retseptsiooni põhjuste üle. Selle asemel et kinnitada, kuidas raamatu arvustajad on pinnapealsed või kardavad bioloogiat, võiks mõtiskleda, mis põhjused niisuguse süstemaatilise vastuseisu tingisid. Ehk võiks hetke järele mõelda, mismoodi edastada teaduslikku teadmist viisil, mis ei kõla samasuguse fanatismina nagu nende oma, kelle lollusele teadus iseenesest vastu seisab.
