Stultifera Navis - Narridelaev

Kirjutasin artikli...

2011-12-10T01:44:00.002+02:00

Kahekümne minuti Hobbes

2011-10-02T17:12:00.000+03:00

Vestlesin õega, kes õpib Tallina Tehnikaülikoolis. Ta osutas tavalisele seminarist puudumise kriteeriumile: kirjutada viiesaja sõnaline essee. Ta märkis ka, kuidas tudengid selle üle bitšivad. Mistõttu võtsin vastu otsuse karistus omaks võtta ja kirjutada 500 sõna Thomas Hobbes'ist, ilma ettevalmistuse ja mõtteta, ja vaadata, kui kaua läheb. Aega kulus ca 30 minutit, ja välja tuli järgmine:

Thomas Hobbes and Political Philosophy

There is a paradox about Hobbes, that famous originator of the modern state and the inventor of the commonwealth, that system of government that we still live under. That contradiction or paradox is: the unscientific, violent presumption of the nature of human beings.

The unscientific premise of the nature of human beings is retained to this very day, and upheld through governmental institutions, all in spite of its unscientific nature. It is the premise of the war against all, superimposed on a traditionally Cartesian premise of the separation between society and nature.

Above all, the Cartesianism of Hobbes needs to be explicated. The Hobbesian idea of society as a defense against the gruesome struggle characteristic of „pure“ nature always already presumes the fundamental distinction between nature and society, since it assumes a nature or an essence for two entirely separate domains: nature and society. The latter is there for the purpose of overcoming the nature of the former. Thus society is not a particular configuration of the lived world of species-specific relationships, or governance of their own ways of living, but rather a systematic confrontation, contradiction, and overcoming of the base surface of mere nature. The Hobbesian state is not a species-specific way of life, but rather an overcoming of what nature is, in its presumed true essence: not a reconfiguration of the lived environment by a particular organism, but an overcoming of that environment by a species that is fundamentally distinct from nature, and who thus has its own destiny for which nature is but a stage, all there for him to step to the front-stage and to declare a Wagnerian triumph of the will over brutes. The Hobbesian state, even though cast in the framework of a struggle, presumes an underlying „pure struggle“ as juxtaposed, and thus overcome, by that other struggle, that of overcoming of essence, of submission to nature.

The reason for the unscientificity of this argument is its (understandable, since pre-Darwinian) separation of the living world into the human and the non-human, and the hierarchical presentation of the same. Put simply, in light of contemporary understanding of the living world, there is no such (essential) division of existence into two spheres, one of nature, and one of transcendental human culture. The species Homo sapiens, just like all the other species, is equally enmeshed in that diversity that we call life, and its culture, or its society, and represents but another way of life, of adaption, that a species can take. The narrative of the overcoming of nature by way of culture or society is a consoling but unscientific fable of a pre-scientific imagination.

Hobbes is well out of line with contemporary scientific understanding of the workings of the world. But since, as was initially pointed out, the idea of the commonwealth – of the current structure of society – is the premise and foundation of modern societies, rethinking Hobbes is paramount: the question to be asked is, simply, what are the entailments of the fact that our understanding of human societies, our premises of doing politics, are fundamentally out of alignment with scientific knowledge of both nature and of human beings.

Laiast ilmast ilmajäämine

2011-09-25T15:14:00.000+03:00

"...Kantist peale paistab modernse filosoofia keskseks mõisteks saavat korrelatsioon. "Korrelatsiooni" all me peame silmas ideed, mille kohaselt meil on alati juurdepääs ainult korrelatsioonile mõtlemise ja olemise vahel, ja mitte kunagi kummalegi terminile käsitelduna teisest eraldi. Edaspidi me nimetame korrelatsionismiks igat mõttevoolu, mis peab niimoodi määratletud korrelatsiooni ületamatuks. Järelikult osutub võimalikuks öelda, et iga filosoofia, mis ütleb lahti naiivsest realismist, on osutunud üheks korrelatsionismi variandiks.

Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".

Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.

Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"

Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:

Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis "olla võimeline seda teadvustama", on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu.

Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."

Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.

Peegliinimeste kättemaks

2011-09-21T18:57:00.003+03:00

"Siit saab alguse suur teisesuse kättemaks, kõikide nende vormide kättemaks, millelt on õhkõrnalt või vägivaldselt riisutud nende ainulisus ja mis siitpeale on lahendamatuks probleemiks sotsiaalsele korrale, nagu ka poliitilisele ja bioloogilisele korrale.

Neil päevil ei olnud peeglite maailm ja inimeste maailm teineteisest ära lõigatud, nagu nad on seda täna. Pealegi olid nad üsna erinevad; ei olendid, värvid, ega kujud olnud samad. Mõlemad kuningriigid, peegli ja inimeste oma, elasid üksmeeles; läbi peeglite võis vabalt edasi tagasi käia. Ühel ööl tungisid peegliinimesed Maale. Nende jõud oli suur, aga verise sõjapidamise lõpuks jäi Kollase Imperaatori võlukunst peale. Ta lõi sissetungijad tagasi, vangistas nad nende peeglitesse ja sundis neile peale kohustuse korrata, nagu mingisuguses unes, kõiki inimeste tegevusi. Ta riisus neilt nende jõu ja kuju, ja alandas nad tühipaljasteks orjalikeks peegeldusteks. Siiski tuleb kord päev, mil võlusalm maha raputatakse ... kujud hakkavad end liigutama. Vähehaaval hakkavad nad meist erinema; pikkamisi ei jäljenda nad enam meid. Nad tungivad läbi klaasist või metallist barjääride ja sel korral ei saada neist enam jagu.

- J. L. Borges, "The Book of Imaginary Beings".

Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.

Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.

Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...

Ma ei ole sinu peegel!"

- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.

Uus teadus!

2011-09-12T15:50:00.007+03:00

Teaduslikult akadeemilisele distsiplinaarväljale on sisenemas uus uurimisvaldkonna haru. Tal on esialgu veel üsna kohmakas nimi: pleonasmoloogia või ehk reduntantism. Antud uus teadus tegeleb peamiselt liialdatult redundantsete pleonasmide uurimisega teaduslik-analüütiliselt metoodiliste meetodvahendite abil.

Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.

Pleonastlike reduntoloogide arvates on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.

(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)

Võrdleva Tähtsusetuse Kool

2011-08-01T17:32:00.000+03:00

„See on Diotallevi,“ ütles Belbo meid tutvustades.

„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“

„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“

„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“

„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“

„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.

„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“

„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“

„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“

„Ja kui mitu osakonda teil on?“

„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“

„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“

„Suurepärane,“ ütles Belbo.

Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“

„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“

Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“

„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“

„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“

Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“

„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.

- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".

Looduse petukaup

2011-07-17T19:36:00.004+03:00

"Ma sain jälle kord aru, milline petukaup on loodus. Isegi kui lumi ära ei sula, pakub ta vaevu mingeid keelelisi või emotsionaalseid motiive: tema vaieldamatust monotoonsusest saab täielikult aru ka kodust lahkumata. Loodus on tühi ja kõle; ainult filistrid näevad seal midagi, vaesed vennikesed, kes peavad muudkui sellest jahuma. Näiteks metsadel puudub igasugune temaatiline potentsiaal ja kõik allpool 1500 meetrit on täiesti ajast ja arust, sest Piz Palüd võib kinos marga eest vahtida... Hoidke loodusest eemale! Ta ajab teil mõtted sassi ja mõjub teie stiilile erakordselt halvasti! Natura – otse loomulikult naissoost! Tahab ikka ainult mehest seemet välja pigistada, temaga paarituda ja teda kurnata. Kas loodus on üldse loomulik? Ta alustab midagi ja jätab siis kõrvale, sama palju on katkestusi kui algatusi, suunamuutusi, läbikukkumisi, hülgamisi, vastuolusid, välgatusi, mõttetuid surmasid, eksperimente, mänge, näivusi – ta on õpikunäide ebaloomulikkusest! Ja ta on ka tavatult vaevaline, läheb ülesmäge, allamäge: tõusud, mis end vastastikku tühistavad, tuhmuvad vaated, varem tundmatud vaatluskohad, mis otsekohe unustatakse – lühidalt, idiootsus!"

- Gottfried Benn

"Beethovenist – Kanti eetikas ma pean eriti kahtlaseks „väärikust“, mida nad autonoomia nimel inimesele omistavad. Moraalse enesemääramise võime on inimesele omistatud absoluutse eelisena – kõlbelise kasumina –, samas kui seda kasutatakse salaja domineerimise, nimelt looduse üle domineerimise legitimeerimiseks. Just see on tegelikuks aspektiks transtsendentaalsele väitele, et inimene võib dikteerida looduse seadusi. Kanti puhul märgistab eetiline väärikus erinevusi. See on sihitud loomade vastu. Implitsiitselt väljutab see inimese loodusest, nii et tema inimlikkus ähvardab kogu aeg ebainimlikku tagasi langeda. Kaastundele ei jää siin mingit ruumi. Kantiaani jaoks ei ole midagi vastikumat kui meenutada talle inimese sarnasust loomadega. See tabu on alati töös, kui idealist pragab materialisti. Loomad mängivad idealistlikus süsteemis sisuliselt sama rolli kui juudid fašismis. Sõimata inimest loomaks – see ongi tõeline idealism. Keelata loomadele lunastuse võimalikkust absoluutselt ja iga hinna eest on tema metafüüsika puutumatuks piiriks. – Ja Beethoveni sünged aspektid on seotud just täpselt sellega."

- Theodor Adorno, Beethoven: The Philosophy of Music

Mina arvan, et...

2011-05-12T00:21:00.000+03:00

Lihtne käibeväljend "mina arvan et…" osutab oma väljenduse poolest kolmele eri meelsusele, tunnetusele või seisukohavõtule: kindlusele, kõhklusele ja vaatenurgale. Need kolm järku kalduvad (kui on lootust) ajapikku, inimese arenedes ja teadmiste kasvades üks teiseks üle minema.

Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.

Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.

Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.

"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.

Tagantkäeplatonism

2011-04-28T17:51:00.000+03:00

Pärast mu arvustusenatukese ilmumist Sirbis, kus puudutasin põgusalt "tagantkäeplatonismi", teatas academia.edu mulle, et seda sõna on netist korduvalt otsitud, aga nagu näha, ei ole seda uudisterminit varem õigupoolest kasutatud. Rikastagem siis keelt selle hädatarviliku mõtteheuristikaga. Algne mõiste, "platonic backhand", pärineb N. Kaherine Hayles'i raamatust "How We Became Posthuman", ja kunagi kirjutasin sellest nii (akadeemilisviisakad viited praakisin välja, mis neist siin väga ikka tolku):

"„Tagantkäeplatonism“, mida Whitehead nimetas „valesti omistatud konkreetsuse eksituseks“ on üks eripärane mõttevõte, omamoodi pahupidipööramine, kus abstraktne aetakse segamini konkreetsega. Tagantkäeplatonism töötab nii, et maailma kärarikkast paljususest tuletatakse kõigepealt lihtsustatud abstraktsioon, seejärel tehakse ümberpööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma paljusus tuleneb. Nii toimib kujutlus, mis privilegeerib abstraktset kui tõelist Reaalsust ning püüab vähendada praktilise, ainelise, tajutava konkreetsuse olulisust. Tegemist on ratsionalistlikule, transtsendentaalsele filosoofiale omase võttega, mille järgi abstraktsete entiteetide ülesandeks on seletada, kuna just see abstraktne (olgu ta Olemine, Jumal, asjad-iseendas, Subjekt vms) põhistab konkreetset. Transtsendentaalne filosoofia lähtub seisukohast, et nähtumuste all on mingi neid põhjustav printsiip, mis tekitab kõik kogetava, jäädes ise aga varju: see on printsiip, mis teeb tajutavaks, mõeldavaks, tunnetatavaks, kuid ei ilmuta end aga kunagi oma iseolemises, nii et juurdepääs transtsendentaalsele — nähtumusi põhjustavatele vormidele või subjekti tunnetust põhistavatele tingimustele — on alati tuletuslik, järelduslik. Et säärast lahutust seletada või ületada, otsib transtsendentaalne mõte mingit protsessi, mis tekitab kogetavat ja tajutavat selle alati juba ette kättesaamatuks kujutletud vormi alusel.

Kui selline tõlgendusviis rakendub kultuuri- või ühiskonnateadustes, konkretiseerib see teaduse moodustatud abstraktsioonid, olgu nendeks „kultuur“ või „struktuur“ või midagi muud, ning kujutab neid, nagu Bourdieu kirjutab, „sotsiaalset mõjukust omavate realiteetidena, mis on võimelised tegutsema justkui ajalooliste tegude eest vastutavad agendid või siis jõuna, mis on võimeline piirama praktikat“. Teaduse poolt uuritavad entiteedid lahutatakse abstraheerimise teel kogemuslikest või tajumuslikest nähtustest, mis ometigi on ainus antus ühele kogevale olendile, ja niisugused abstraktsioonid, kujuteldavad „asjad iseendas“ saavad meeletaju põhjustajaiks, kausaalseiks agentideks, mis ise oma loomuses jäävad aga igavesti varjule, „nii et see, mis on vaid mõistuse protseduur meeletaju tõlkimisel diskursiivseks teadmiseks, on muudetud looduse enda fundamentaalseks tunnusjooneks“, nagu Whitehead seda kommenteerib. Nietzschegi pahandas tolle filosoofilise mõtte kurjajuure peale: tagantkäeplatonism „seisneb viimase ja esimes segiajamises. Nad [filosoofid] võtavad selle, mis tuleb lõpus (õnnetuseks! sest see ei peaks üldse tulema!), „kõige kõrgemad ideed“, mis tähendab kõige universaalsemaid, kõige tühjemaid ideid, hajuva tegelikkuse viimseid uduriismeid — ja asetavad need algusesse, kui alguse“.

Lühidalt, tagantkäeplatonismi puhul tuletatakse esmalt konkreetseid nähtusi, elu mitmekesisust uurides ja neist nähtustest ajutist, ainulaadset, kordumatut ja seetõttu „kõrvalist“ maha lihvides lihtsustatud ja üldistatud kirjeldus. Seejärel aga pööratakse nii saadud üldine kirjeldus seletuseks: väidetakse, et tegemist on just sellega, mis algse mitmekesisuse põhjustas. Kui algselt on tegeliku elu kirevus, nüansseeritus, varieeruvus, tema loomingulisus ja pidev muutlikkus asi, mis lihtsustatud kirjelduse käigus kaduma läheb, siis pärast tagantkäeplatonismi rakendamist saab sellest kirevusest lihtsalt tema all oleva üldise invariandi üks konkreetne realisatsioon, variant, tühipaljas praktika struktuuri objektiivsel pinnal. Tuletatud mudelist saab kausaalne agent, kirjeldusest põhjustaja. Tulemuseks on „sotsiaalse elukunsti akademism“, nagu Bourdieu seda nimetas, mis, uskudes end olevat tegelikest praktikatest tuletanud nendesamade praktikate produtseerimise printsiibid, „võtab ära arusaamise praktika loogikast selsamal hetkel, kui ta üritab seda pakkuda“."

Vahepala IV: Seletab, miks asjad iseendas saavad meie abitagi ise hästi hakkama

2011-03-23T20:24:00.000+02:00

"Asjad iseendas? Aga nendega on kõik korras, tänan küsimast. Ja kuidas teil läheb? Te kurdate asjade üle, mis ei ole teie auväärse pilgu alla sattunud? Te tunnete, et neil asjadel jääb vajaka teie teadvuse valgusest? Aga kui te jäite täna hommikul ilma sebrade kappavast vabadusest savannis, siis on see teie enda mure; sebrad ei kahetse, et teid kohal polnud, ja nagunii te oleksite hakanud neid kodustama, tapma, fotografeerima või uurima. Asjad iseendas ei ole millestki ilma, täpselt samamoodi nagu Aafrika ei olnud valgetest ilma, enne kui need kohale jõudsid. Siiski on võimalik panna kahetsema neid, kes said ilma teieta väga hästi hakkama, et teid kohal ei ole. Kui asjad redutseerida eimiskiks, anuvad nad, et te neist teadlikud oleksite ja paluvad, et te nad koloniseeriksite. Nende elu ripub juuksekarva otsas, teie tähelepanu juuksekarva otsas. Maailma vaatemäng hakkab keerlema ümber teie teadvuse. Aga kes selle vaatemängu loob? Crusoe oma saarel, Aadam oma aias. Milline õnn, et te olete lunastajate ja nimeandjatena kohal. Ilma teieta taanduks too niinimetatud "maailm" eimiskiks. Teie olete Zorrod, Tarzanid, Kantid, leskede valvurid ja orvuksjäänud asjade kaitsjad.

Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.

Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.

Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?

Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

1914: Üks või mitu hunti?

2011-03-21T10:44:00.001+02:00

"Tol päeval tõusis Huntmees kušetilt iseäranis väsinult. Ta teadis, et Freud oskab geniaalselt tõde riivata ja sellest siis mööda minna, täites tühimiku seejärel assotsiatsioonidega. Ta teadis, et Freud ei tea mitte midagi huntidest, ega muidugi mitte aanustest. Ainsa asjana mõistis Freud seda, mis on koer ja mis koera saba. Sellest ei piisanud. Sellest ei hakkagi piisama. Huntmees teadis, et Freud kuulutab ta varsti terveks, aga et asi ei ole sugugi nii ja tema ravimine kestab Brunswicki, Lacani, Leclaire’i käe all terve igaviku edasi. Lõpuks teadis ta veel, et parajasti ta hakkas omandama tõelist pärisnime, Huntmeest, tema enda nimest õigemat nime, kuna see saavutab kõige kõrgemat järku singulaarsuse, tajudes silmapilgu vältel üldist paljusust: hundid. Ta teadis, et seda uut ja tõelist pärisnime hakatakse moonutama ja valesti kirjutama, patronüümiks ümber ristima.

Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.

Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?

Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.

Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."

[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.

Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980

...vahest üks kõige suuremaid sigadusi

2011-03-16T11:39:00.002+02:00

"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.

Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)

[...]

Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)

Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).

Kahtepidi inimmõttest

2011-01-27T17:55:00.001+02:00

"Ükskord ennemuistsel ajal, mingis universumi kauges nurgas, täis hajusaid, vilkuvaid tähesüsteeme, oli üks täht, kus targad elukad leiutasid teadmise. See oli kõige ülbem ja valelikum hetk „maailma ajaloos“, kuid siiski vaid hetk. Kui loodus oli paar korda hinge tõmmanud, täht jahtus ja hangus, ja targad elukad pidid surema. Võib välja mõelda niisuguse muinasjutu, olemata ikkagi piisavalt täpselt ilmestanud, kui armetu, ähmane ja mööduv, kui sihitu ja suvaline paistab inimese intellekt looduses. Ta ei eksisteerinud tervete igavike vältel. Ja kui inimese intellektiga on lõpuks kõik ühel pool, ei ole juhtunud mitte midagi. Sest sel intellektil ei ole mingit lisaülesannet, mis viiks ta inimelust väljapoole. Ta on inimomane, ja vaid see, kellel ta on ja kes on ta eostanud, võtab teda tõsiselt – justkui pöörleks temas kogu maailma telg. Aga kui me suudaksime kõnelda sääsega, saaksime teada, et ka tema lendab läbi õhu samasuguse tõsidusega, et ka tema tunneb enda sees kogu universumi lendavat keset. Looduses ei ole mitte midagi nii tülgastavat ja tähtsusetut, et see teadmise jõu vähimagi puhangu peale ei paisuks kui õhupall. Ja nagu iga viimne pakikandjagi tahab, et teda imetletakse, nii ka uhkeim inimeste seast, filosoof, eeldab, et ta näeb kõikjal ümberringi universumi silmi teleskoopidena tema tegude ja mõtete peale pööratuna."

- Friedrich Nietzsche

"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."

- Kenneth Burke

Misantroopsusprintsiip

2010-10-03T18:09:00.002+03:00

Sõnastasin uue printsiibi, misantroopsusprintsiibi. Selle kohaselt on universumi struktuur just niimoodi peenhäälestatud, et paratamatult ilmub universumisse mingil hetkel kari ennasthävitavaid lollpäid, kes peagi teevad koos oma keskkonnaga otsa peale ka iseendale. Evolutsioonilise eksitusena tekivad samal ajal ka mõned harvad vaatlejad, kelle peamine reaktsioon sündivale on: WTF?

Niisugune on universumi seadus.

Lahendus misantroopsusprintsiibi põhjustet ängile on tegeleda rohkem tautoloogiaga, ainsa teadusega maailmas, mis tegeleb ainult iseendaga.

MHÜ manifest

2010-07-05T13:15:00.001+03:00

S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)

Valerie Solanas

Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.

Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.

Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.

Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.

Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.

Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.

Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.

Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."

(edasi ei ole viitsinud tõlkida)

Fibonacci

2010-06-16T19:35:00.002+03:00

Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.

Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.

Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.

Taandamine, jagamine. Punkt. Null.

Hüään ja Ilves

2010-06-15T19:14:00.007+03:00

Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.

Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.

Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.

Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.

Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.

LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.

Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."

Inimene põgenes oma peast

2010-06-10T11:31:00.003+03:00

Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):

"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.

Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.

Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.

Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."

Vahepala V: Kus me saame suure rõõmuga teada, et ei ole olemas sellist asja nagu tänapäeva maailm

2010-04-19T16:53:00.003+03:00

"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.

Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".

See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.

Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.

Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.

Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.

Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.

Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.

Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.

Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.

Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

Looduse olukord

2010-04-12T11:31:00.002+03:00

Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.

Külmkapp

2010-04-09T00:29:00.002+03:00

Nelly juures on külmkapp, mis iga kord mootori töö lakates paiskab endast välja metalselt müriseva valuoige nagu mõni surev aurupungi-robot ning väriseb Püha Vituse kontrollimatutes tantsuspasmides. Kapp ise on muidugi mõista aastakümneid vana ja töötab muidu igati korralikult. Aga selline ongi Nõukogude tehnika iseloom: ta nimelt on võimetu amortiseeruma. Nõukaaegne tehnoloogia näib eksisteerivat vaid ühes kahest võimalikust seisundist: ta on kas algusest peale, läbinisti, suisa struktuurselt võimetu üldse töötama, või teeb ta seda lakkamatult ja pidurdamatult, põhimõttekindla vastupanuna entroopiale. Bourdieu on kuskil kirjutanud, et "üleminek kõige suuremast tõenäosusest absoluutse kindluseni on kvalitatiivne hüpe, mis ei ole proportsioonis numbrilise vahega." Selle tsitaadi mõte ongi kohane just Nõuka-aegsele tehnikale. Noodki on kas täielikult töövõimetud või siis kestavad igavesti, ehk eksisteerivad vaid ühel pool seda kvalitatiivset hüpet - nad kas absoluutselt ei tööta või absoluutselt töötavad. Tänapäeva toodetud igandlikkuse maailmas aga eksisteerib kogu tehnoloogia teispool lõhet: kõik asjad justkui töötavad, aga lähevad suure tõenäosusega peagi perse. Nõuka-aegne tehnika eksisteerib absoluudi, tänapäeva tehnika statistika maailmas. Ja olen kindel, et Metsatöllu viimase albumi "Äio" ühes loos on kõnelejaks just mõni Nelly suremisvõimetuse õuduse käes kannatava külmkapi sarnane igiliikur, kes näeb enda ümber mõnd värsket Samsungi või Philipsit põrmu vadumas:

Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu

Vahepala II: Näitab, milline kergendus on lõpetada asjade redutseerimine

2010-04-04T14:32:00.008+03:00

"Mõnikord, kui päike särab Salki Instituudi karestatud betoonil, me lõpetame kiirustamise ja aja ära kulutamise. Me istume lävepakul ja laseme aegade puu igal oksal laotuda laiali nii kaugele kui ta suudab. "Mitte miski ei ole iseenesest taandatav ega mittetaandatav millelegi muule," ütleme me kõikide nende kohta, kes taandavad, hävitavad, asendavad, järeldavad, permuteerivad, seletavad, põhjustavad, lunastavad, taastavad, kaasa toovad, tingivad, vahetavad ja ostavad. Aegade puu, aegade puud, aegade puude mets. Mitte midagi ei ole muutunud, kuid siiski iga jõu paigutus, iga entelehhia, iga tegutseja muutub nii täielikult, et me hingame õhku, millest me varem ei teadnudki, et temast puudust tunneme.

Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.

Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.

Progressi marutuul

2010-04-02T22:24:00.002+03:00

Émile Durkheim on vast üks tuntumaid säärase arusaama lahtikirjutajaid, mis näeb ühiskondi omamoodi eraldiseisvate, üleorgaaniliste entiteetidena, mis toimivad täiesti omalaadsete reeglite alusel, mis ei ole kuidagi taandatavad vastava ühiskonna üksikliikmete tegevusele. Nii näiteks inimese kasutatavad mõisted "töötati välja ainulaadse intellekti poolt" ning väljendavad seda, kuidas "see väga eriline olevus, ühiskond, kaalutleb enda eripärase kogemuse asju". Pärast teda on ühiskonnast niiviisi mõelda küllalt tavapärane. Üks kõnekamaid tsitaate varasemast ajast pärineb Alfred Kroeberi kuulsast, juba iseenesest kõneka pealkirjaga artiklist "The Superorganic" (1917), kus ta kirjutab, et "sotsiaalne substants — või mittesubstantsiaalne kangas, kui keegi seda väljendit eelistab — see eksistents, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, ületab neid [üksikindiviide] täielikult".

Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:

Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.

Leo ehk lõvi

2010-03-28T22:59:00.000+03:00

Ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.

Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.

Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.

Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.

Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.

Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.

Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.

Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.

Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.

Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.

Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.

Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.

Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.

Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!

Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.

Lõvi kardab kukke, eriti valget.

Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."

Dualismi patoloogiad

2010-03-26T11:59:00.002+02:00

Dualismid vohavad kõikjal. Võimalik, et tegemist on paratamatusega, inimese kogemusse ja mõttemustritesse liiga sügavalt juurdunud harjumusega, nii et nende vastu üles astuda on ette läbikukkumisele määratud. Kuid siiski ei tuleks nendega leppida ning resigneerunult nende kõikjalolekust ja vääramatusest üldkehtivat reeglit teha. Õigupoolest peaks neid hoopis kogu aeg nähtavale tooma, neile pidevalt osutama, neid paljastama, rebima neilt endastmõistetavuse kate ja näidata neid pidevate probleemide allikana. Sest dualismide vohades närtsib märkamisvõime ja lämbub keel.

Dualistlik mõte pole muud kui vaid üks lühike samm edasi essentsialistlikust mõttest. Õigupoolest on binaarne loogika vaid essentsialismi teisendus, tema petlik teinepool. Ideaalselt essentsialistlik mõte, too müütiline teadvus, mida võib puhtal kujul leida vast küll ainult kujutluses Eedeni aias loomadele nimesid andvast Aadamast, arvab end nimesid andes tabavat nähtuste loomust, nii et sõnad ja asjad kattuvad perfektselt, kummastki ei jää midagi üle ning kumbki vastab teisele täielikult. Ainsaks probleemiks, mis taolise mütoloogilise esmanimetaja ette kerkib, on leida õiged sõnad ja need siis asjadega kohakuti seada. Seal kus lõpeb asi, lakkab ka sõna, olles nüüd täielikult ammendunud; nimetades asju nende tegelikus loomuses, ei ole tarvis sisse tuua isegi mingit eristust, mis aitaks juhtida tähelepanu asjalt endalt kõrvale, millelegi muule väljaspool õigesti tabatud loomust ennast, nõnda et essents kujuneks välja vaid eristusena iseendast väljapoole jääva suhtes. Niisugune kujutluslik ürgessentsialism ei ole erinevuste märkamise keel. Kuna sõna tabab asja loomust täielikult, ei ole oluline, et me saaksime kõrvutada seda sõna mõne tema vastandi või teisendusega — vormeliga „see on X“ ei käi kaasas tema näiliselt paratamatut eitust „siis järelikult ei ole ta Y“.

Binaarne mõtlemine just selle eristuse sisse toobki. Jäädes oma sisemiselt loogikalt essentsialistlikuks ja püüdes nimetamise abil tabada asjade sisemist korda ja tungi, mõistab ta, et nimetamine on sisuliselt piiritlemine, sõnadega asja jaoks teatud ruumi eraldamine, mistõttu peab iga seesugune nimetamine midagi välja jätma; nii märgib ta maha joone, mille taha jääb kõik see, mis ei mahu nimetamise akti kaudu loodud piiride sisse. Kuid ei, siin me oleme läinud juba liiga kaugele, tuleb teha samm tagasi, kuna dualistlik mõte on veel lihtsakoelisem. Ta ei eralda mitte ruumi, mis võiks vastanduda kogu väljajääva paljususele, ega tõmba endasse aina täpsemalt ja peenemalt kõike seda, mida ta tahab seletada. Ta tõmbab hoopis maha ideaalselt täpse, lõpmatuseski lõikumatu sirgjoone, mille kummalegi poolele jääb maha vaid teise poole eitus. Sellega kogu dualistlik loogika piirdubki. Ta seab sisse vastanduse, mis pole muud kui positiivse osutuse pelk eitus. Iga ülesehitatud vastanduse kumbki osapool võtab enda alla vaid täpselt nii palju ruumi, kui teine talle jätab. Nii nagu essentsialism, tahab ka dualism tabada asjade loomust, osutada neile täpselt ja selgelt ning nad tähendusega täielikult katta; selle saavutamiseks ei suuda dualistlik mõte aga kujutleda muud võimalust kui leida nimetatavale nähtusele vaid üks ja ainus paariline, ideaalne partner, mis punkt punktilt vastab nimetatule endale, kuid negatiivselt, eitusena. Kumbki binaarse opositsioonipaari pool näitab teist vaid justkui fotonegatiivses peeglis, kust vaatab vastu tema enda täiuslik koopia, ainult et äravahetatud värvides. Dualistlik loogika, mis püüab taandada nähtusest arusaamist vaid mõistepaaridele, millest üks on teise negatsioon, ei jõua seega sisuliselt isegi mitte niikaugele, et leida enesele vastandiks formulari „siis järelikult ei ole ta Y“, kuna niisugusel juhul jääks alati alles oht, et Y on oma paljususes ammendamatu või sisaldab endas midagi, mis X-is puudub. Ta hoopis võtab lähtekohaks vormeli „see on X“ ning liidab sinna juurde vormeli „see on X vaid niivõrd kui ta ei ole miinus-X, tema täiuslik teine“.

Asi ei ole ainult selles, et filosoofilise mõtte tarbeks väljendusvorme nüansseerida ja neid paindlikumaks muuta. Kuigi see võiks olla binaarsete opositsioonide hülgamise üks peamisi praktilisi põhjusi, on dualismide primitiivsuse paljastamiseks veelgi olulisemaid ajendeid. Nimelt see, et paradoksaalsel kombel hakkab dualistlik mõte hoolimata oma vähkkasvajalikust vohamisest ja näilisest allutamatusest vastu keele enda loogikale. Binaarse mõtte ideaaliks on keele surm.

Keelele omase loogika ühe kõige tähelepanuväärsema tuuma juurde pääseme, kui mõtleme tõsiasjale, et tema olemuseks on lõpmatu ümberütlemise võimalikkus. Keel on sulgematu: alati on võimalik ütelda veel midagi, panna tähele ja sõnade abil esile tõsta veel üks tahk, luua diskursiivsete praktikate abil suisa uusi objekte või tõlgendada mõni varasem läbinisti ümber. Keelele, ümberütlemisele, kommenteerimisele on omane sügav üleküllus, täielik liiasus, ja seda nii tähistaja kui tähistatava osas. Ei ole võimalik luua kirjeldust, mis kataks mõne objekti nii täielikult, et teda ei oleks võimalik veel kuidagi nimetada, kirjeldada, analüüsida. Tähistatav jääb alati suuremaks kui tähistaja, ulatub tema alt välja; tal on peenem kude, nii et tähistajad jäävad alati liiga sõredaks, et teda tervenisti endas hoida — ikka imbub mingi peenem nüanss nende sõelast läbi, ikka jääb kuskile järgi „mõtte paratamatu, sõnastamata ülejääk, mille keel on varju jätnud“ (Foucault 2006: xviii). Kuid ka vastupidi: ükski tähistaja ei jää kunagi tähistatava külge lukku. Alati suudab ta end lahti rebida ja rakenduda mõnes muus kontekstis, mõne teise asja kohta, või nihutada end oma algse tähenduse suhtes, nii et osutades küll justkui ikka veel samale asjale, on siiski toimunud võõrutus, kummastus, pööre. Kui tähistatavad on alati suuremad ja peenemad kui tähistajad, siis tähistajad on omakorda alati võimekamad kui tähistatavad, sest pole olemas nähtust, mis suudaks tema kohta käivad võimalikud väljendid ammutada, täielikult enese külge haakida, laskmata neil ilmuda üheski teises kontekstis. Ning kuna see on nii, ei saa ühtegi tähendust lõplikult fikseerida ja täielikult sõnade külge aheldada, nii et kunagi ei oleks enam tarvis küsida „aga mida see ikkagi tähendab?“, kuna vastus oleks alati antud osutatud nähtuse ja kasutatud sõna igikestvas liidus. Sõnadel ei ole tähendusi, neil on tähendusväljad, mille pinnal nad saavad vabalt libiseda. Nii et mitte ainult asju ei tule pidevalt ümber mängida ja teisiti nimetada, vaid tähistajates endas peituv lõtk paneb meid pilgu neile tagasi pöörama ja uurima sõnu endid nende tähenduse osas, tähenduse lakkamatu nihke osas. Just tänu sellele „kahekordsele üleküllusele“ jääb alati alles „teatud hulk tähistatavat, millel tuleb lasta kõnelda, sellal kui tähistaja on meile alati antud rikkuses, mis meid meist endist sõltumata küsitleb selle osas, mida ta „tähendab““ (samas, xviii). Keele fundamentaalseks loogikaks on üleküllus, lahutus ja nihe.

Dualismid, mida üksteise peale kuhjab binaarne mõtlemine — kuid pangem tähele: ilma nihketa, ikka täpselt kohakuti —, üritavad säärast keelelist loogikat maha suruda. Keelele omase riivatu loomingulisuse, aina vohava paljutahksuse ning hõlmamatu ulatuse asemele tahavad nad suruda kinnist ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir, ning kus sõnad ja asjad, tähistajad ja tähistatavad, representatsioonid ja objektid tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Binaarsed opositsioonid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda primitiivse printsiibi alusel uuesti laiali. Kui on tõsi, et reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kui nähakse vaeva, et saada tundlikumaks tema erinevuste suhtes (Latour 2004: 85), siis on dualistlik mõtlemine tõhusaim viis säärast tundlikkust tappa, parim ajend mitte midagi märgata — ta on erisusi hoomata tahtva pilgu nüridakslihvimise optimeeritud mehhanism. Dualism on märkamise surm, nüansside kadu, milles üheainsa jõuvõttega paisatakse põrmu variatiivsus ja paindlikkus.

Ent kui liikuda keele loogikat mööda veel edasi, hoomame peagi, et asi on märksa keerulisem kui ülal kirjeldatud lihtsakoeline pilt tähistajate ja tähistatavate (veel üks duaalsus, mille lihtsakoelisus tuleb esile tuua!) ammendamatust koosmängust, sõnade lihtsast osutusest asjadele ja nähtustele. Keele peenus ilmneb siis, kui jõuame sinna, kus keel hakkab rääkima iseendast, kus tekstid hakkavad rääkima teistest tekstidest ja pöörama oma pilku endale tagasi. Ja me märkame, et just siin paljuneb ümberütlemise võimalikkus veel kordi ja kordi. Just siin, kohas, kus saab alati veel midagi lisada, kommenteerida, ümber öelda ja mõelda, ilmub keele üleküllus ja nihkuvus oma kõige sügavamal kujul. Olukorras, kus sõnad hakkavad rääkima sõnadest ja tekstid kõnelema iseendast ja teistest tekstidest, ilmub keele tähistusvõime uus tasand, mis ei ole enam taandatav asjale osutamisele, tema tähistajaga hõlmamise lihtsale loogikale. Kui pilk pöördub keele abil keelt, teksti abil teksti kirjeldama, hakkavad neis lagedale ilmuma sõnastamata jäänud tähendused, mis seni olid keeles vaid soikvel. Kuid keel pole siiski lõpmatult vaba, vaid jääb oma osutustes paratamatult põimituks sellega, mida ta püüab ümber ütelda. Sest keel oma liiasuses ja lakkamatus paindlikus libisemises saab asjade loomust tabada vaid läbi paradoksi, mis põimib ta tähistatavate külge ja suunab sealt uuesti tähistajasse tagasi. Kui mõni lausung, mingi diskursus hakkab rääkima mõnest teisest tekstist või diskursusest, tehes seda keelele omaselt mingil uuel moel, nii et tähistaja ja tähistatava vahelised varasemad seosed katkestatakse ja mängitakse seejärel ümber, ütleb see uus lausung ometigi nüüd, algteksti suhtes teisasena, siiski ainult seda, mis seal oli juba enne olemas. Kuid samas ei ole kasutatav sõnavara ja tekitatud seosed tänu katkestusele ja nihkele enam needsamad, mis nad olid algselt selle puhul, mida nüüd ümber mõeldakse. Ta ütleb küll seda, mis oli juba varem öeldud, kuid nii, et ta ütleb ümber, tuues esile selle, mida veel pole öeldud. Representatsioonid ei ole kunagi päris vabad, vaid on diskursuse kohta käivatele diskursustele omase ümberütlemise paradoksi läbi algse tähistatavaga alati seotud: „kommentaar [peab] ütlema esimest korda seda, mis on juba öeldud, ja kordama lakkamatult seda, mida kummatigi pole kunagi öeldud“ (Foucault 2005: 21).

Niisugune on see nihe, mille tõttu üks tähistusprotsess ei kata kunagi teist täielikult ega ole kunagi temaga samakujuline, kuid mis sellest hoolimata ei kujuta endast vaba tahte lõpmatut mängu, mis oleks võimeline aina paljunevate representatsioonide pealesurumisega asju lakkamatult ümber mängima, nii et algupära läheb selle kuhjatise all jäädavalt kaduma. Tähendus ja mõistmine ilmuvadki selles kokkupuutepunktis, kus öeldase seda, mida on juba öeldud, kuid nii, kuidas seda pole kunagi varem öeldud, kus uus tekst „lubab küll öelda midagi muud kui tekst ise, ent tingimusel, et lõppkokkuvõttes öeldakse teksti ennast ja viiakse see mingis mõttes täide“ (samas, 21-22). Just niisugune on keelele seesmiselt omane protsess, mida dualismid eitavad ja summutada püüavad oma põhjendamatus kihus luua järske vastandusi ja käsutada kogu sõnavara ühe suurejoonelise liigutusega laiali kahele poole ületamatut veelahet.

Foucault, Michel 2005 [1971]. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel 2006 [1963]. The Birth of the Clinic: An archaeology of medical perception. London and New York: Routledge.
Latour, Bruno 2004. Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Cambridge: Harvard University Press.

Descartes pole küll kunagi ahvi näinud...

2010-03-11T21:23:00.007+02:00

"Elu lahutus vegetaalseks ja relatsiooniliseks, orgaaniliseks ja animaalseks, animaalseks ja inimlikuks, jookseb esmajärjekorras liikuva piirina läbi elava inimese, ja ilma selle intiimse tsesuurita ei oleks arvatavasti võimalik otsustadagi, mis on inimene ja mis ei ole. Vastandada inimest teistele elavatele olenditele, ning samal ajal korraldada keerukat – ja mitte alati meeliülendavat – suhteökonoomiat inimeste ja loomade vahel on võimalik ainult sellepärast, et inimese sees on eraldatud midagi loomse elu sarnast, ainult sellepärast, et tema kaugus ja lähedus loomalikuga on ära mõõdetud ja ära tuntud ennekõike kõige lähemas ja intiimsemas kohas.

Aga kui see on tõsi, kui tsesuur inimese ja looma vahel läheb esmajoones inimese seest, siis tuleb just küsimus inimesest – ja „humanismist“ – esitada uuel viisil. Meie kultuuris on inimesest alati mõeldud kui keha ja vaimu, elusolendi ja logos’e, loomuliku (või animaalse) elemendi ja üleloomuliku, sotsiaalse või jumaliku elemendi vahelise artikulatsiooni ja ühtelangemisena. Me peame selle asemel õppima mõtlema inimesest mitte kui sellest, mis saadakse nende kahe elemendi ühitamatuse tulemusena, ja mitte uurima ühtelangemise metafüüsilist mõistatust, vaid pigem eralduse praktilist ja poliitilist mõistatust. Mis on inimene, kui ta on alati lakkamatute lahutuste ja tsesuuride asukoht – ja samal ajal nende tulemus? Märksa pakilisem on töötada nende lahutuste kallal, küsida, mil moel – inimese sees – on inimene eraldatud mitteinimesest ja loom inimesest, kui võtta seisukohti suurte küsimuste osas...

[...]

Nagu me oleme näinud, on meie kultuuris inimene alati olnud loomse ja inimliku samaaegsete lahutamiste ja artikulatsioonide tulemuseks, kus operatsiooni üks kahest terminist oli ühtlasi see, mis oli temas kaalul. Muuta kehtetuks masin, mis valitseb meie arusaamade üle inimesest tähendab seega loobuda otsimast uusi – tõhusamaid või autentsemaid – artikulatsioone, ja pigem näidata keskset tühjust, katkestust, mis – inimese sees – eristab inimest ja looma, ja panna end selles tühjuses kaalule: seiskamise seiskamine, nii looma kui inimese sabat.

Ja kui ühel päeval, vastavalt nüüd juba klassikaks saanud kujundile, peaks lõpuks kustuma „nägu liival“, mille inimteadused on moodustanud meie ajaloo kaldale, ei ilmu tema asemele mitte sugugi mingi tagasivõidetud inimlikkuse või loomalikkuse uus mandylion või „Veronica“."

Giorgio Agamben, "The Open: Man and Animal", 2002.

("Descartes pole küll ahvi näinud..." - Carl Linné kogu kommentaar arusaama kohta loomadest kui mehhaanilistest automaatidest.)

Tsitaate

2010-03-09T12:52:00.007+02:00

"Ma arvan tõemeeli, et meie - parasiitlik preestriklass, kes jagab BA-sid ja PhD-sid nagu sakramente - oleme sotsiaalsete muutuste läbiviimiseks parimas positioonis. Selleks on tarvis edaspidigi mõtlemise üle tühjalt lõugu lõksutada, mida me senimaani teinud olemegi, sest ilma taolise salapärata ei laseks ühiskond meil enam edaspidi noori korrumpeerida."

- Richard Rorty, kirjavahetusest

"Arusaam, et see kes ei poolda sinu vaateid pooldab nende täpset vastandit, või et tal lihtsalt ei olegi neid, ei ole, ükskõik mil moel ta ka ei lohutaks neid, kes kardavad, et tegelikkus kaob ära, kui me temasse väga tugevasti ei usu, anti-relativistlikus diskussioonis ülemäära suurema selguse poole viinud, vaid ainult pannud kaugelt liiga paljud inimesed kulutama kaugelt liiga palju aega pikkadeks kirjeldusteks sellest, mis see on, mida nad tõeks ei pea, kui tundub vähegi tulus olevat."

- Clifford Geertz, "Anti anti-relativism"

"Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis „olla võimeline seda teadvustama“, ning on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil [teadvusel ja keelel] puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu."

- Francis Wolff, "Dire le monde"

"“Reaalsus“ osutub selleks, mida me soovime eksistentsi olevat, olles analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks; „reaalsus“ on see, milline eksistents oleks, kui meie piisavalt põhjendatud eelistused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks midagi otsida ja pingutada. Kõik see, mis jääb üle (ja kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad empiiriliselt edasi, jääb küll midagi üle) on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt. Siis muutub metafüüsika probleem: selle asemel et olla eksistentsi üldiste tunnusjoonte avastamise ja kirjeldamise viis, saab temast püüd kohandada või lepitada kaht eraldiseisvat olemise valda."

- John Dewey, "Experience and Nature"

"Reaalsus kasvab täpselt niivõrd kui nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks tema erinevuste suhtes."

- Bruno Latour, "Politics of Nature"

"Enda juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ma olen kõikidest parem," praalis kass haigutades. "Ja siis veel see, mida teistel haruharva esineb, et ma olen veel ka väga ilus ja tark."

- Alo Paju, "Muinaslugu"

Pynchoni stiilinäide 2

2010-03-07T02:44:00.004+02:00

Ühel suvisel pärastlõunal jõudis proua Oedipa Maas koju Tupperware’i müügipeolt, mille võõrustaja oli fondüüsse vahest ehk natuke liiga palju kirsiviina pannud, ja sai teada, et tema, Oedipa, on nimetatud testamenditäitjaks, või ju siis täitjannaks kellelegi Pierce Inverarity'le, California kinnisvaramogulile, kes oli kord kaotanud vabal ajal kaks miljonit dollarit, aga kel oli siiani nii arvukalt sasipuntras varasid, et teha kõigi nende lahtiharutamisest enam kui austusväärset tööd. Oedipa seisis elutoas, teleka roheka, surnud silma pärani pilgu all, võttis suhu Jumala nime, katsus end tunda nii purjus kui võimalik. Aga midagi ei tulnud välja. Ta kujutas endale ette hotellituba Mazatlanis, mille uks oli äsja justkui igaveseks kinni prantsatanud, äratades all fuajees üles kakssada lindu; päikesetõusu Cornelli Ülikooli raamatukogu nõlva kohal, mida keegi seal viibinuist kunagi näinud ei olnud, sest kallak on näoga lääne poole; kuiva, lohutamatut meloodiat Bartoki „Orkestrikontserdi“ neljandast osast; Jay Gouldi valgeks võõbatud büsti, mis seisis Pierce’il voodi kohal selle jaoks niivõrd kitsal riiulil, et ta oli alati tundnud hämarat hirmu, et ükskord see neile otsa kukub. Kas täpselt nii ta surigi, kahtles ta, kesk unenägusid, löödud laiaks maja ainsa ikooni poolt? See pani teda ainult naerma, kõva häälega ja abitult. Sa oled täitsa haige, Oedipa, ütles ta endale, või siis toale, mis teadis isegi.

Kiri oli advokaadibüroolt Warpe, Wistfull, Kubitschek ja McMingus Los Angelesist, ning alla oli kirjutanud keegi Metzger. Seal seisis, et Pierce oli surnud juba kevadel, ja et testamendi olid nad leidnud alles nüüd. Metzger tegutseks kaastäitjana ja pakuks advokaadina nõu, juhul peaks olema tarvis kohtus käia. Oedipa oli nimetatud testamenditäitjaks ühtlasi ka aastataguse kuupäevaga testamendilisandil. Ta üritas meenutada, kas tolle aja paiku oli ehk midagi ebatavalist sündinud. Kogu ülejäänud pärastlõuna, kui ta käis Kinneret-Among-The-Pines’i kesklinna turult ricotta’t ostmas ja Muzakit kuulamas (täna astus ta läbi helmeskardinate, kui Fort Wayne Settecento Ensemble oli jõudnud Vivaldi Kazookontserdi täismahus salvestuse 4. takti kanti, solistiks Boyd Beaver); siis päikesepaistel oma maitsetaimede aiast majoraani ja vürtsbasiilikut korjates, viimasest „Scientific Americanist“ raamatuarvustusi lugedes, kuni lasanje kihtiladumise, leiva küüslaugustamise, lehtsalati rebimiseni ja lõpuks, ahi sisse, kuni videvikus viskiga sour-kokteili segamiseni abikaasa Wendell („Mucho“) Maasi töölt saabumise puhuks, ta mõtles, mõtles, sobrades paksus patakas päevades, mis paistsid (kas pole ta ise mitte esimene, kes seda tunnistaks?) enam vähem ühetaolised, või siis kõik sarnaselt üht ja sama pidi, peenelt justkui mustkunstniku kaardipakk, kus iga sobimatu kaart oleks treenitud silmale kohe märgata. Tal läks aega Huntley ja Brinkley poole peale, kui talle meenus, et eelmisel aastal millalgi nii kolme paiku hommikul oli tulnud kaugekõne, kustkohast, seda ta teada ei saanudki (kui mees nüüd endast päevikut maha ei jätnud), rääkides häälega, mis algas raske slaavi tooniga nagu Transilvaania konsulaadi teisel sekretäril, kes otsib põgenenud nahkhiirt, moduleerus siis koomiliseks neegriks, siis vaenulikuks Pachuco murrakuks, täis türbleid ja pedesid, siis Gestapo ohvitseriks, kes nõudis talt kriisates, kas tal on Saksamaal sugulasi, ja lõpuks Lamont Cranstoni hääleks, millega ta oli rääkinud kogu tee Mazatlanisse välja. „Pierce, palun,“ oli tal lõpuks õnnestunud vahele öelda, „ma mõtlesin et meil on—“

„Aga Margo,“ tungivalt, „ma tulin just politseiülem Westoni juurest, ja see vanamees seal lõbustusmajas mõrvati sama puhkpüssiga, millega tapeti ka professor Quackenbush“ või midagi.

„Jumal küll,“ ütles ta. Mucho oli end ümber pööranud ja vaatas teda.

„Miks sa parem toru ära ei pane,“ soovitas Mucho arukalt.

„Ma kuulsin seda,“ ütles Pierce. „On vist paras aeg, et Vari Wendell Maasile väheke külla tuleks.“ Langes positiivne ja läbiv vaikus. Nii et see jäi tema häältest viimaseks, mida Oedipa kunagi kuulis. Lamont Cranston. See telefoniliin võis tol korral osutada ükskõik mis suunas, olla ükskõik mis pikkusega. Tema vaikne ebamäärasus läks kõnele järgnenud kuude jooksul üle selleks, mis oli uuesti ellu ärganud: mälestusteks tema näost, kehast, asjadest, mis ta naisele oli andnud, asjadeks, mis ta oli öeldud ja mida Oedipa oli aeg-ajalt teeselnud mitte kuulvat. See võttis ta üle ja viis unustuse ääreni. Vari ootas aasta, enne kui külla tuli. Aga nüüd siis Metzgeri kiri. Kas Pierce oli aasta tagasi helistanud, rääkimaks talle sellest testamendilisast? Või kas ta oli otsustanud seda teha alles pärast, mingit moodi tänu Oedipa meelepahale ja Mucho ükskõiksusele? Ta tundis end paljastatuna, petetuna, alandatuna. Ta ei olnud elu seeski testamenti vormistanud, ei teadnud, kuidas pihtagi hakata ega kuidas advokaadibüroole L.A.-s ütelda, et ta ei teadnud, kuidas pihtagi hakata.

„Mucho, kallis,“ hüüdis ta abitusehoo käes.

Muhco Maas, kodus, kargas läbi uksevõrgu. „Täna oli jälle läbikukkumine,“ alustas ta.

„Ma tahan midagi rääkida,“ alustas ka Oedipa. Aga lasi Muchol enne pihta hakata.

Thomas Pynchon, "The Crying of Lot 49" algus (1966).

Simulaakrumid

2010-03-06T21:27:00.006+02:00

Kontoris seisis Richard Kongrosjan. „Minuga toimub midagi kohutavat,“ halises Kongrosjan, niipea kui ta neid kahte silmas. „Ma ei suuda enam ennast ja oma keskkonda lahus hoida; kas te taipate, mis tunne see on? See on kohutav!“ Ta tuli nende poole, värisedes silmnähtavalt; ta silmad pöörlesid haletsusväärses hirmus ja tema kaelal, laubal ja kätel pärlendas higi. „Kas te saate aru?“

„Hiljem,“ ütles Pembroke talle närviliselt. Taaskord nägi naine tõmblust, tahtmatut grimassi. Temale ütles Pembroke: „Kõigepealt ma tahan, et sa loeksid üle need materjalid, mis ma sulle andsin. Hakka nendega kohe pihta.“ Ta uuris uuesti käekella. „Tehnikud televisioonist oleksid pidanud juba kohal ja valmis olema.“

Kongrosjan ütles: „Ma saatsin nad minema. Nad tegid asja minu jaoks veel raskemaks. Vaadake – näete seda lauda? Mina olen nüüd osa temast ja tema on osa minust! Vaadake ja ma näitan teile.“ Ta puuris pinevalt kirjutuslauda, suu käimas. Ja laualt tõusis õhku vaas kahvatuid roose, liikus läbi õhu Kongrosjani poole. Nende pilgu all läks vaas läbi Kongrosjani rinnakorvi ja kadus. „See on nüüd minu sees,“ ütles ta väriseva häälega. „Ma imesin ta endasse. Nüüd on ta mina. Ja–„ ta osutas kirjutuslaua poole. „Mina olen tema!“

Kohal, kus oli olnud vaas, nägi Nicole tihkeks, kogukaks ja värviliseks vormumas keerukat pundart omavahel läbipõimunud orgaanilist ainet, siledaid punaseid torusid ja midagi sisenõresüsteemi sarnast. Osa Kongrosjani siseanatoomiast, taipas ta. Võibolla tema põrn ja vereringe konfiguratsioon, mis seda alal hoiab, mõtles ta. Elund, ükskõik mis see ka oli, tuikas korrapäraselt; see oli elus ja aktiivne. Kui keerukalt peen see on, mõtles ta, suutmata sellelt pilku pöörata, ja isegi Wilder Pembroke jõllitas seda ainiti.

„Ma pöördun pahupidi!“ halises Kongrosjan. „Kui nii edasi läheb, pean ma varsti endasse haarama kogu universumi ja kõik mis selle sees on, ja ainus asi mis jääb väljapoole on mu siseelundid ja siis ma suren tõenäoliselt ära!“

„Kuula nüüd, Kongrosjan,“ ütles Pembroke kalgilt. Ta suunas püstoli psühhokineetilise kontserdipianisti suunas. „Mis mõttes sa saatsid televisioonimeeskonna minema? Nad peavad siin kontoris olema, Nicole peab rahva poole pöörduma. Mine ja ütle neile, et nad tagasi tuleksid.“ Ta viibutas püstoliga Kongrosjani poole. „Või mine otsi mõni Valge Maja töötaja, kes...“

Ta hääl katkes. Püstol oli ta käest minema lennanud.

„Aidake mind!“ huilgas Kongrosjan. „Sellest saab mina ja mina pean saama temaks!“

Püstol kadus Kongrosjani kehasse.

Pembroke’i kätte ilmus käsnjas, roosa kogum kopsukudet; ta pillas selle silmapilkselt maha ja Kongrosjan kiljatas hetkega valust.

Nicole sulges silmad. „Richard,“ ohkas ta kriipivalt. „Lõpeta ära. Võta end kokku.“

„Jah,“ ütles Kongrosjan ja itsitas abitult. „Ma võin end kokku võtta, üles korjata, kõik mu elundid ja elutähtsad kehaosad vedelevad kõikjal ümberringi põrandal maas; võibolla saan ma nad kuidagi sisse tagasi toppida.“

Silmi avades ütles Nicole: „Kas sa saad mind siit praegu kohe minema viia? Liiguta mind kaugele ära, Richard. Palun.“

„Ma ei saa hingata,“ hingeldas Kongrosjan. „Pembroke’i käes on osa mu hingamisaparatuurist ja ta pillas selle maha; ta ei hoolitsenud selle eest – ta lasi mul kukkuda.“ Ta tegi NP-lase suunas liigutuse...

Vaikselt, näost kadunud värv ja eluprotsessi harilik lootusrikkus, ütles Pembroke: „Ta lülitas midagi mu sees välja. Mingi tähtsa elundi.“

„Täpselt nii!“ kriiskas Kongrosjan. „Ma lülitasin su – aga ma ei ütle sulle.“ Ta suskis vallatult sõrmega Pembroke’i pole, lõngutades seda tema ees. „Ma ütlen ainult seda: sul on jäänud elada veel, noh, ütleme, neli tundi.“ Ta naeris. „Mis sa selle peale kostad?“

„Kas sa suudad selle uuesti käima panna?“ suutis Pembroke ütelda. Tema näoilmesse oli nüüdseks tunginud valu; ta kannatas.

„Kui ma tahan,“ ütles Kongrosjan. „Aga ma ei taha, sest mul pole aega. Ma pean end kokku korjama.“ Ta kortsutas süvenenult kulmu. „Ma olen hõivatud kõikide võõraste objektide väljatõstmisega, mis on suutnud minusse siseneda,“ seletas ta Pembroke’ile ja Nicole’ile. „Ja ma tahan ennast tagasi; ma kavatsen sundida end tagasi sisse tulema.“ Ta põrnitses roosa käsnja kopsukoe tüki poole. „Sina oled mina,“ ütles ta sellele. „Sina oled osa mina-sõnast, mitte mitte-minast. Saad aru?“

Philip K. Dick, "The Simulacra", 1964.

Vahepala I: Pseudoautobiograafilises stiilis seletada autori eesmärke

2010-03-06T11:07:00.007+02:00

"Ühe aasta vältel olin ma õpetajaks Gray’s, Prantsusmaa ääremail. 1972 aasta talve lõpul, teel Dijonist Gray’sse, olin ma sunnitud peatuma, tulles tagasi mõistuse juurde pärast reduktsionismi üledoosi. Kristlane armastab Jumalat, kes on võimeline taandama maailma endale, kuna ta lõi selle. Katoliiklase maailm piirdub roomakatoliku lunastuse ajalooga. Astronoom otsib universumi algust, tuletades tema arengu Suurest Paugust. Matemaatik otsib aksioome, millega kõik teised kaasnevad tuletiste või järeldustena. Filosoof loodab leida radikaalset aluspõhja, mis muudab kõik ülejäänu epifenomenaalseks. Hegeliaan soovib sündmustest välja pigistada miskit, mis on neile juba loomupäraselt omane. Kantiaan taandab asjad tolmukübemetele ja paneb need siis uuesti kokku sünteetiliste a-priori otsustustega, mis on sama viljakad kui muulad. Administraator ei väsi kunagi otsimast ametnikke, järgijaid ja alluvaid. Intellektuaal püüab lihtrahva „lihtsaid“ praktikaid ja arvamusi esile tuua ja neid teadvustada. Keskklassi laps näeb viinamarjakasvatajates, veinikeldri ülemates ja raamatupidajates abstraktse vararingluse lihtsaid staadiume. Lääne inimene ei väsi kunagi kahandamast liikide ja impeeriumide evolutsiooni Kleopatra ninale, Achilleuse kannale ja Nelsoni pimedale silmale. Kirjanik üritab luua uuesti igapäevaelu ja jäljendada loodust. Maalikunstnikku painab iha esitada tundeid värvide abil. Roland Barthes’i järgija üritab kõike muuta mitte ainult tekstideks, vaid üksi tähistajateks. Võitleja loodab, et revolutsioon kisub tuleviku välja mineviku käest. Filosoof teritab „epistemoloogilist murrangut“, giljotineerimaks neid, kes ei ole veel „leidnud mõne teaduse tõsikindlat teed.“ Alkeemik tahaks hoida oma käes filosoofide kivi.

Panna kõik eimillessegi, järeldada kõike peaaegu mitte millestki, asetada hierarhiatesse, käsutada ja kuuletuda, olla sügavamõtteline või parem, koguda kokku asju ja sundida neid tillukesse ruumi, olgu selleks subjektid, tähistajad, klassid, Jumalad, aksioomid – saada kaaslasteks vaid Eimiskisuse Lohe ja Totaalsuse Lohe. Väsinud ja tüdinud, tundsin ma ootamatult, et kõik on ikkagi välja jäetud. Kristlase, filosoofi, intellektuaali, väikekodanlase, mehe, provintslase ja prantslasena otsustasin ma koomale tõmmata ja teha ruumi asjadele, millest ma räägin, mida neil on tarvis jäämaks „väljasirutatud käe kaugusele“. Siis ei teadnud ma veel mitte midagi sellest, millest nüüd kirjutan, vaid ainult kordasin endale: „Mitte midagi ei saa taandada millelegi muule, mitte midagi ei saa tuletada millestki muust, kõik võivad olla liidus kõige muuga.“ See oli nagu eksortsism, mis deemonid ükshaaval hävitas. Talvine taevas oli erakordselt sinine. Mul ei olnud enam tarvis teda toestada kosmoloogiaga, panna teda pildile, esitada teda kirjasõnas, mõõta teda ilmastikuteaduslikus artiklis või panna teda Titiani maalile, takistamaks teda mulle pähe kukkumast. Ma lisasin ta teistele taevastele teistes kohtades ega taandanud ühtegi temale ega teda ühelegi teisele. Ta jäi „väljasirutatud käe kaugusele“, pages ja seadis end sisse sinna, kus tema üksi määratleb oma koha ja eesmärgid, mis pole ei teadasaadavad ega teadmata jäävad. Tema ja mina, nemad ja meie, me määratlesime teineteist vastastikku. Ja esimest korda elus ma nägin asju taandamatute ja vabaks lastutena."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.

Pinball

2010-03-01T18:01:00.005+02:00

"Pinballi ei mängita ainult kätega, seda mängitakse ka niuetega. Pinballi mängides ei ole ülesandeks mitte pall peatada, enne kui ta neelatakse põhjas olevasse suhu, või lüüa ta tagasi keskväljakule nagu poolkaitsja. Ülesandeks on sundida teda jääma üles, kus valgustatud sihtmärke on arvukamalt, ja panna ta põrkuma ühelt teisele, uidates, segaduses, meeletuna, kuid ikka vaba tegutsejana. Ja seda saab teha mitte pallile lööke andes, vaid edastades kastile, raamile vibratsioone, aga õrnalt, et masin jaole ei saaks ega ütleks Tilt. Seda saab teha ainult niuetega või siis puusade mänguga, mis paneb niuded mitte niivõrd mükse edastama kuivõrd libisema, hoides sind siinpool orgasmi. Ja kui puusad liiguvad looduse kohaselt, on kannikad need, mis annavad tõukejõu, aga nõtkelt, nii et kui tõuge jõuab vaagnapiirkonda, siis teda pehmendatakse, justkui homeopaatias, kus mida enam lahust raputatakse ja mida enam lahustub ravim pikkamisi lisatud vees, kuni ravim on peaaegu täiesti haihtunud, seda meditsiiniliselt tõhusam ja mõjusam ta on. Nii edastatakse niuetest kastile kaduvväike tuige, ja masin kuuletub, pall liigub oma loomuse vastaselt, eirates inertsi, gravitatsiooni, dünaamikaseadusi ja oma looja nutikust, kes tahtis temast teha sõnakuulmatut. Pall on joobunud vis momendist, jäädes mängu mälestusväärseks ja mäletamatuks ajaks. Aga tarvis on naise niudeid, sellist, kus iileumi ja masina vahele ei tule mingit urbset keha, ja sekkuda ei tohi mingit erektiilset ainet, ainult nahk, närvid, teksastega kaetud pehmelt polsterdatud luud ja sublimeeritud erootiline raev, üleannetu frigiidsus, osavõtmatu kohanemine partneri reageeringutega, isu tekitada iha, talumata enda oma ülemäärasust: Amatsoon peab mängukuuli hulluks ajama ja samas nautima mõtet, et seejärel ta hülgab tema."

Umberto Eco, "Foucault's Pendulum"

Pühaduse labastamine

2010-02-18T21:41:00.009+02:00

Oma lemmikuid kirjanduse vallast tundub päris halb parodeerida. Sellal kui mõni filosoof, nt Heidegger, oleks justkui sarkastilise pila sihtmärgiks loodud, siis mõni teine... isegi kui teda on ootamatult lihtne pilada, tundub see natuke pühadust teotavana. Nagu näiteks äsjane dialoog:

Tema: Tõlgitakse Lao-zid, saadakse tõlge;
see, mis tõlge pole -
sellest on kasu
Mina: seepärast tõlkija-
ei tõlgi
sest kui tõlgid, ei tea
ainult kulg teab
Tema: tõlgi tõlkimata
Mina: tõlge vaatab teksti poole
kiri räägib kõne poole
mõte ütleb tarkuse poole
see kes naerab
kulgeb

Või siis näiteks nõndamoodi:

"Emajõe kannatlik nihkumine mudasse lämbunud kallaste vahel, kus ropa sees elupainest kooka tõmmanud juured enam hingata ei jaksa, on end välja pressinud unustatud allikast, irgitsenud välja tüütu liiva seest ja andnud teed tühisele liikumisele Peipsi poole, kes teda sugugi ei oota. Pilvedki, kes oma kõhualust muda hingeni põlgasid, surusid läkastades ja õhku ahmides end Tartu linnale peale ja lömitasid nõmedalt jõe pinna kandis, nii et too justkui vaid öökides oma ropast vett edasi suutis purssida, näisid Tartu linna vaid mõnitavalt kaevat, nii madal oli see porisse paisatud linnakänkar räbala Toome künka ilgitseva serva peal. Selle repetanud linna kõledates aukudes kössitavad aimutus ja mõistmatus kurbuses kopitanud varjud, oma sünnipärase süü paine all porise maapinnani kooldu vajutatud, rõhutud teadmisest, et kogu ilmakord on etteheiteks nende lömitavale olemasolule, nii et isegi päike neile vaid kiduraid ja leigeid kiiri vaevu raatsib saata."

Paroodia on ülim kiitus, nagu öeldakse.

Viie minuti fenomenoloogia

2010-02-18T18:11:00.002+02:00

Viie-minuti-fenomenoloogia. Alljärgnevad jupid kirjutasin ajasurve all, eesmärgiks maksimaalselt viie minutiga kirjutada millegi kohta, mis ette pakutakse. Antud juhul oli teemaks fenomenoloogiline analüüs surmast. Järgnev on ca 5 min jooksul peatumatute sõrmede alt voolanu:

Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.

Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.

Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.

Pynchoni stiilinäide

2009-10-26T11:28:00.004+02:00

Tõlgin Vihiku uude numbrisse paar juppi Pynchonit. Niipalju kui ma tean, ei ole seda hardcore postmodernse kirjutamise üht absoluutset tippu eesti keeles seni veel ridagi, nii et järgmisest Vihikust saab temast nüüd eesti keeleski väikese meki suhu.

Asi edeneb päris visalt. Tõlkisin hiljaaegu ühe poliitilise filosoofi doktoritööd, see edenes 5-6 lk päevas. Pynchoni tempo on nii 2 lk päevas, mille järel on pea töö jätkamiseks liiga pulki täis ja nõuab alkoholilt leevendust. Aga panen siia ühe stiilinäite kah, üheainsa lause:

Eemal New Yorkis, sõida kiiresti võibolla jõuad viimaseks setiks kohale – 7. avenüül 139. ja 140. vahel hakkab „Yardbird“ Parker täna õhtul pihta saama, kuidas ta saab kasutada nendesamade akordide kõrgema otsa noote, võtmaks meloodia lahti issand halasta mis pagan see on mingi kuulipilduja või midagi ta on ikka peast täitsa segi 32. noodid kolmekümnekahendiknoodid ütle seda (kolmekümnekahendiknoodid) kiiresti peenikese häälega kui sa suudad uskuda seda Dan Wall’s Chili House’ist tulemas ja mööda tänavat kõlamas – raisk, igasugustel tänavatel (tema tripp aastaks ’39 juba ammu käimas: ta kõige jaatavamate soolode sügavikus tuututab juba vana Härra kuradi Surma enda logelev, amüsantne pomm-po-pommimine) üle eetri avalikele üritustele, ühel päeval niikaugele kui see, mis imbub välja peidetud kõlaritest linna liftides ja kõikides kauplustes, tema lind laulab, vääramaks Inimese hällilaule, kummutamaks lakkamatult, aralt ülemängitud keelte jõuetut uhtumist. . . .

Kadunud

2009-08-25T14:00:00.005+03:00

Viimase aja kõige rohkem põnevust tekitanud sündmus mu jaoks oli, et avastasin Schellingi. Osati ka Hölderlini. Filosoofina, mitte luuletajana. Täpsemalt nende natuurfilosoofia ja eriti nende pidevad rõhutused organismide ja keskkondade tihedast põimitusest ja lahutamatusest. Eriti valmistas veidrat rahulolu Schellingi ninanips Fichtele, kelle õpilane ta pikka aega oli ja kes oli veendumusel, et filosoofial pole looduse või maailmaga vähimatki pistmist, kuna filosoofia peab tegelema üksi ja ainult inimintellekti subjektiivse tegevusega. Sellest mõttest loobununa käib Schelling tagantjäreletarkusega vaadates mööda tuttavat ja ootuspärast teed: objekt ja subjekt määratlevad teineteise, loodus ja tema vaatleja on lahutamatud ja on olemas vaid niivõrd kui on olemas vastav teinepool, jne. Mitte just üleliia originaalne, aga see oli ikkagi 1799, vaid loetud aastakesed pärast seda, kui Kant asjad-iseendast täiesti ja lõplikult "transtsendentaalsest subjektist" lahti raiub ning sellisest mõtteviisist suure osa lääne filosoofia peamine eeldus saab.

Mis kõik tähendab, et kuna Schellingi leidmine on olnud mu jaoks viimase nädala kõige huvitavam sündmus, siis on ilmselge, et kaon peagi reaalsusest.

"Kui inimene on üksi, kui ta teistega ei suhtle, siis ta kaotab tasapisi oma reaalsuse. Kui ta muidugi üldse alguses reaalne oli. Isegi kui oli, siis üksinduses ta hakkab varem või hiljem hõrenema. Ta hõreneb ja hõreneb, kuni kaob ära.

Teatud tüüpi inimesed muutuvad abstraktseks. Teoreetiliseks. Nagu matemaatilised ja geomeetrilised sümbolid või filosoofilised konstruktsioonid."

Mõõtmisest kui objektiivse tõe tingimusest

2009-01-30T19:50:00.003+02:00

Kui üritan inimesi veenda, et loomulik vaade asjadele on suhtepõhine, ning et objektiivsuse-ideaal on justnimelt ideaal, ja sealjuures kättesaamatu ideaal, siis saan sageli järgmise vastuse: kui maailm poleks tegelik, reaalne, siis ei saaks teda kogu aeg stabiilselt, ühtede ja samade tulemustega mõõta. Mõõtmine, täpsemalt asjaolu, et igaüks võib midagi mõõta ja saada täpipealt sellesama tulemuse mis teised, on objektiivse, vaatlejast sõltumatu reaalsuse garantiiks. Sest kui maailm poleks reaalne, vaid mingi fiktsioon, siis asi ju nii ei oleks.

Lasen siinkohal kõrvust mööda tõsiasja, et sedasi väitja ei taipa, et suhtepõhisus ei tee valikut sellesama plassi objektiivse-subjektiivse skaala otste vahel. Väita, et teadmised ei ole objektiivsed, vaid suhtepõhised, ei ole absoluutselt seesama, mis väita, et teadmised on subjektiivsed. Kui objektiivsus ja subjektiivsus on diametraalsed vastandid, siis väide, et teadmised on suhtelised, eirab seda labast vastandust ning liigub neist teatud juhusliku nurga all eemale.

Huvitavam asi aga on hoopis see, et niivõrd konventsionaalset, kokkuleppelist, arbitraarset ja – jah – suhtepõhist tegevust nagu mõõtmine kujutletakse niivõrd sageli puhta, objektiivse reaalsuse garantiina. See asi tundub mulle veider ja see veidrus tuleb kergesti ilmseks, kui me lahti harutame, misasi õieti on üks mõõtmine. Võtame kõige lihtsama mõõdetava nähtuse üldse: pikkuse.

Kõigepealt, enne kui me saame üldse pihtagi hakata, on meil tarvis etaloni. Selleks võib olla ükskõik mis, näiteks mingi jupp lauda. Nüüd peame me saama korraldada nii, et see lauajupp oleks etalonina kõikidele vastuvõetav. Ühesõnaga, me peame kehtestama kokkuleppe. 1:0 suhtepõhisuse kasuks.

Teiseks, meil peab olema mingi arvusüsteem, mingi võimalus loendada, et mõõtmine üldse väljendatav oleks. Arvusüsteemide loomuse lahkamise jätan targematele inimestele, kuid on ilmselge, et me pole kuidagi kinni ühe ja sama süsteemi küljes: võime võtta kümnendik-, kuueteistkümnendik-, kahendiksüsteemi või välja mõelda enda oma. Igatahes on see valik vähemalt teatud osas arbitraarne. 2:0 suhtepõhisuse kasuks.

Kolmandaks, me tähistame oma kokkulepitud etaloni ühe vabalt valitud arvuga sellest arvusüsteemist. Tavaliselt on selleks lihtsuse huvides „1“, kuid see valik ei ole vältimatu. Ja igal juhul me kehtestame siin seose etaloni ja arvusüsteemi vahel, ehk siis seame sisse suhte abstraktse süsteemi ning täitsa tavalise lauajupi vahel. 3:0 suhtepõhisuse kasuks.

Ning lõpuks me hakkamegi päriselt midagi mõõtma. Et seda teha, hakkame me oma etaloni rakendama vastavalt lihtsale algoritmile. Täpsemalt: me teeme nii, et seame kas sedasama lauajuppi järjekorras, või hulka samasuguseid, etalonile vastavaid lauajuppe külg-külje kõrvale, kohakuti asjaga, mille pikkust tahame mõõta, ja seda nii, et iga kord, kui asetame uue jupi, liigume ühe liikme võrra arvujadas edasi. Ja neid lauajupi-etalone asetame me senikaua, kuni jõuame mõõdetava asja lõpuni välja, mispeale me kuulutame, et selle asja „pikkus“ on võrdne selle arvuga, milleni me loendades jõudsime. 4:0 suhtepõhisuse kasuks. Või on siin viimases punktis niipalju suhtepõhist, kokkuleppelist ja arbitraarsust, et peaks ütlema juba 5:0 või 6:0?

Mõõtmine on klassikaliselt suhtepõhine tegevus. Ta sõltub kokkulepetest, on osaliselt arbitraarne, ning vajab tegelike tegutsejate aktiivset tegevust. Ning mõõtmiste kooskõla kehtib vaid niikaua, kuni kõik tegutsejad on valmis järgima kõiki ülalpool kirjeldatud kokkuleppeid. Mõõtmine on praktika, millega tegelevad teadmiste saamise nimel ühed täiesti reaalsed olendid, kes suhete loomise teel katsuvad midagi aru saada. Puhast, mõistusevaba tegelikkust ei sobi mõõtmine küll kohe mitte kuidagi tõestama.

Tegelikkuse tingimus

2009-01-30T19:40:00.011+02:00

Tegelik ehk reaalne on kõik see, mis jääb alles isegi siis kui ühtegi inimest enam olemas ei oleks. Ta on kõik see, mis jääb täpselt samasuguseks edasi ka siis, kui mitte ühtegi vaatlejat pole seda reaalsust vaatamas, ühtegi mõistust seda takseerimas, vaimu ette kujutamas. Lühidalt, reaalsus on vaimust ehk mõistusest sõltumatu.

Niisugune on tõenäoliselt kõige levinum viis määratleda, misasi see päris, füüsiline tegelikkus lõppude lõpuks ikkagi täpselt on. Tegemist on päris kindlasti sellele küsimusele vastamise kõige populaarsema viisiga, mis on sedavõrd juurdunud, et jääb mulje, nagu polekski siin enam midagi küsida või arutleda. Enamgi veel – see on ju ometi naturalistliku või füsikalistliku, loodusteadustel põhineva maailmavaate alustugi, selle peamine tingimus. Just seda tähendabki ju see tõeline, füüsiline, ikka päris-päris tegelikkus, et ta pole mingi pelk väljamõeldis ega puhas fiktsioon, vaimusünnitis!

Mulle tundub see arusaam „tegelikkusest“ pentsik. Ja seda seepärast, et – väga lihtsalt ja lühidalt öeldes – selline määratlus seab reaalsuse tingimuseks vaatleja ebareaalsuse. See väide ütleb meile, et asjad on tegelikud vaid niivõrd kuni vaatleja seda ei ole. Kui tegelik ehk reaalne on kõik see, mis jääb alles, kui inimesi või nende mõistust enam pole, siis see ju automaatselt tähendab, et inimesed või nende mõistused võib tegelikest asjadest koosnevast maailmast välja arvata, ilma et maailm ja tema tegelikkus sellest midagi kaotaks. Justkui ei võetakski ära midagi reaalset. Tegelikkus, „päris“ on siin määratletud seeläbi, ning ta seisab püsti vaid selle najal, et mõistus või meel või vaatleja ei olegi justkui päris, ei olegi arvestamiskõlblikud osad tegelikust maailmast. Ometigi peaks ju vaatleja koos oma meele ja meeltega olema mingi jupp justkui sellestsamast maailmast, või kuidas? Seda ju naturalistlik maailmapilt ometi tähendabki? Kui reaalsus on vaimust ehk mõistusest lahus, kõlab see mu kõrvule justkui väitena, et päris on päris vaid niikaua, kuni seda päristet tajuja ise ei ole päris.

Mismoodi on selline arusaam naturalistlik, füsikalistlik, loodusteaduslik? Ta ju hoopis sõna otseses mõttes ei ole seda, vastupidi, tegemist on müstitsismiga, kuna see ripub ära mõistuse ebareaalsusest, vaatluse fiktiivsusest. Ometigi peaks naturalistlik vaade tähendama, et kõik, ka inimesed, ka nende ajud, nende vaatlusaktid on reaalsed, tegeliku maailma osad, ja inimesed – evolutsiooni käigus välja kujunenud loomad, kelle tegevus võib olla küll päris eripärane, aga siiski täiesti tavaliselt bioloogiline. Me vaatame maailma seest maailma sisse, mitte ei hõlju selle kohal kehatute vaimudena, kelle väljajätt asjade korrast seal reaalses maailmas mitte midagi ei muuda. Natualistlik seisukoht peaks ju ilmselgelt viima seisukohani, et inimesed pole mitte kuidagi maailma kohale kerkinud, mingile kehatule puhta mõistuse positsioonile, kust nad saavad kõike vaadata olgu kas objektiivselt või subjektiivselt, aga igatahes nii, et sel vaatamisel endal pole mitte mingit rolli selles, milline maailm paistab, kuna ta on ebareaalne.

Seda keskset tegelikkuse-tingimust võib muidugi mõista veel teisiti. Võidakse näiteks väita, et asja tuum on selles, et maailma esemed on tegelikud kuidagi omaette, iseenesest, sellal kui vaadelda tähendab tekitada teatud sorti suhe nende omaette asjade ning mingi vaatleja vahel. Ja et ebareaalne ei ole siis mitte vaatleja iseenesest, vaid just see suhe.

See väide liigub juba õigemas suunas, kuigi kuidas peaks mõistma väidet, et kui meil on siin maailmas kaks täitsa tavalist, loomulikku asja, näiteks kivi ja seda vaatlev elusolend inimese näol, ning kui viimane seda oma täiesti tavaliste silmadega vaatab ning oma täitsa orgaanilisest ainest tehtud neuronitega kontempleerib, siis mingil moel tuleb siia vahele veel midagi ebareaalset. Misasi täpsemalt?

Paradoksaalsel kombel viib just loodusteaduslik vaade – et me oleme tavalised orgaanilised elusolendid, kes on kasvanud ja kujunenud koos teistegi elusolenditega ning kes koosnevad vaid valkudest ja muust säärasest – järelduseni, et iga inimese teadmisakt on loomult suhtepõhine. Objektiivne vaade, et asjad on mis nad on sõltumata sellest, kes ja kus ja kuidas neid vaatab, tühistab iseenda. Just see loodusteaduslik, naturalistlik pööre, mis asetab inimese füüsilisse maailmasse tagasi ega luba tal enam puhas vaim olla, toob oma „objektiivse“ pilgu all esile, et igasugune teadmine on paratamatult relatsiooniline, ning et see suhtepõhisus on midagi täiesti tegelikku, osa reaalsest maailmast ning seda konstitueeriv. Objektiivsuse-ideaal on nonsens senikaua, kuni tema alustalaks on inimese väljaarvamine maailmast, tema teadmisaktide ebareaalsus, mingi puhas „subjektiivsus“. Tõeliselt naturalistlik vaade on suhtepõhine: see on arusaam teadmistest kui asjast, mis tekib, kui üks eripärane osa maailmast suhtleb sellesama maailma mõne teise osaga – kui tekib nendevaheline suhe. Oma juurtelt on kujutlus vaid inimmõistusele omasest puhtast ratsionaalsusest, mille abil saab tunnetada puhast tegelikkust nii nagu see „päriselt“ ja vaatlejast sõltumata on, teoloogiline: ta tuleneb Piiblist pärit ettekujutusele, et inimene, ainus olend, kes on loodud jumala näo järgi, jagab osaliselt Jumala kõiketeadvat loomust. Nii nagu Piibel, on ka loodus Jumala raamat, ning kuna Jumal on eksimatu, on seda ka loodus, ning nii nagu ka Piiblit, saab ka loodustki lugeda nii, et saadakse sellest õigesti, ainutõesel viisil aru.

Ei maksa vist rõhutadagi, kui anakronistlik on selline fiktsioon objektiivse pilgu olemusest. Naturalistlik vaade, mis ei sõltu religioossest müstitsismist, on suhtepõhine. Ta on vaade, mille kohaselt iga teadmine on relatsioon kahe maailma sisese nähtuse vahel. Ta on vaatleja pilk maailma seest sellesama maailma sisse, mis ilmub talle vaid niikaua, kuni ta ise koos kõikide oma taju- ja tunnetusportsessidega tegelikult, füüsiliselt, orgaaniliselt maailma sees olemas on. Ning tema taju- ja tunnetusaktid on samuti sellesama maailma reaalsed osad. Muidugi on siin lõpmatu hulk küsimusi vaatleja, vaadeldava ja vaatlusakti enda olemuse kohta, kuid oma tuumalt jääb tees püsima: tõeliselt naturalistlik arusaam asjadest on suhtepõhine, ja seda vältimatult.

The Wonderful World of Climate Change Denial "Science" (2)

2006-02-06T10:46:00.000+02:00

In 2004, Naomi Oreskes published in the journal Science a meta-analysis of peer-reviewed scientific articles dealing with global climate change, and found that 75% of the papers agreed that detrimental anthropogenic climate change is real. This of course caused a terrible furore among the denial crowd, and inevitably one of them, by the name of Benny Peiser, decided to prove her wrong by replicating the research results. And unsurprisingly he found out that Oreskes is all wrong and that there are in fact just 1% of supporting papers, and he also claimed to have found 34 papers that were left out by Oreskes. But unsurprisingly, when he put his stuff on the net (Science refused to publish them), and when his results were reviewed, Peiser was revealed a typical deceptive denier. The analysis of his claims resulted in the following conclusion

So to summarize, Dr Peiser has made 4 errors in his research:
1. Dr Peiser failed to replicate Dr Oreskes search properly.
2. Dr Peiser compounded the previous error by assuming that Dr Oreskes got her figures wrong, rather than contacting Dr Oreskes to obtain her search criteria.
3. Of the 34 abstracts identified by Dr Peiser that reject or question the view that human activities are the main driving force of the observed warming over the last 50 years, 12 are not in Dr Oreskes sample.

Of the remaining 22 articles, 21 do not fit that description (one argues that natural factors have been underestimated still does not reject or doubt that human activities are the main factor). In other words Dr Peiser has misinterpreted the abstracts of 21 articles.

4. Only one fits Dr Peiser's category, but it does not fit Oreskes' criteria of being a piece of published peer-reviewed research, but is instead a statement by the American Association of Petroleum Geologists. Dr Oreskes removed this from her sample partly because the statements by the AMS, AOG, & AAAS are not in her sample either.

But it gets better! The thing is, Peiser himself participated in the various discussions that analyzed his claims. He replies in a typical denier fashion - by failing to address any of the actual substantial comments, and by continuing his absurd accusations. Even though his gross errors were pointed out to him, he ignored the refutations. Several days later, he repeats his assertions on a different website, where people are not aware of the refutation. In short, Peiser doesn't try to stand by his argument where the audience is aware that it is wrong, and then repeats the argument to a different audience while being aware that it is wrong. This is typical dishonesty and deception, virulent in the climate change denial crowd.

Onward!

The results of the petition which I discussed below, spread by the Oregon Institute of Science and Medicine, with the fraudulent pseudo-scientific attachment, has often used by climate change deniers as "proof" that over 19 000 scientists think global climate change is a myth. So who were some of these scientists who signed the petition? Well, there were several fictional characters and celebrities, including John Grisham, Michael J. Fox, Drs. Frank Burns, B. J. Honeycutt, and Benjamin Pierce (from the TV show M*A*S*H), an individual by the name of "Dr. Red Wine," and Geraldine Halliwell, formerly known as pop singer Ginger Spice of the Spice Girls.

In fact, the petition was published online, and pretty much anyone could sign it. This of course didn't stop the deniers from using the petition as "evidence" that there is no consensus among scientists.

Oh, and the paper was co-authored by the 22-year-old son of the author, Zachary, home-schooled by his dad.

But there's even more fun stuff!

Everybody's heard the denial side repeat this mantra: that because regular climate measurements have been taken for such a short time (at best for about 150 years, but more often 30-50 years), there is no sufficient data to make long-time predictions, especially in light of the fact that it is well-known that the Earth has once been covered by ice up to the equator, and at other times the poles have been covered with green vegetation.
This is of course sound advice, and all environmentalists should always keep it in mind. But my question here is: do the climate change deniers follow their own advice? And the now-predictable answer is of course "no".

In 2001, the ExxonMobil-fueled climate skeptic Richard Lindzen came up with the idea that the increase in global CO2 emissions is in fact thwarted by something called "adaptive infrared iris", or a sort of feedback loop that has to do with water vapour. The technical details are irrelevant for us here. But when the deniers heard of this, they of course went all gaga about it and again claimed the entire climate science has been overturned, and that IPCC's climate sensitivity range should be decreased by a factor of at least three.

So what was the basis for his claims? A few years' worth of data collected in just a single small area of one ocean. As Stephen Schneider comments: Extrapolating this small sample of data to the entire globe is like extrapolating the strong destabilizing feedback over midcontinental landmasses as snow melts during the spring - such an inappropriate projection would likely increase estimates of climate sensitivity by a factor of several.

But in the hypocritical world of climate change denial, only other scientists cannot use insufficient, local and short time-span data. For climate change denial, this is perfectly fine, and represents sound science.

The Wonderful World of Climate Change Denial "Science" (1)

2006-01-25T14:38:00.000+02:00

For a quite some time, I was naive and innocent about the topic of global climate change and its causes. You see, I assumed most people treat the subject just like they would treat any fledging scientific field – with interest, a healthy skepticism, and in general, a wait-and-see attitude. Then I chanced upon the climate change deniers and their absolutely wonderful world. And what a strange world it is! Filled with hypocrisy, lies and deception, it can get truly depressing if taken seriously. But most of the climate change denial „science” is so easily debunked and provides such excellent examples of fanatical, even cultist approaches to what they consider a „healthy skepticism” that laughing at their expense has become a sort of a past-time for me. I’m a very wicked individual, you see. And remember, kids: pointing and laughing at climate change deniers is not only allowed, it is encouraged.

So anyways, here are a couple of examples of „science” according to climate change deniers. Enjoy!

The first example comes from George Monbiot. You can read his blog here. He writes:

„On April 16th, New Scientist published a letter from the famous botanist David Bellamy. Many of the world’s glaciers, he claimed, "are not shrinking but in fact are growing. ... 555 of all the 625 glaciers under observation have been growing since 1980."”

The World Glacier Monitoring Service responded to this, calling it complete bullshit, and said that „he had cited data which was simply false, failed to provide references, completely misunderstood the scientific context and neglected current scientific literature”.

However, Bellamy got his numbers from somewhere. After some more digging, Monbiot discovers the source: a magazine called „21st Century Science and Technology”, published by one Lyndon Larouche. So who is this Larouche character? A climatologist? A scientist of any kind? A real expert on the field? Of course not. In fact, he is a criminal who has served 15 years in prison for conspiracy, mail fraud and tax code violations. He is also a paranoid conspiracy theoriest. He has claimed that the British royal family is running an international drugs syndicate, that Henry Kissinger is a communist agent, that the British government is controlled by Jewish bankers, and that modern science is a conspiracy against human potential. The last bit is especially great, since it makes us realize that Bellamy, the great climate change denial scientist in fact quotes a magazine that claims: „We in LaRouche’s Youth Movement find ourselves in combat with an old enemy that destroys human beings... it is empiricism.”

Okay, so climate change deniers are forced to quote convicted criminals and self-purported „enemies of empiricism” for their „proofs”. But as we proceed, we’ll realize that deception, lies and hypocrisy pretty much a standard in the wonderful world of climate change denial. For example, in 1999, an organization called the Oregon Institute of Science and Medicine started circulating a petition to plead the US government to reject the Kyoto Protocol. This petition was accompanied by a document with purported „scientific” evidence, claiming that „proposed limits on greenhouse gases would harm the environment, hinder the advance of science and technology, and damage the health and welfare of mankind.” This document was presented in a format identical to that of the peer-reviewed journal “Proceedings of the National Academy of Sciences”. Yet the document was never published in this journal, nor in any other peer-reviewed scientific journal. It was merely designed to look like it has, to deceive people into accepting its message. And I suppose it is unsurprising that the author of the document, George C Marshall Institute, has received $515,000 from ExxonMobil since 1998. Again we see that deception is the key to climate change denial “science”.

But let us proceed! Looking into climate change denial “science”, one often comes across a book called “The Skeptical Environmentalist: Measuring the Real State of the World”, by one Bjørn Lomborg, which was actually published by Cambridge University Press, in 2001. The deniers like to quote this book to prove that the world’s ecosystems are completely well-off and are in fact getting better! Great!

So who is this Lomborg fellow? Surely a climatologist, a scientist dedicated to put the crazy tree-hugging eco-fascists and new-ageists in their proper places, right? Obviously, not at all. Bjørn Lomborg is an associate professor of statistics in the Department of Political Science at the University of Aarhus. He has a Ph.D. from the Department of Political Science, University of Copenhagen. Truly reassuring and worthy credentials for a person about to debunk all the world’s climatologists and environmental scientists!

Initially, his book received good reviews from rather reputable sources, such as the New York Times and The Economist, and for many libertarian cultists, it became a veritable bible for bashing all the “doomsayers”. Unsurprisingly, none of the positive reviews were written by actual specialists in fields this book covers. So what happened when the experts reviewed the book? Things got a completely different turn. The Scientific American wrote:

“The problem with Lomborg's conclusion is that the scientists themselves disavow it. Many spoke to us at Scientific American about their frustration at what they described as Lomborg's misrepresentation of their fields. His seemingly dispassionate outsider's view, they told us, is often marred by an incomplete use of the data or a misunderstanding of the underlying science. Even where his statistical analyses are valid, his interpretations are frequently off the mark--literally not seeing the state of the forests for the number of the trees, for example. And it is hard not to be struck by Lomborg's presumption that he has seen into the heart of the science more faithfully than have investigators who have devoted their lives to it; it is equally curious that he finds the same contrarian good news lurking in every diverse area of environmental science.”

In fact, the very authors whom Lomborg quotes as supporting his arguments denounce him.

But wait! It gets better! Because of several complaints, the book was brought to the attention of the Danish Committee on Scientific Dishonesty. I quote bits from their ruling, and I’ll even mark the best bits italic.

DCSD's position

On the basis of the material adduced by the complainants, and particularly the assessment in Scientific American, DCSD deems it to have been adequately substantiated that the defendant, who has himself insisted on presenting his publication in scientific form and not allowing the book to assume the appearance of a provocative debate-generating paper, based on customary scientific standards and in light of his systematic one-sidedness in the choice of data and line of argument, has clearly acted at variance with good scientific practice.

Subject to the proviso that the book is to be evaluated as science, there has been such perversion of the scientific message in the form of systematically biased representation that the objective criteria for upholding scientific dishonesty have been met. In consideration of the extraordinarily wide-ranging scientific topics dealt with by the defendant without having any special scientific expertise, however, DCSD has not found-or felt able to procure-sufficient grounds to deem that the defendant has misled his readers deliberately or with gross negligence.

In accordance herewith and subject to the proviso that the book under review is to be evaluated as science, DCSD has arrived at the following

Ruling:

Objectively speaking, the publication of the work under consideration is deemed to fall within the concept of scientific dishonesty.

In view of the subjective requirements made in terms of intent or gross negligence, however, Bjørn Lomborg's publication cannot fall within the bounds of this characterization. Conversely, the publication is deemed clearly contrary to the standards of good scientific practice.

Anyone notice a pattern here?

More to come….

Kuidas saada suureks kirjanikuks (1)

2006-01-16T18:10:00.000+02:00

Kuidas saada kirjanikuks, mõtlesin. Keegi vastas (vist mõistuse hääl, aga võib-olla kuulsin seda ka raadiost): tuleb lihtsalt kirjutada, kirjutamine on justnagu pillimäng – mitte Suurte Inspiratsioonide katkematu ahel, vaid praktiline oskus, mida tuleb lihvida järjepideva kirjapanemise läbi. Nüüd siis kirjutangi, mõistuse hääle kutsel. Kirjutan sellest, kuidas saada kirjanikuks läbi pideva kirjutamise.

...

Paistab, et mu kavalal ideel on ilmnenud probleem – nimelt ma olengi selle kohta juba kõik ära kirjutanud, ja mitte midagi ei ole lisamiseks üle jäänud. Kirjutamisest on küllalt vähe kirjutada, ilmneb. Järelikult tuleb võtta mastaapsemalt: kirjutan siia hoopis sellest, kuidas ma saan suureks kirjanikuks. Suureks kirjanikuks saamiseks tuleb esmalt hakata kogu aeg kirjutama (vaata ülalpool). Tuleb muudkui kirjutada ja kirjutada, näiteks sääraseid lauseid nagu see siin, või siis need, mis ma sinna ülespoole juba kirjutasin. Ja ka järgnevad laused (nagu näiteks see, mida ma praegu kirjutan), käivad selle alla. Kuigi see pole tegelikult järgmine lause, järgmine on hoopis see. Või see. Põhimõtteliselt pole muu oluline, kui et sa kogu aeg muudkui ainult kirjutad.

Igatahes, tegelikult ma ajasin kõik sassi: suureks kirjanikuks saamine ei alga üldse mitte kirjutamisest. See algab hoopis nimevalikust. Nimevalimine on kõige olulisem asi kirjanikuks saamise juures, sest ainult läbi selle saad kirjanikuks Sina, muudel juhtudel saab kirjanikuks keegi teine või siis Mittekeegi. Välja arvatud juhul, kui sa oled kaval (ja kaval ma olen, seda võin teile küll tunnistada). Kaval võib olla näiteks niimoodi: valid endale nimeks Eimillegi!

Sellega on jälle see probleem, et inimesed ei oska Eimidagi näha. Näituseks kui ma panen raamatu kaanele autori nime koha peale tühimiku või kirjutan lihtsalt „Mitte keegi”, hakkavad nad kõigepealt segadusse sattunult pobisema: „Aga kes autor on? Kes selle toreda, mitte väga paksu, kuid siiski oma raha väärt oleva, meeldivalt krabisevate kaante ning lõhnavate lehtedega oopusega maha siis lõppude-lõpuks saigi? Vaat, kus on mõistatus!“ Nad ei saa aru, et mitte autor pole Eimiski või Mittekeegi, vaid mitte keegi pole autor.

Aga kaval on see nipp sellepärast: sa kuulutad, et sind pole, ning selle läbi topid selle polematuse kõikidele suhu ja kõrvade vahele!

Vahekokkuvõte: nüüdseks oleme jõudnud tõdemuseni: see lugu käib nii, et ma hakkan algusest peale kirjutama, ja kui lõpuni jõuan, siis olengi suur kirjanik, ja siis inimesed loevad ja vaatavadki, et ahhaa, niimoodi see siis käibki, see paljuräägitud Suureks Kirjanikuks saamine!

Muide, mul on veel üks nipp varuks. Selle nipi nimi on Postmodernism! Teate, kuidas see käib? Las ma selgitan: kui sul ideed otsa saavad, siis sa kirjutad kuskilt maha.

Ahjaa, seda kah veel, et kõik kirjanikud kirjutavad alati iseendast. Muu jaoks neil üldiselt aega ei jää. Nii et ma teen kah seda nüüd. Näiteks nõnda: raamatu Peategelasel (ehk Protagonistil) on sõber Sven (nimi ära vahetatud), kes kirjutas raamatu Postmodernismist. Seda, kas ta Postmodernismist kirjutades kah kõik maha kirjutas, või tohib seda teha ainult siis, kui sa kirjutad Postmodernistlikult, kuid mitte siis, kui sa kirjutad Postmodernismist endast, seda ta ei öelnud. Teiseks on Peategelasel (ehk Protagonistil) veel teine sõber Janek (nimi ära vahetatud, eelmisega) kellele meeldib kirjutada lastest, kes jäävad väiksemateks, ning magmast. Ta avaldab neid lugusid ajakrijas Vikerkaar ja nädalalehes Sirp, sest ta on literaat. Sest literaadid teevad niiviisi.

Kui autor on Peategelase (ehk Protagonisti) sõbrad ära seletanud, läheb ta edasi kõige põnevama juurde: hakkab vaagima iseenda salaprobleeme. Enamasti on need kirjandusteaduses seotud Autori (ehk Peategelase) isa nimega, ning sellega, et ta näeb ennast peeglist. Kirjandusteadlaste jaoks algab iga asi tegelikult sealt. Pärast tuleb Reaalsus, aga see juhtub hiljem.

Feeling pain

2006-01-16T17:43:00.000+02:00

One of the most traditional ways of separating those who fall under ethical deliberations and those who don’t, is the idea of feeling pain. It is usually conceded that we should treat all those who feel pain in a considerate manner, so as not to cause them pain and harm through our activities.

This is undeniably a worthy goal, but I feel that in discussing this, often the wrong questions are asked, or rather, the easy and implausible solution is offered to the question: „Who feels pain?” The typical answer would be: those who have a central nervous system, which is clearly a mechanism that is capable, among other things, to cause the sensation of pain. I find this simple answer to be lacking.

A better question, in my mind, would not be „who feels pain?” but rather „why is there such a thing we call pain?” And the answer to this question will force us to considerably expand our notion that only living organisms with a sufficiently developend nervous system fall under ethical considerations.

The function of pain is of course not a big mystery. Wikipedia sums it up nicely:

„Despite its unpleasantness, pain is an important part of the existence of humans and other animals; in fact, it is vital to survival. Pain encourages an organism to disengage from the noxious stimulus associated with the pain. /.../ Pain may also promote the healing process, since most organisms will protect an injured region in order to avoid further pain.”

With this in mind, it should be clear that if pain serves such a clear evolutionary function, then all evolved mechanisms or processes that serve the same function should be considered pain-like, and organisms that have such mechanisms or processes should fall under ethical consideration. The question is not whether a particular member of a species is capable of feeling pain; rather, it is whether such organisms have a function or process that serves the same function that pain does for us. And if they do, we should include them in our ethics. Needless to say, the number of such species is vastly larger than those with nervous systems, and would include plants and insects and probably even microbes of various sorts.

Concerning that old fictional Chinese encyclopedia

2005-09-14T16:18:00.000+03:00

Jorge Luis Borges originally wrote this bit, claiming that "a certain Chinese encyclopedia tells us that animals are divided into:

a) belonging to the Emperor,
b) embalmed,
c) tame,
d) sucking pigs,
e) sirens,
f) fabulous,
g) stray dogs,
h) included in the present classification,
i) frenzied,
j) innumerable,
k) drawn with a very fine camelhair brush,
l) et cetera,
m) having just broken the water pitcher,
n) that from a long way off look like flies."

Probably one of the most immediate reactions to this (admittedly fictional) list is that it is completely irrational, illogical and nonsensical. However, one should be careful to call anything arbitrary, let alone irrational or illogical. Without knowing the purpose, principles, assumptions and other reasons for creating such a list, we can pass no appropriate judgements. A quick comparison with our own taxonomies sheds light on why this list may not be as arbitrary as it initally seems.

The most common classification system in Western cultures - the one based on the alphabet - is probably the most arbitrary in existence today. It is based on the sequence of phonemes in an arbitrary linguistic sign, which is compared to an arbitrarily arranged list of all such phonemes. The result is a jumble of totally unrelated concepts, much more arbitrary than what we'd get if we applied the Chinese method. Can we call this system illogical and irrational? I think not, for its purpose is ease and speed of reference, which is a very reasonable purpose.

Another example from our own society: an encyclopedia that describes, for example, plants based on their genus and species, or their apparences, or something similar, is quite a modern invention, being no more than about 300 years old. One of the most interesting type of texts I've ever read are 16th - 17th century encyclopedias that all had one lofty and rational goal: a Baconian desire to name and describe everything that pertains to any given entity. What can be more rational and logical in an encyclopedia than describing all aspects of a given thing? Isn't that what an encyclopedia is supposed to be, wouldn't such a book be in fact a paragon of Encyclopedias? And what was the result? A confusing mess of absurd information that mostly had nothing to do with anything: an amalgamation of physical descriptions, descriptions of uses, cooking recipes, seamen tales, myths, parables, anecdotes, even songs and poems. Books that had little or no practical value because it was impossible to make heads or tails out of the jumble that had been gathered in them. These books are much more arbitrary and confusing than what we'd get if we applied the Chinese taxonomy - yet the goal is both lofty and at least seemingly rational and sensible.

Such systems of thought as exemplified by the fictional Chinese encyclopedia seem illogical only as long as we fail to understand their inner structure, purpose and principles of composition. Of course the list is arbitrary to an extent, but not much more so than the ones we ourselves use. The only reason why our own taxonomies do not seem irrational and nonsensical to us is, unfortunately, just habituation.

Claims of sciences turned into world-views

2005-09-14T16:08:00.000+03:00

"Every new economic and social revolution in history has been accompanied by a new explanation of the creation of life and the workings of nature. The new concept of nature is always the most important strand of the matrix that makes up any new social order. In each instance, the new cosmology serves to justify the rightness and inevitability of the new way human beings are organizing their world by suggesting that nature itself is organized along similar lines. [...] Our concepts of nature are utterly, unabashedly, almost embarassingly anthropocentric. The laws of nature are being re-written to conform with our latest manipulation of the natural world."

- Jeremy Rifkin, "The Biotech Century"

A few examples are in order.

The clockwork metaphor invented during the Enlightenment - that the world is a big mechanism that keeps ticking like a clock - coincided with the spree of mechanical inventions, automatons of various kinds. To this day we make use of mechanistic, or engineering vocabulary, even when they're clearly not apt.

Atomism - the idea that the only 'real' truth lies at the bottom of things, at the level of constituent elements - came to be during the advent of particle physics.

The idea that human brains are actually hardware running software, that human beings are in fact just computers, and the world is in fact just information - take a wild guess as to what technological advancement lies at the bottom of this myth.

Then there's the myth of evolution - that everything necessarily and inevitably 'evolves', which is often understood as "gets better", and that the survival of the fittest is an universal and inevitable part of everything everywhere.

And finally, the fancy contemporary myth - genetics. Everything is just genes and we are just vehicles for our genes, and everything is determined by genes, yet somehow, and rather surprisingly, we are able to control the genetic makeup of everything thorugh genetic engineering. In common parlance, "in the genes" has essentially replaced the old "in the blood".

I whole-heartedly agree with Rifkin. We as humans should really have a reality check, and get rid of the self-serving anthropocentrism that permeates our every living moment.

Objection: Perhaps humans are only adopting their worldviews to better fit with their increasing knowledge of that world.

Reply: If they did that, they would not turn every new fad into a metaphysical explanation of Life, Universe and Everything. They would realize that new evidence in a particular field has extended their understanding of that particular field, and perhaps additionally in some related fields. They would not make up things like social darwinism and behaviorism and sociobiology. The problem is that new methods or findings in a particular field are extended to where they are not apt.

Three possibilities of knowledge

2005-09-14T15:59:00.000+03:00

We have an impulse to seek knowledge at higher and higher levels, defined by ever more general categories of things. Once we have started on this search for higher and higher categories and essences, there are three possible alternatives:

1. The world may not be systematically organized, or we may not be able to know it, above a certain level of generalization, which might even be relatively low in the hierarchy of categories. In other words, there may be a limit to the systematicity of the world or to its intelligibility.

2. The hierarchy of categories may go on indefinitely, with no level at which an all-inclusive category exists. In this case, the world might be systematic, but not completely intelligible. The process of gaining knowledge of the world would be an infinite, and hence uncompleteable, task.

3. The iteration up the hierarchy of categories and essences might terminate with an all-inclusive category, whose essence would explain the nature of all things. Only in his case would the world be totally intelligible, at least in principle.

The endlessly optimistic scientists presuppose no. 3. Why? Scientists should be skeptical and wary, yet they have chosen the least skeptical, most hopeful and idealized alternative. I see no reason to, except wishful thinking. I'm personally inclined towards alternative 2, myself.

This is not really a question about science per se but about the metaphysical assumptions underlying any search for knowledge. For there is already this presupposed all-inclusive category in metaphysics: being. The main difference between 2 and 3 is that 2 rejects 'being' as a meaningful category. 3 brings with itself a metaphysical presupposition, that there is a category of Being, and since there is also a common metaphysical theory of essences (all things have a collection of properties that makes it the kind of thing it is), it follows that Being must have an essence, so there is an Essence of Being. (2) rejects this, and this I see as the main boon of this approach.

The idea of an idea

2005-09-14T15:53:00.000+03:00

I found this little idea when browsing Edge. The question asked from many a prominent thinker was, "What is the most important invention in the past two thousand years?" And one of the best replies in my opinion was that of George Lakoff, who replied:

"As a cognitive linguist whose job is to study conceptual systems, both conscious and unconscious, I was struck by what was meant by "invention."

• The most concrete "inventions" proposed have been gadgets, mechanical or biological — the printing press, the computer, the birth control pill.

• A step way from the concrete specific technical innovations are specific technical inventions of a mental character: Gödel's Theorem, Arabic numbers, the nongeocentric universe, the theory of evolution, the theory of computation.

• A step away from those are the general innovations of a mental character in specific domains like science and politics, e.g., the scientific method and democracy. I would like to go a step further and talk about the invention that was causally necessary for all of the above:

• The most basic fully general invention of a mental character is The Idea of an Idea.
THE IDEA OF AN IDEA
It's a bit more than 2,000, more like 2,500 years, at least in the West. It is an 'invention" in the sense that human beings actively and consciously thought it up: to my knowledge, it is not the case that every indigenous culture around the world objectifies the notion of an idea, making it a thing that can be consciously constructed.

What is required for all other human inventions is the notion that one can actively, consciously construct new ideas. We take this for granted, but it is not a "natural" development. Three-year-old children have lots of ideas and even make up new ideas. But they do not have the Idea of an Idea that they can construct anew; they do not naturally arrive at the idea that making up new ideas is something people do. The Idea of an Idea is a cultural creation that children have to learn.

It is only with the Idea of an Idea that we get conscious specific intellectual constructions like democracy, science, the number system, the computer, the birth control pill, and so on. The Idea of an Idea is the generative notion behind the very notion of an invention and is causally necessary for all specific inventions."

What is postmodernism?

2005-09-14T14:28:00.000+03:00

I put together this collection of excerpts from a most excellent book, ‘Postmodern Theory: Critical Interrogations’ by Steven Best and Douglas Kellner, as well as other sources, with the hopes that this little essay will remove some of the myths associated with postmodernism, and will show that it is not some sort of a bogeyman, but instead a large field of philosophy and cultural theory that has asked very important questions, pointed out very important problems and offered vital new perspectives, which continue to be relevant to this day, and which inform and influence our understanding of the world and its affairs – although it has also had its fair share excesses and absurdities.

I think we should get one thing out of the way before we continue: no, contrary to a popular myth sustained by many scientists and scientifically-minded people, postmodern theories do not usually concern themselves with natural sciences. Postmodernism is a social and cultural theory, dealing mostly with the arts, literature, politics, subjectivity, and so forth. There have been some unfortunate thinkers such as Baudrillard, who utterly failed to grasp the meaning of the scientific concepts they made use of, but such blunders are to be expected in such a vast and diverse field. But to think that postmodernism ‘misunderstands’ science is to engage in the fallacy of composition.

Postmodernism in a nutshell: Postmodernism attacks the notions of monolithic universals, totalizing ideas and foundational claims characteristic of modern thinking and instead encourages diversity, plurality, fluidity and multiple perspectives. It is anti-foundationalist, anti-essentialist and has learned the criticisms of realist representational schemas*. Jean-Francois Lyotard defines postmodernism as an “incredulity toward metanarratives”, such as the unique status of the subject, the boundedness of information, and the march of progress (among other things), that had given order and meaning to Western thought during modernity, and which ignores the heterogeneity or plurality of human existence.

I’ll mostly avoid specific theoretical concerns, such as discourse theory, poststructuralist principles, and the like.

But let us first delineate the discourse of the modern, to see its differences from the postmodern.

Simply put – postmodernity is the historical period that follows modernity, just as the Renaissance was followed by modernity, as marked by specific cultural and social changes that alter the shape of human society to a greater or lesser extent. The postmodern period is said to be characterized by the commoditization of knowledge, globalization, and transnational consumerism, which replaced borders with networks, and the sale of goods with the sale of images.

Modernist thinkers describe modernism as such: it is characterized by innovation, novelty and dynamism; modernist thinkers championed reason as the source of progress in knowledge and society, as well as the privileged locus of truth and the foundation of systematic knowledge. Reason was deemed competent to discover adequate theoretical and practical norms upon which systems of thought and action could be built and society could be restructured.

Modernity entered everyday life through the dissemination of modern art, the products of consumer society, new technologies, and new modes of transportation and communication. “Modernization” came to denote those processes of individualization, secularization, industrialization, cultural differentiation, and rationalization which together have constituted the modern world.

Yet the construction of modernity produced untold suffering and misery for its victims, ranging from peasantry, proletariat, and artisans oppressed by capitalist industrialization to the exclusion of women from the public sphere, to the genocide of imperialist colonization. Modernity also produced a set of disciplinary institutions, practices, and discourses which legitimate its modes of domination and control.

Now postmodern theorists claim that the contemporary high-tech media society is producing a new form of existence, a novel sociocultural formation which requires new concepts and theories. Some theorists interpret these developments in terms of novel types of information, knowledge and technology, and others in terms of development of a higher stage of capitalism marked by a greater degree of capital penetration and homogenization across the globe.

Now, on to postmodern philosophy. In postmodern philosophy, modern theory is criticized for its search for a foundation of knowledge, for its universalizing and totalizing claims, for its hubris to supply apodictic truth.

Postmodern theory provides a critique of representation and the modern belief that theory mirrors reality, taking instead ‘perspectivist’ position that theories at best provide partial perspectives on their objects, and that all cognitive representations of the world are historically and linguistically mediated. Some postmodern theory accordingly rejects the totalizing macroperspectives on society and history favored by modern theory.

Postmodern theory also rejects modern assumptions of social coherence and notions of causality in favor of multiplicity, plurality, fragmentation, and indeterminacy. In addition, postmodern theory abandons the rational and unified subject postulated by much modern theory in favor of a socially and linguistically decentered and fragmented subject.

In politics, modernity is characterized by party, parliamentary, or trade union politics, in opposition to postmodern politics associated with locally based micropolitics that challenge a broad array of discourses and institutionalized forms of power.

Postmodern discourse in the aesthetic field celebrates the emergence of a ‘new sensibility’ in culture and the arts which challenges the rationalist need for content, meaning, and order. The new sensibility, by contrast, immerses itself in the pleasures of form and style, privileging and ‘erotics’ of art over a hermeneutics of meaning. Consequently, the new sensibility was more pluralistic and less serious and moralistic than modernism. Postmodern art is also characterized by the breakdown of the high-low distinction and the appearance of pop art and mass cultural forms, as well as a ‘closing of the gap’ between artist and audience. The new tradition rejected traditional values of Protestantism, Victorianism, rationalism and humanism. Postmodernism calls for a new criticism that abandons formalism, realism, and highbrow pretentiousness, in favor of the subjective response of the reader within a psychological, social, and historical context.

Against modernist values of seriousness, purity, and individuality, postmodern art exhibits a new insouciance, a new playfulness, and a new eclecticism.

Some depressed conservatives characterized the new emerging postmodern culture thus: they [postmodernists] reject and destroy the foundational assumptions and values of Western society, which include the loss of geographical and social unity, where the Western world could claim moral superiority and rights over ‘uncivilized’ peoples; and incredulous attitude toward progress as the trajectory and goal of history; the decline of utopian values; and skepticism toward the modernist belief in a direct correlation between liberal-humanist principles and moral conduct, a position made questionable in the 20th century by the savagery of world wars and the harmonious coexistence of high culture and concentration camps. Thus the postmodernists no longer blindly and unproblematically trust in science, art and reason as beneficent, harmonizing forces.

In a more theoretical vein, postmodernism draws from poststructuralist thought. In traditional theories of meaning, signifiers come to rest in the signified of a conscious mind. For postmodern theorists, the signified is only a moment in a never-ending process of signification, where meaning is produced not in a stable, referential relation between subject and object, but within the infinite, intertextual play of signifiers.

These new theories of language and discourse led to critiques of modern philosophy, attacking its root assumptions. It was claimed that modern philosophy was undermined by its impossible dream of attaining a foundation of knowledge, and absolute bedrock of truth that could serve as the guarantee of philosophical systems. This foundationalist assumption has been called a ‘metaphysics of presence’ that supposedly guarantees the subject an unmediated access to reality. The binary oppositions governing Western philosophy and culture (subject/object, appearance/reality, speech/writing, truth/falsity, happiness/unhappiness, and so on) work to construct a far-from-innocent hierarchy of values which attempt not only to guarantee truth, but also serve to exclude and devalue allegedly inferior terms and positions. The binary metaphysics thus works to positively position reality over appearance, speech over writing, men over women, or reason over nature, thus positioning negatively the supposedly inferior term.

In conclusion: postmodern theory stresses the importance of differences over unities and identities while championing the dissemination of meaning in opposition to its closure in totalizing, centered theories and systems, and can be characterized by a skepticism toward the simple binary oppositions predominant in Western metaphysics and humanism.

* - The idea that there is a strict differentiation between the “inside” of human mind and the “outside” of reality, and that humans have a direct, unmediated access to this outside reality. Also known as the correspondence theory of truth or the “mirror of nature” idea.

A shot at the Mary argument

2005-09-14T13:56:00.000+03:00

Here's my shot at the old and famous Mary the Color Researcher argument, originally presented by Frank Jackson in 1982, which has since become part and parcel of analytic philosophy of mind. Most thinkers seem to reject the argument's conclusions, and Jackson himself no longer thinks his argument attained its goal (that physicalism is false). Still, as an excercise in philosophical thinking, it's quite useful. I'm sure my reply is nothing new, nevertheless, since I found the Mary argument to be utterly unconvincing, I'll present an objection that immediately came to my mind.

Here's the original thought experiment against physicality.

Mary spends her life in a black-and-white room and has no color sensations. She watches science lectures on black-and-white television and learns everything about seeing in color that can in that way be learned. This includes mastering the completed science of human color vision. If physicalism were true, she would know all the facts about color experiences, because physicalism entails that all such facts can be expressed in the colorless language of science. But, one thinks intuitively, when she ventures into the colorful outside world and has color experiences for the first time, she learns something: she learns what it's like to see in color. Therefore, Jackson concludes, physicalism is false.

So what's wrong with it? The argument is based on a rather funny understanding about what "information" or "facts" are. It supposes that readily available raw facts about the real physical condition of the outside world is what gives us information, and it is curioulsy expected that facts - information - can substitute or replace the actual physical experience. It is assumed that the world consists of information readily available to the senses, waiting to be "learned". This is incorrect, and there's a simple reason why. Information is not even supposed to substitute physical experience. One would think this is obviously impossible. Information is encoding, it's a presentation of beliefs or facts or thoughts in a specific medium, be it language, speech or any other notational system. Information is always encoded into a specific medium that is clearly and inevitably distinct from what the information itself is about.

If I had the complete physical information about, say, an earthquake, am I now supposed to assume that because my knowledge about the subject is exhaustibly complete, this information must turn into, cause, or in fact, be an earthquake? This is plainly ridiculous. To assume that all knowledge about something is that something is false, even absurd: a complete knowledge about earthquakes is not itself an earthquake.

It seems to me that the background for this line of thinking is the objectivist account of the world, that true facts about the world are just waiting to be perceived, that in fact the world consists of information and facts. This is, in my mind, wrong. First comes the physical experience, of living in the world. From that experience, information - knowledge - is gleaned, abstracted. When Mary leaves the room, she physically experiences color for the first time. There is nothing non-physical about this. It's a real world physical experience, which abstracted, second order information cannot substitute. Knowledge does not equal the world. Knowledge is only about the world.

Environment becoming us

2005-08-17T10:33:00.000+03:00

Recently, I read an article in The Guardian by George Monbiot about some of the implications of Darwinism, for example that according to the theory of evolution, life has no purpose, and how this may be disconcerting for many people. This is not what I want to talk about, however. Instead, a couple of the passages, which are in fact a reiteration of a common theme among evolutionary theorists and many a layman as well, struck me as a bit curious. The passages were these:

Darwinian evolution tells us that we are incipient compost: assemblages of complex molecules that - for no greater purpose than to secure sources of energy against competing claims - have developed the ability to speculate. After a few score years, the molecules disaggregate and return whence they came. Period.
As a gardener and ecologist, I find this oddly comforting. I like the idea of literal reincarnation: that the molecules of which I am composed will, once I have rotted, be incorporated into other organisms. Bits of me will be pushing through the growing tips of trees, will creep over them as caterpillars, will hunt those caterpillars as birds. When I die, I'd like to be buried in a fashion which ensures that no part of me is wasted. Then I can claim to have been of some use after all.

While I understand that this is meant to describe how one can find solace in a purely materialistic world, I'm struck by the fact that essentially all the versions of the above passage always go in the same direction: first, you have "me" or "you" - the human being, who then dies and is re-used by various other organisms. In this manner, the human being begets other life forms, and is, in a certain sense, a basis for them.

But for some reason, you never hear the opposite: that before you, there have been life forms roaming around and then dying, and parts of them have reassembled to form you. Every human being is composed of atoms and molecules that were previously parts of other life forms, including other humans. Why is this part never emphasized?

For one thing, there is of course the matter that this is not particularly comforting. Yet there may be something else as well, for if you claim that other organisms come from you, you can remain as the basis, as the foundation for further life. The exalted position of human beings remains: you may not live forever yourself, but you now beget new life! But to admit that you yourself are composed of parts of other beings, you are no longer a foundation, and you form a starting point for new life in a much more mundane and irrelevant fashion, since the bits that made you previously made, with no reservations whatsoever, other life forms, and will go on creating yet more life, with you not being a foundation or base, but just a random, accidental moment in the unstoppable stream of life.

To use the rhetoric of “my molecules are incorporated into other organisms” is to retain the important role and position of humans in nature’s scheme. To admit that the molecules of other organisms were incorporated into you, and next will be incorporated into something else, is once again to dethrone human beings from a position of importance. The claim that "Bits of me will be pushing through the growing tips of trees, will creep over them as caterpillars, will hunt those caterpillars as birds" is rhetoric with a purpose of retaining a position of importance and relevance for human beings in the universe. For it's not really bits of "you" or mr. Monbiot crawling around as catepillars. It would be equally accurate to say that roaming catepillars perhaps now form a part of me and you and mr. Monbiot and perhaps in a sense wrote his article!

Finally, it should be noted that there is an error in the passages quoted. It has been estimated that all the atoms composing an individual human being are completely replaced during an approximately seven year period. You don't have to die for your molecules to be passed on. Seven years from this moment on, not a single atom that comprises you at this moment will be part of you then. This means that not only are we constantly in the process of becoming catepillars or birds or trees, but that bits of catepillars and birds and trees are constantly in the process of becoming us! And as far as our environment is concerned, it doesn't make the slightest bit of difference, if a particular molecule is part of me, you or mr. Monbiot. The fact of the matter is: we do not become new organisms who then inhabit the environment. Instead, the environment becomes us.

Travels in metaphors of time

2005-08-11T12:58:00.000+03:00

I wrote this article for the first issue of EKA Ajakiri, a magazine of the Estonian Academy of Arts, due to be published in September. I originally wrote it in Estonian, and this english translation is not mine, so beware of the various mistakes and poor syntax. I have no time at this moment to fix it myself.

Time has doubtless been one of the most bizarre and obscure phenomena for human beings throughout history. This strange notion cannot be seen or touched yet it is everywhere and its course is unchangeable.

But people are ingenious creatures and never sit idle when they face a puzzle. If they plunge into complicated situations they tend to use a pragmatic trick — they attempt to explain the incomprehensible with the help of things that are familiar, understandable and close to them. This was done for instance in the 17th and 18th century when the nature and behaviour of animals was explained by means of the laws of mechanics, and also after the 1960s when the functioning of the human brain was compared to a large and complex digital computer. Although both views are already abandoned, this kind of approach has not disappeared.

This method for explaining things is not characteristic only for the different branches of science — it has also become rooted in the human language and is, to a great extent, universal because it is directly caused by the way the human brain functions. Actually, we explain something with the help of some other thing — usually a physical experience — every day, with almost all our sentences. In order to understand abstract or complicated things we turn to some familiar domain and use its terms and expressions.

Perhaps this argument sounds a little bit strange, so it should be explained in greater detail. For instance, we cannot deny that our most important sense is probably sight. Unlike many other mammals, people are not mostly guided by smell sensations but by seeing. And as this sense is so important to us, we employ a number of metaphors in language that are related to seeing, even when we talk about things that have nothing to do with it. We say for example that “I am hazy about this” or that everything has to be seen in the “light of reason” and even that “it was made clear to me” — something is “clear” when everything can be seen well, for example when the sky or weather is clear or when the water in the sea is so clear that you can see the bottom.

Another example is the use of metaphors of space to understand the increase or decrease of numbers. We say that “prices go up” or that the “stock exchange fell”. Neither of these things can actually go up somewhere or fall down — prices and the stock exchange index are abstract phenomena. What is even more relevant to our subject is that we understand time also as something spatial or as moving through space. We say for instance that “time flies” or “goes by”, “the time has arrived to take action” or that “the deadline for submitting this article is rapidly approaching”. Once again — time does not fly or arrive — has anybody ever held time in their hands? Neither does a deadline get near someone in some direct, literal way, because a deadline is also an abstract notion and cannot approach anybody.

Thus we use our everyday experiences which we gain by being human beings right here on our planet, in order to understand abstract things. The amount of such metaphors is endless and so we can say that all human languages are to a great extent metaphorical and not literal or word for word.

But not being aware of this circumstance, people usually believe that when they talk about things, they talk about them in an exact and straightforward manner. And one of these time-related fields where there have been mixed up metaphors stemming from bodily experience and literal expressions is time travel. I would assert that in the cases of time travelling as they are usually treated in science fiction and often even in academic writings, the metaphors are used incorrectly. Or rather, that when talking about time travelling, people use metaphors that are not appropriate for describing or understanding this phenomenon.

It all starts with the travelling part. Travelling, or in other words simply all kinds of movement, is something that we all do every day and without this phenomenon human activity is inconceivable. What is even more important is that travelling happens in space. We learn already at high school that the universe consists of four dimensions — three spatial dimensions and one of time. Isn’t it natural to think that if we can move in space we can also do it in time?

Wherever we encounter the subject of time travel, we also meet metaphors related to space and moving in it. For example, let’s look at the idea of travelling back in time. When we say that it is possible to travel in time, then it should mean that all moments of time exist somewhere physically — otherwise our travels would have no destination. There has to be a “place” where all moments of time permanently and physically exist. This in turn implies that somewhere there is an incalculably huge hyper space — time’s space that is full of endless universes, each of which is physically one moment in time, and every object in the universe has stretched itself like spaghetti through this hyper space, in order to mark its chronological course.

Technically speaking, of course, we do not only move in space — we move in space and spend time for it. The question arises that if we travel into the past shouldn’t this movement itself also spend time? Science fiction authors want to persuade us that we move into the past, but at the same time, this movement should also take time, in other words — carry us towards the future. This creates a paradox — if we talk about travelling into the past then this journey should inevitably carry us towards the future instead…

In the everyday sense at least, there cannot be a physically existing past — because the mere idea of it presumes making time “space-like”. Our ideas of time travels are based on the use of unsuitable metaphors. If we disentangle these metaphors, we should assume instead that only the present can exist – an endlessly changing, flowing and dynamic present that moves towards the time arrow that is created by the principle of entropy. The future also cannot “exist” in any other way than merely through the possibilities and potentials of the changing universe. It is impossible to travel back in time because the past where we would like to travel does not exist anywhere physically.

Genetics and the myth of universal human nature

2005-08-02T16:22:00.000+03:00

The belief in a universal human nature is widespread, and during the past decades it seems to have gained support from the fields related to genetics and the theory of evolution, most notably from the brave new sciences of sociobiology and evolutionary psychology. One of the claims - and in principle, a correct one - is that the human genome is one of the least diverse genomes known, being 99.9% identical between two human beings.

However, this is far from being the whole story, and I tend to believe that the underlying, often implicit belief in a universal human nature - something essential in us all that we inevitably share - has altered the rhetoric in which facts are presented in, in order to support and legitimize this belief. So here's a brief overview full story, and it's much different and more complex implications.

If you take two ordinary human beings and map their respective genomes, you will indeed discover that 99.9% of the two genomes are identical. The remaining 0.1% are the changes, the alterations, the mutations, technically called "single nucleotide polymorphisms", or SNPs - one of the bases for individual variation. But the point is that these mutations can occur anywhere in the genome. If you add a third person, his or her genome will also differ from the other two by 0.1%, but the SNPs are in different places from those of the others. Add more people, and each of them has these mutations in different locations along the genome. In fact, there is nothing in the genome that has to be shared by all humans, nothing that every individual has to have, nothing that makes him or her a human being, the changing of which will change him or her to something else. There is nothing essential in the human genome, nothing that makes us all "humans", nothing that makes us all the same.

Nevertheless, we never really hear it put this way. We hear that 99.9% of the human genome is essentially the same in all of us, justifying the belief that we are all the same, that we all share a universal human nature.

Even the very phrase "the human genome" is misleading. There is no such thing as "the" human genome. There are instead six billion human genomes, one inside every individual human being, all sharing 99.9% and nothing at all at the same time. To quote the biochemist David Cox, "all humans share nothing".

Luckily though, the exasperating reign of the modern synthesis seems to be slowly drawing to its end. More and more criticism is being levelled against its simplistic credo and its banal accomplices, the selfish genes, memes, and the the excesses of sociobiological thinking. I would like to point out a great new book, Evolution In Four Dimensions by Eva Jablonka and Marion J. Lamb. The Guardian review sums it up nicely.

Of useless blogs

2005-08-01T17:26:00.000+03:00

In 1494, Sebastian Brandt, a German humanist and satirist, published his hugely influential and widely read satire, Das Narrnenschiff, The Ship of Fools, Stultifera Navis in Latin, an allegory about a ship laden with fools and steered by fools to the fools' paradise of Narragenia.

The very first fool on his long list is the "Bühernarr" a bibliomaniac, literally a "book fool", who had an especially exalted position aboard the ship, because he had many books that he neither read nor understood.

This blog is by a real-life book-fool, and it represents his lunatic and foolish journey across books, ideas and thoughts which he pretends to have read or thought of, and even more haughtily claims to have understood.

Den Vordantz hat man mir gelan
Dann ich on nutz vil buecher han
Die ich nit lyß und nyt verstan