Kiri Kuninglikule Akadeemiale

"HÄRRASED,

Ma lugesin hoolikalt teie hiljutist matemaatilist Auhinnaküsimust, mis järgmiseks aastaks käidi välja Loodusfilosoofia oma asemel, nimelt „Une figure quelconque donnee, on demande d’y inscrire le plus grand nombre de fois possible une autre figure plus-petite quelconque, qui est aussi donnee“.* Mul oli hea meel järgmiste Sõnade põhjal, „l’Acadeemie a jugee que cette deecouverte, en eetendant les bornes de nos connoissances, ne seroit pas sans UTILITE“** teada saada, et te peate Kasulikkust oma Uuringute põhiliseks Eesmärgiks, mis ei ole alati nõnda olnud kõikide Akadeemiatega; ja ma järeldan siit, et te käisite välja selle Küsimuse filosoofilise, või nagu Õpetatud seda väljendavad, füüsilise asemel, kuna tol hetkel ei tulnud teile pähe füüsilist, mis tõotaks suuremat Kasulikkust. 

Lubage mul siis tagasihoidlikult teile kaalumiseks välja käia üks säärane, ja teie läbi, kui te selle heaks kiidate, meie valgustatud Ajastu õpetatud Tohtritele, Keemikutele &c. tõsiseks Uurimiseks. 

On üleüldiselt teada, Et meie ühist Toitu seedides luuakse või tekitatakse Inimolendite sisikonnas suur Kogus Tuult. 

Et lubada sellel Õhul välja pääseda ja seguneda Atmosfääriga on tavaliselt Seltskonnale vastumeelt haisva Lõhna tõttu, mis seda saadab. 

Et sellepärast kõik hästikasvatatud Inimesed hoiavad niisuguse Üleastumise vältimiseks väevõimuga tagasi Looduse Ponnistust seda Tuult valla päästa. 

Et nõnda Looduse vastu kinnipeetuna ei tekita see sageli mitte ainult suurt Valu praegu, vaid ka ajendab tulevikus Tõbesid, nagu näiteks tavaliselt Voolmeid, Rebendeid, Tümpaaniat, &c. mis on sageli hukatuslikud Tervisele & teinekord Elule endale. 

Kui niisuguste Vallandumistega ei kaasneks jäledalt vastikut Lõhna, ei hoiaks viisakad Inimesed seltskonnas arvatavasti rohkem niisuguse Tuule vallandamist Tagasi, kui nad teevad seda sülgamisega või oma Nina nuuskamisega. 

Minu Auhinnaküsimus oleks niisiis, Avastada mingi tervislik & mitte vastumeelne Arstim, mida segada meie tavalise Toidu või Kastmetega, mis muudaks loomuliku Tuule Vallandamise meie Kehadest mitte ainult pahakspandamatuks, vaid meeldivaks nagu Parfüümid. 

Et tegemist pole kimäärse Projektiga ja ülepea võimatuga, ilmneb järgmistest Kaalutlustest. Et meil on juba teatavad Teadmised Viisidest, kuidas seda Lõhna Muuta. Kel eineks riknenud Liha, eriti koos suure Sibulate Lisandiga, võib endale lubada Lehka, mida ei suuda taluda mitte ükski Seltskond; samas sellel kes on elanud mõnda Aega ainult Köögiviljadest, on too Hingus nii puhas, et seda ei tuvasta ka kõige tundlikumad Ninad; ja kui tal õnnestub Kuuldust vältida, võib ta igal pool märkamatult oma Tusale vaba Voli anda. Ent kuna leidub paljusid, kelle jaoks täielikult Taimne Dieet on tülikas, ja nii nagu natuke Peldikusse visatud Kustutamata Lupja parandab tolle hämmastava Koguse haisvat Õhku, mis tõuseb sellest ilmatust roiskuvast Ainekogusest, mida niisugused Kohad sisaldavad, ja muudavad selle Lõhna üpris meeldivaks, siis kes teab, kas mitte natuke toiduga sisse võetaval Lubjapulbril (või millelgi muul samaväärsel), või ehk Õhtusöögi kõrvale võetaval Klaasil Lubjaveel, poleks ehk samasugust Mõju Õhule, mida tekitatakse ja väljutatakse meie Sisikonnast? See on Katsetamist väärt. Kindel on ka, et meil on Võime kergel Viisil muuta ühe teise Väljalaske, nimelt meie Vee Lõhna. Paar söödud Sparglivart annavad meie Uriinile vastumeelse Lõhna; ja Tärpentinipill, mis pole suurem kui Hernes, annab talle Kannikeste meeldiva Lõhna. Ja miks peaks pidama Loomu poolest võimatumaks leida Vahendeid teha Parfüüm meie Tuulest kui meie Veest? 

Sellise Uurimise Ergutamiseks, (surematust Aust, mida Leiutaja võib põhjendatult oodata) kaalugem, kui vähest Tähtsust Inimkonnale, või kui vähesele Inimkonna Osale on olnud kasu nendest Teaduse Avastustest, mis siiamaani on teinud Filosoofid kuulsaks. Kas Täna leidub kahtkümmetki Inimest Euroopas, kes on õnnelikumad või kasvõi mugavamad Teadmisest, mida nad on korjanud Aristoteleselt? Millist Troosti saavad anda Descartes’i Keerised Inimesele, kellel on Sisikonnas Tuulekeerised! Teadmised Newtoni vastastikusest Külgetõmbest Aineosakeste vahel, kas need pakuvad Kergendust talle, keda piinab nende vastastikune Eemaletõukavus ja halastamatu Puhitus, mille see kaasa toob? Meelehea, mida mõne üksiku Filosoofi jaoks tekitab näha paar Korda oma Elus Valguse Lõimede lahtihargnemist ja eraldumist seitsmeks Värviks Newtoni Prisma abil, kas on see võrreldav Kergenduse ja Leevendusega, mida võiks tunda iga elav Inimene seitse korda Päevas oma Sisikonnast Tuult vabalt välja lastes? Eriti kui see muudetaks Parfüümiks: Kuna ühe Meele Nauding pole halvem teise omast, siis selle asemel et teha heameelt Nägemisele, võiks ta leida rõõmu teda ümbritsevate Lõhnast, & teha Paljud õnnelikuks, mis heasoovlikule Vaimule peaks pakkuma lõpmatut Rahuldust. Suuremeelne Hing, kes praegu üritab välja selgitada, kas tema võõrustatavaile Sõpradele meeldib pigem Klarett või Burgundia, Šampanja või Madeira, uuriks siis ka, kas nad valiksid Muskuse või Liilia, Roosi või Bergamoti, ja pakuks siis vastavat. Ja küllap on niisugune Vabadus Auru Välja Lasta ja üksteisele meelehead teha inimese Õnne jaoks lõpmatult Tähtsam kui Trükivabadus või teineteise teotamine, mille nimel Inglased on niivõrd valmis võitlema & surema. — Lühidalt, see Leidus, kui ta ära teha, tooks, nagu Bacon seda väljendab, Filosoofia koju Inimeste Ettevõtmisse ja Rüppe. Ja mul tuleb paratamatult järeldada, et kui Võrrelda käesolevat universaalse ja alalise KASULIKKUSE poolest, on ülalmainitud Filosoofide Teadus, isegi kui Lisada, Härrased, teie „Figure quelconque“ ja kõik seal sisalduvad kujundid, kõik kokku võetuna väärt vaevalt 

PEERUTIKKUGI." 

Benjamin Franklin, kiri, 1781.  

* "Palume igasse etteantud kujundisse sisestada nii mitu korda kui võimalik väiksem kujund, mis on samuti antud."

** "Akadeemia hinnangul see avastus, mis laiendab teadmiste piire, on omajagu kasulik."

Mis kasu on filosoofiast?

Kui keegi küsib: “mis kasu on filosoofiast?” peab vastus olema agressiivne, sest küsimus ise tahab olla irooniline ja salvav. Filosoofia ei teeni Riiki ega Kirikut, millel on omad mured. Ta ei ole ühegi juurdunud võimu teenistuses. Filosoofia eesmärgiks on kurvastada. Filosoofia, mis kedagi ei kurvasta, kedagi ei ärrita, ei ole filosoofia. Ta on kasulik rumaluse kahjustamiseks, muutmaks rumalus millekski häbiväärseks. Tema ainsaks tarvituseks on paljastada kõik mõttelabasuse vormid. Kas leidub veel mõnd valdkonda peale filosoofia, mis taotleb kritiseerida kõiki müstifikatsioone, ükskõik milline on nende allikas või siht, paljastada kõik väljamõeldised, ilma milleta reaktiivsed jõud ei saa võimust võtta? Paljastada müstifikatsioonina see segu labasusest ja rumalusest, mis tekitab nii ohvrite kui pahategijate hämmastava kaassüü. Viimasena, muuta mõte millekski agressiivseks, aktiivseks ja jaatavaks. Luua vabad inimesed, see tähendab inimesed, kes ei aja kultuuri sihte segamini Riigi, moraali või religiooni kasuga. Võidelda salavimma ja halva südametunnistusega, mis on meil mõtlemise asendanud. Vallutada negatiivne ja selle võltshiilgus. Kellel veel peale filosoofia on kõige selle vastu huvi? Filosoofia on kõige positiivsem kriitikana, demüstifitseerimise ettevõtmisena. Ja me ei tohiks liiga rutakalt kuulutada selles osas filosoofia läbikukkumist. Nii suured kui nad ka poleks, oleksid rumalus ja labasus veel suuremad, kui poleks alles mingit filosoofiat, mis alati takistab neil minemast nii kaugele kui nad soovivad, mis keelab neil – olgugi et vaid jaatades – olemast nii rumal ja labane kui nad tahavad. Teatavad liialdused on neile keelatud, kuid ainult filosoofia poolt. 

 -Gilles Deleuze, Nietzsche and Philosophy, 1962.

Rasked sõnad kaitstud

"Vähesed stiilivead, olgu need tegelikud või näilised, ärgitavad arvuka lugejaskonna pahatahtlikkust rohkem kui raskete sõnade kasutamine.

Kui mõnd autorit võib kahtlustada tegemas oma mõtted nimme ebaselgeks, ja takistamas innukalt tõde püüdvat vaimu ebavajalike keerukustega; kui ta kirjutab mitte selleks, et teha teisi targaks, vaid selleks, et kiidelda omaenda õpetatusega, ja soovib saada imetelduks ega mitte mõistetuks, käib see vastu kirjutamise peamisele eesmärgile ja ta saab õigustatult ülimalt karmi hukkamõistu osaliseks, või siis rängema, ükskõiksuse osaliseks.

Aga sõnad on rasked vaid neile, kes neid ei mõista; ja arvustaja peaks alati uurima, kas teda häirib autori või hoopis iseenda puudus.

Ükski autor ei kirjuta iga lugeja tarbeks; paljud küsimused on niisugused, mille üle inimkonna harimatul osal pole ei huvi ega lõbu arutada, ja seega oleks tarbetu võtta ette nende madaldamist lihtsa mõistuse tasandile tüütu sõnakeerutamise ja vaevaliste seletuste abil; ning paljusid üldkasulikke teemasid võib käsitleda erineval viisil, vastavalt sellele, kas raamat on mõeldud õpetatuile või võhikuile. Levitamine ja seletamine on vajalikud nende juhendamiseks, kes, olemata võimelised või harjunud ise mõtlema, suudavad õppida vaid seda, mida sõnaselgelt õpetatakse; need aga, kes suudavad tõmmata paralleele, avastada tagajärgi ja kordistada järeldusi, on kõige rohkem rahul argumendi keerukuse ja mõttetihedusega; nende sooviks on saada vaid teadmise seemned, mida omal jõul harutada, tahta vaid tõe teele suunamist, mida nad suudavad siis teejuhita järgida.

The Guardian* juhatab üht oma õpilast „mõtlema tarkadega, kuid rääkima lihtrahvaga.“ See tähelepanek näib veenev, kuid pole alati rakendatav. Erinevused mõtlemises tekitavad erinevused keeles. See, kes mõtleb laiema ulatusega kui teine, tahab suurema tähendusega sõnu; kes mõtleb peenemalt, otsib parema eristusega mõisteid; ja kas on siis imestada, kuna sõnad on asjade pildid, et see, kes ei tundnud eales originaali, ei tunne ka koopiaid?

Ent edevus kallutab meid leidma vigu kõikjal peale iseenda. See kes loeb ega saa targemaks, kahtlustab harva puudujääki endas, vaid kurdab raskete sõnade ja segaste lausete üle, ja küsib, miks kirjutatakse raamatuid, millest pole võimalik aru saada?

Raskete sõnade sekka, mida enam ei tohtivat kasutada, on kaua harjutud arvama oskusmõisted. „Iga inimene,“ kirjutab Swift, „on võimeline selgitama mõne kunsti sisu paremini kui selle professorid; talumees ütleb sulle paari sõnaga, et ta on murdnud jalaluu; aga pärast pikka jutlust jätab kirurg sind sama targaks kui enne.“ Seda võis see elu niivõrd täpne vaatleja öelda ainult õeluse rahuldamiseks või teravmeelsusega edvistamiseks. Iga tund tuleb esile hetki, kus on tarvis oskusmõisteid. Inimkond ei saa mitte kunagi ühetaolisust teeselda; ei muu kui vajaduse pärast on igal teadusel ja igal ametil ta eripärane keelepruuk. Need, kes rahulduvad üldiste ideedega, võivad leppida üldiste mõistetega; neil aga, kellele uuringud või ametid sunnivad peale lähema vaatluse, peavad olema nimed eraldi osistele, ja sõnad, millega nad saavad väljendada niisuguseid erinevaid kokkupaneku viise, mille üle kellelgi peale nende endi pole põhjust vaagida.

Meistrimehed ise kipuvad tõesti mõnikord eeldama, et kellegi jaoks pole võõrad sõnad, millega nad ise on tuttavad, räägivad juhusliku uudistajaga nagu nad räägivad üksteisega, ja naeruvääristavad oma teadmisi mõtlematu pealekäimisega. Oskusi ei saa õpetada teisiti kui õigete mõistetega, kuid mitte alati pole tarvis oskust õpetada.

Et lihtrahvas väljendab oma mõtteid selgelt pole kaugeltki tõsi; ja arusaadavus, mida võib nende seas leida, ei tule mitte nende keele kergusest, vaid mõtete madalusest. Kes näeb mõnd hoonet tavalise kõrvaltvaatajana, rahuldub tõdemusega, et see on suurejooneline või tühine, keskpärane või hiilgav, ülev või madal; kõik need sõnad on mõistetavad ja tavalised, kuid ei anna edasi selgeid ega täpseid ideid; kui ta üritab ilma arhitektuuri sõnavarata piiritleda osiseid või loendada ornamente, muutub ta pajatus peagi arusaamatuks. Need mõisted tekitavad õigupoolest pigem pahameelt, sest neid mõistavad vähesed; kuid neid mõistetakse vähe ainult sellepärast, et vaid harvad neist, kes mõnd ehitist vaatavad, uurivad tema osi või analüüsivad ta sambad elementideks.

Iga teise kunsti olukord on sama; pealiskaudse vaatluse või täpse uurimise jaoks on kohased erinevad väljenduslaadid. Kõlbluse vallas on üks asi arutada kasuisti peensusi ja teine asi suunata igapäevaelu askeldusi. Kes maaharimisel õpetab talumeest kündma ja külvama võib oma arusaama edasi anda sõnadeta, mille ta leiab olevat tarvilikud seletamaks filosoofidele taimekasvu; ja kui see, kel pole teha muud kui olla kõige otsesemalt sirgjooneline ajab oma pea sassi peente spekulatsioonidega; või kui see, kelle ülesandeks on vilja lõigata ja rehte peksta, ei jää enne rahule kui ta uurib seemne arengut ja taimemahla ringlust, siis kirjutajaid, kelle poole kumbki pöördub, ei saa milleski süüdistada, isegi kui mõnikord juhtub, et neid loetakse ilmaasjata."

Samuel Johnson, 18. august 1759.
 

* Londoni ajaleht, mis ilmus 12. märtsist kuni 1. oktoobrini 1713. Tsitaat omistatakse seal kellelegi XII sajandil elanud piiskop Gratianusele, kuid sama tsitaadi leiab ka teiselt piiskopilt, George Berkeley'lt.

20. sajandi tee

Varane päike veel madalal mere kohal. Pimestav. Pikk pimestav rada, valge tee päikeselt vaatepaigani. Messerschmittide heli. Nähtamatud. Heli, mis muutub valjemaks. Räpased jäljed ilmuvad taeva taustal. Oranž-pruun-kollane. Väljaheite värv. Must. Päike muudab ääred kuldseks. Ja ääred venivad horisondi poole nagu millimallikad. Jäljed valguvad laiali, uued puhkevad vanade keskel. Õhk seal ülal on sageli nii vaikne. Teistel kordadel puhub tuul seal kõrgel nad sekunditega minema. Tuul, masinad, räpane suits. Mõnikord päike. Kui sajab vihma, ei ole midagi näha. Kuid tuul puhub sisse ja alla ja kõik on kuulda.

Mõned kuud pole midagi enamat kui „muljed“. Ja kas polnud see siis Valetta? Reidide ajal oli kõik tsiviilne ja hingega maa all. Teised olid „vaatlemiseks“ liiga hõivatud. Linn jäeti omaette, välja arvatud mahajääjad nagu Fausto, kes ei tundnud midagi enamat kui hääletut tõmmet ja olid linnaga piisavalt sarnased, et mitte muuta „muljete“ tõde neid vastu võttes. Inimtühi linn on teistsugune. Erinev sellest, mida näeks pimedas – paigutises pimeduses – hulkuv „normaalne“ vaatleja. Võltsanimeeritute või kujutlusvõimetute universaalne patt on keelduda kõike lihtsalt rahule jätmast. Nende kihu kokku koguneda, nende patoloogiline hirm üksinduse ees ulatub une lävepakust kaugemale, nii et kui nad ümber nurga pööravad, nagu tuleb teha meil kõigil, nagu me kõik oleme teinud ja teeme – mõned rohkem kui teised –, leidmaks end tänavalt… Sa tead, mis tänavat ma mõtlen, mu laps. Kahekümnenda Sajandi tänavat, mille kauges otsas või vahetusel – me loodame – leidub mingit kodutunnet või turvalisust. Kuid ei mingit garantiid. Tänavat, mille valesse otsa me oleme pandud, põhjusil, mida teavad paremini agendid, kes meid sinna panid. Kui agente ongi. Kuid mööda tänavat tuleb meil kõndida.

Niisugune on lakmustest. Eluneda või mitte eluneda. Vaimud, koletised, kurjategijad, hälbijad esindavad melodraamat ja nõrkust. Nende ainus õudus on unenägija enda hirm eraldatuse ees. Kuid kõrb või rida võltse vaateaknaid, räbukuhi, sulatusahi, kus tuli on kaetud tuhaga, need ja tänav ja unenägija, kes on vaid iseenda tähtsusetu vari maastikul, osalevad nende teiste masside ja varjude hingetuses; niisugune on Kahekümnenda Sajandi painaja.

-Thomas Pynchon, V

Hobbes ja Wallis: 17. sajandi väitluskunst

Need Greshami [Royal College’i] asutajaliikmed, keda kangesti usutakse, ja kes on justkui teiste isandad, vaidlevad minuga füüsika üle. Nad eksponeerivad uusi masinaid, näitavad oma vaakumit ja tühiseid imesid, sel moel nad käituvad nagu need, kes hangeldavad eksootiliste loomadega, keda ei tohi näha ilma maksmata. Nemad kõik on minu vaenlased.

-Thomas Hobbes, kirjavahetusest, 1661


Sest hr. Hobs on väga osav teisi kummutama, pannes nende sõnadele uue tähenduse, mida ta ise on korrutanud: erineva sellest, mida sõnad tähendavad teiste Inimestega. Ja seega kui teil [Robert Boyle’il] on juhust rääkida Kriidist, ütleb Tema teile, et Kriidi all ta mõtleb Juustu: ja siis kui ta suudab tõestada, et mida teie ütlete Kriidi kohta ei ole tõene Juustu kohta, arvab ta end olevat saanud suure võidu. Ja samamoodi, kui see Heterogeenne Segu (mis iganes see ka poleks) mille sees me hingame, on tavaliselt tuntud nime all Õhk, ja see Õhk, mille sees me elame, on täis, te ütlete, säärase loomuga osasid; ütleb tema teile, et õhu all ta mõistab sellist eetrit nagu on tähtede vahel, ja et selles õhus ei ole säherdusi osakesi.

-John Wallis, Hobbius heauton-timorumenos, 1662

Seltsimees Tulajevi juhtum

Kostja kõndis sihitult akna ja ukse vahel – järsku tundis ta end nagu vangis. Teisel pool vaheseina köhatas tasakesi Romatškin.
     “Milline inimene!” mõtles Kostja lõbustatult, kui talle see väike sapine vennike meelde tuli. Too ei käinud kunagi väljas, oli nii kabe ja korralik – tõeline väikekodanlane, elab seal üksi oma geraaniumitega, oma halli paberisse mähitud raamatutega, oma tähtsate meeste portreedega: Ibsen, kes ütles, et üksik inimene on tugevaim inimene; Metšnikov, kes laiendas elu piire; Darwin, kes tõestas, et sama liiki loomad üksteist ei söö; Knut Hamsun, kuna ta kõneles näljaste eest ja armastas metsa. Romatškin kandis endiselt vanu palituid, mis olid valmistatud päevil enne sõda, mis eelnes revolutsioonile, mis eelnes kodusõjale – päevil, mil maailm kihas kahjututest ja hirmunud Romatškinitest. Kostja natuke naeratas pooliku kamina poole pöörates – kuna vahesein, mis eraldas tema tuba Abiametnik Romatškini toast, jagas täpselt pooleks kena marmorist kamina selles kunagises külalistoas.

     Vaene vana Romatškin! Sul ei saa kunagi olema rohkemat kui pool tuba, pool kaminat, pool elu – ja isegi mitte poolt nägu nagu see…

     (Nägu miniatuuril, nende silmade joovastav sinine valgus.)

     „Sinu elu poolik on pimedam poolik, sa vaene vana Romatškin.“

     Kaks sammu viisid Kostja koridori ja naabri ukse taha, millele ta koputas tavapärased kolm korda. Korteri teisest otsast kandus praetud toidu liisunud lõhna segamini kõnekõma ja tülitsevate häältega. Vihane naine – kes oli kindlasti kõhn, kibestunud ja õnnetu – kolistas pottidega ja ütles: „No ta ütles, et „Väga hea, kodanik, ma ütlen juhatajale.“ Ja mina ütlesin et „Väga hea, kodanik, mina…“ Avanes uks ning prantsatas kohe kinni, lastes välja paar lapsikut nuukset. Telefon helises raevukalt. Romatškin tuli uksele. „Tere, Kostja.“

     Romatškini valdus oli üheksa jalga pikk ja kaheksa jalga lai, täpselt nagu Kostjalgi. Hoolikalt tolmust puhastatud paberlilled ilustasid kaminasimsipoolikut. Tema geraaniumid ääristasid aknalaua punakaspurpuriga. Korralikult valge paberiga kaetud laual seisis külm klaas teed. „Loodetavasti ma ei sega? Mida sa loed?“ Kolmkümmend raamatut seisid rivis voodi kohal kahekordsel riiulil.

     „Ei, Kostja, ma ei lugenudki. Ma mõtlesin.“

     Luitunud sein, nelja suure mehe portreed, teeklaas, ja Romatškin seal mõttes istumas, endal palitu kinni nööbitud. „Mida,“ imestas Kostja, „teeb ta oma kätega?“ Romatškin ei pannud kunagi küünarnukke lauale; kui ta kõneles, lebasid ta käed tavaliselt lapiti põlvedel; ta kõndis käed selja taga; mõnikord ta pani käed rinnale risti, tõstes pelglikult õlgu. Ta õlad sisendasid koormalooma alandlikku kannatlikkust.

     „Millest sa mõtlesid, Romatškin?“

      „Ebaõiglusest.“

     Määratu teema, kahtlemata sa ei ammendanud seda, mu sõber. Imelik – siin oli jahedam kui tema enda toas. „Ma tulin paari raamatut laenama,“ ütles Kostja. Romatškini juuksed olid korralikult kammitud, ta nägu oli kahkjas ja vananev, ta huuled olid õhukesed, ta silmad kinnitusid sinule kuid vaatasid aralt. Mis värvi need olid? Neil ei paistnud olevat mingit värvi. Ega polnud seda Romatškinil endalgi – alguses mõtled, et hall, kuid siis pole sedagi. Too uuris hetke oma riiuleid, võttis siis vana paberisse mähitud köite. „Loe seda, Kostja. Need on lood vapratest meestest.“ See oli ajakirja „Vangla“ üheksas number, „Endiste Süüdimõistetute ja Eluheidikute Ühingu ametlik häälekandja.“ Aitäh, head aega. Head aega, mu sõber. Kas nüüd läheb see vaene olevus tagasi mõtlema?

     Nende kaks lauda olid teine teispool vaheseina täpselt vastakuti. Kostja istus maha, avas ajakirja ja üritas lugeda. Aeg-ajalt vaatas ta üles miniatuuri poole, iga kord rõõmsa kindlusega, et ta leiab rohekassinised silmad temale kinnitumas. Kevadtaeval kahvatu lume kohal on seesugune valgus, kui on jäämineku aeg ja maa hakkab jälle elama. Romatškin oma isiklikus kõrbes teispool vaheseina oli uuesti maha istunud, pea käte vahel – üksik, süvenenud, veendunud, et ta mõtleb. Võib-olla ta tõesti mõtleski.

Pikka aega oli Romatškin elanud üksildases osaduses masendava mõttega. […] „Aga mina,“ ütles Romatškin ühel päeval endale, neelates alla viimase lusikatäie mannaputru, „pitsitan vaeseid.“

     Numbrid tõendasid seda. Ta kaotas meelerahu. „Mure on selles, et ma mõtlen… või pigem on minu sees olend, kes mõtleb, ilma et ma sellest teadlik oleksin, ning tõstab siis äkki häält mu aju vaikuses ning toob kuuldavale lühikese, kibeda, talumatu lause. Ning pärast seda ei saa elu enam olla endine.“ Romatškin oli hirmunud oma kahetisest avastusest – et ta mõtleb, ja et ajalehed valetavad. Ta veetis õhtute kaupa kodus, viies läbi keerukaid arvutusi, võrreldes miljoneid kaubarublades miljonitega nominaalrublades, nisutonne inimhulkadega. Ta käis raamatukogudes ja avas sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid Sundmõtte, Maania, Hullumeelsuse, Vaimuhaiguse, Paranoia, Skisofreenia koha pealt ja järeldas, et ta pole ei paranoiline ega tsüklotüümiline ega skisofreeniline ega neurootiline, kannatades parimal juhul ehk kerge hüsteromaniakaalse depressiooni käes. Sümptomid: sundmõtted numbritest, kalduvus leida kõikjalt valetamist, ja idee, mis oli peaaegu paine, idee, mis oli nii püha, et ta kartis seda välja öelda, idee, mis lahendas kõik intellektuaalsed probleemid, mis pagendas kõik valskused, idee, mida inimesel tuleb pidada alaliselt oma teadvuses või ta lakkab olemast enamat kui armetu närukael, alaväärt inimene, kellele makstakse teiste inimeste leiva närimise eest, mugavalt Trusti telliskivihoonesse liibunud tarakan… Õiglus oli pühakirjas, aga pühakirjad olid feodaalne ja eelfeodaalne ebausk; kindlasti oli Õiglus Marxis, ehkki Romatškin seda sealt ei leidnud; see oli Revolutsioonis, see vaatas Lenini hauakambrit, see heitis valgust roosa ja kahkja Lenini palsameeritud laubale, kes lebas kristallkaane all, liikumatud tunnimehed valvel; tegelikult valvasid nad igavest Õiglust.

     Arst, kellega Romatškin Hamovniki neuropsühhiaatrilises kliinikus konsulteeris, ütles: „Refleksid suurepärased, pole millegi pärast muretseda, kodanik. Suguelu?“ „Mitte väga, ainult vahetevahel,“ vastas Romatškin punastades. „Soovitan vahekorda kaks korda kuus,“ ütles arst kuivalt. „Aga mis õigluse ideesse puutub, ärge laske sel end vaevata. Tegemist on positiivse ühiskondliku ideega, mis tuleneb primitiivse ego sublimeerimisest ning individualistlike instinktide allasurumisest; sel saab olema suur roll üleminekuperioodil Sotsialismi… Maša, kutsu järgmine patsient sisse. Teie number, kodanik?“ Järgmine patsient oli juba palatis, number sõrmede vahel – pabersõrmede, mida raputas sisemine torm. Loomalikust naerust moondunud olevus. Inimene valges pluusis, arst, kadus ekraani taha. Kuidas ta välja nägi? Romatškin oli juba ta näo unustanud. Konsultatsiooniga rahul, tuli Romatškinil tahe nalja visata: „Patsient olete teie ise, Kodanik Tohter. Primitiivne sublimatsioon – milline lollus! Teil pole mitte kunagi olnud õiglusest vähimatki taipu, kodanik.“

     Ta väljus kriisist tugevama ja valgustunumana.

-Victor Serge, Seltsimees Tulajevi juhtum (1949).

Vananemine

Järsku uni taandus; ta oli ärkvel. Ta tõusis üles, pesi nägu ja käsi, avas reisikoti, võttis välja pidžaama, tuhvlid, hambaharja, ja kolmandat korda sel päeval silmitses ta end pesuvaagna peeglist. Ta nägi seal kedagi tundmatut.

Oma hilistes kolmekümnendates, peagi nelikümmend: varjupiir. Aeg võtta omaks allkirjastamata lepingu tingimused, mis on antud küsimata; teadmine, et mis seob teisi käib ka sinu kohta, et reeglil ei ole erandeid: ehkki asi on loomuvastane, tuleb igaühel vanaks jääda. Senini oli vaid keha salamisi käsku täitnud, kuid sellest polnud enam küllalt. Nüüd tuli järele anda. Noorus tegi oma muutmatusest reegli, peamise eelduse: ma olin lapsik, ebaküps, kuid nüüd olen ma enda tõeline mina, ja selliseks ma ka jään. Niisugune oli nali otse eksistentsi südames, mille avastamine tekitas pigem hämmeldust kui ärevust – tunne ülekohtu ees, mida põhjustas äratundmine, et mäng, mida me oleme sunnitud mängima, on pettus. Võistlus pidanuks olema midagi muud; pärast esmast šokki, viha, vastupanu tulid aeglased läbirääkimised iseendaga, oma kehaga: ükskõik kui sujuv ja märkamatu vananemisprotsess ka poleks, ei suuda me end sellega kunagi ratsionaalselt lepitada. Me võtame end kokku kolmekümne viiendaks, siis neljakümnendaks, justkui jäänuks need püsima, ning iga järgmise parandusega võtame illusioonide purunemise vastu säärase vastupanuga, et liikumishoog paneb meid piirist üle astuma.

Just siis hakkab neljakümnene omaks võtma vanainimese maneere. Paratamatusele alistunud, jätkame me mängu sünge meelekindlusega, justkui jonnakalt nõuks võtnud panust tõsta: olgu pealegi, kui asi on räpane, kui see küüniline, halastamatu veksel, see võlatäht tuleb lunastada, kui ma tõesti pean maksma, siis isegi kui ma sellega kunagi päri polnud, seda kunagi ei palunud, kunagi ei teadnud, siis säh, siin on su võlg, ja veel pealekauba! Kõlab naljakalt, aga me üritame oma vastast üle bluffida: ma jään vanaks nii pagana kiirelt, et pärast kahetsed! Kinni varjupiiril või napilt sellest üle, positsioonide hülgamise ja loovutamise faasis, me hoiame võitlust alal, trotsime tegelikkust edasi, ning selle pideva rüselemise tõttu jääme kiirkorras psüühiliselt vanaks. Me kas liialdame või alahindame, kuni ühel päeval näeme, liiga hilja nagu alati, et see vehklemine, kõik need enesetapjalikud torked, taandumised ja sööstud olid kõik samuti nali. Me oleme nagu lapsed, kes keelduvad andmast oma heakskiitu asjale, millega nõusolekut meilt kunagi ei vajatudki, kus ei saa olla mingit vastuvaidlemist või heitlust – pealegi heitlust, mis põhineb enesepettusel. Varjupiir pole mitte memento mori, vaid on mitmes mõttes hullem, vaatepunkt, kust on näha meie võimaluste kahanemist. Olevik, tähendab, pole ei lubadus ega ootetuba, ei eessõna ega suurte lootuste hüppelaud, sest tingimused on märkamatult tagurpidi pööratud. Nõndanimetatud treeninguperiood oli tühistamatu tegelikkus; eessõna – lugu ise; lootused – fantaasiad; valikuline, hetkeline, tujukas – elu tõeline sisu. Mida pole praeguseks saavutatud, ei saa kunagi olema, ning selle tõsiasjaga tuleb end lepitada, vaikselt, kartmatult ja, kui võimalik, ilma meeleheiteta.

Stanisław Lem, „Ananke“, 1966 (raamatust Petaura medības ehk „Petaurijaht“, tuntud paremini navigaator Pirxi lugudena).

Elu pühapäev

""Mida te täpsemalt teada soovite, madam?" küsis kapten Bordeille, öeldes iseendale: jah, küll ma ikka räägin hästi.

Tahtes oma eelist kõige paremini ära kasutada, kuni ta sõnad veel tema ja daami vahel värelesid ja enne kui too sai sõnakesegi vahele poetada, jätkas ta kähku:

"Mul tuleb otsekohe tunnistada, madam, et ma olen äärmiselt üllatunud, et kindral See-ja-See on andnud volituse kõige väiksemagi sõjaasjandusliku informatsiooni edastamise osas isikule sellest sugupoolest, mida nõrgemaks nimetatakse, olgugi ta kahtlemata hurmav."

Kapten Bordeille tõmbas mõtlemise eesmärgil hinge, sest loomuldasa ei suutnud ta ühtaegu rääkida ja mõtelda, eesmärgiga mõelda, et kahtlemata oli just see ilus linnuke siin inspireerinud temas selle siidise fraasi, mille kookoni ta oli äsja nii vaevarikkalt lahti kedranud.

[…]

Ta pani märkmiku käekotti tagasi, tõusis ja ulatas teisele käe:

"Nägemiseni, kapten. Ja tänan teid, et… Ah, käes, nüüd tuli mulle mu küsimus meelde. Kas pole veider, mis te arvate, et see meile meelde ei tulnud. Ma tahtsin teilt küsida järgmist: kuidas on võimalik, et Valentin Brû’d ei esine teie väeüksuse koosseisus?"

"Kuidas, mu kallis daam, võiksin mina seda teada? Kui ta seal esineks, võiksin ma teile nimetada need põhjused, miks ta seal ei pruugiks esineda, aga kuna ta seal ei esine, siis ma ei näe, kuidas ma saaksin teile nimetada need põhjused, miks ta pruugiks esineda."

"Tõsi," tunnistas Chantal."


- Raymond Queneau, „Elu pühapäev“ (1952)

Veel Žižeki nalju

Endiselt raamatust "Žižek's Jokes":


Stseeni tähendus võib subjektiivse vaatenurga vahetumisega täielikult muutuda, nagu näiteks klassikalises Nõukogude anekdoodis, kus Brežnev sureb ja läheb põrgusse. Kuna ta aga oli suur juht, antakse talle eelisõigus minna ringkäigule ja endale ise tuba välja valida. Teejuht avab ukse ja Brežnev näeb sohval istumas Hruštšovi, kes kirglikult ta süles istuvat Marilyn Monroe’d suudleb ja kallistab. Ta hüüatab rõõmsalt: „Siin toas võiks olla küll!“ Teejuht nähvab vastu: „Ärge olge nii innukas midagi, seltsimees! See pole põrgutuba mitte Hruštšovi, vaid Marilyn Monroe jaoks!“

* * *

Mis siis, kui vanast arstinaljast pärit loogika Alzheimeri tõve kohta („Halb uudis on, et me oleme kindlaks teinud, et teil on tõsine Alzheimeri tõbi. Hea uudis on, et selleks ajaks kui te koju jõuate, olete te halva uudise juba unustanud“) kehtib ka siin, traumajärgse isiksusekaotuse olukorras, nii et kui patsiendi vana isiksus hävib, kaob ühtlasi ka tema kannatuse mõõt?

On olemas ka ülim hea uudis/halb uudis tüüpi arstinali, mis jõuab välja anekdoodi sünge piirini. Nali algab hea uudisega, mis aga on nii pahaendeline, et mingit edasist halba uudist polegi tarvis: „Arst: Kõigepealt hea uudis: me oleme lõplikult kindlaks teinud, et te ei ole hüpohondrik.“ Siia pole kontrasti enam vaja. (Teine versioon: „Arst: Mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid. Patsient: Milline on hea uudis? Arst: Hea uudis on, et peagi on teie nimi üle kogu maailma tuntud – nad annavad haigusele teie nime!“) Kas tegemist on mittedialektilise lühiühendusega? Või on pigem tegemist tõelise dialektilise algusega, mis end otsekohe eitab? Midagi selle anekdoodi sarnast sünnib Hegeli loogika alguses, mis ei ole läbipääs vastandini, vaid alguse viivitamatu enesesabotaaž.

* * *

Hegellik subjekt ilmub just nimelt reflektiivse, enesesse suhtuva loogilise operaatori taasrakendamise teel, nagu kulunud naljas kannibalist, kes sõi ära suguharu viimase kannibali.

* * *

Selline Hegeli-tõlgendus käib vältimatult vastu käibetõele, nagu oleks „absoluutne teadmine“ koletu mõisteline tervik, mis neelab kõik sattumusliku; see levinud arusaam Hegelist laseb liiga kiiresti nagu valvesõdur tuntud anekdoodis Jaruzelski-aegsest Poolast, pärast sõjaväelist riigipööret. Tollal oli sõjaväepatrullidel õigus tulistada hoiatamata igaüht, kes on tänaval pärast liikumiskeeldu (alates kella kümnest); üks valvesõdur näeb tänaval kiirustavat meest kümme minutit enne kümmet ja laseb ta kohe maha. Kui teine sõdur küsib, miks ta tulistas kümme minutit varem, vastab ta: „Ma tundsin seda meest – ta elab siit kaugel ega oleks nagunii kümne minutiga koju jõudnud, seepärast otsustasin, et lihtsam on ta kohe maha lasta…“ [Hasso Krulli tõlge]

* * * 

Endises Jugoslaavias oli populaarne üks vana rassistlik anekdoot mustlasest, keda psühhiaater läbi vaatab. Psühhiaater kõigepealt selgitab mustlasele, mis on vabad assotsiatsioonid: tuleb otsekohe välja öelda, mis psühhiaatri märgusõna peale mõttesse tuleb. Siis läheb psühhiaater testi enda juurde: ta ütleb „laud“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“; ta ütleb „taevas“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“, ja nii edasi, kuni psühhiaater pahvatab: „Te ei saanud minust aru! Teil tuleb mulle öelda, mis teile pähe kerkib, millest te mõtlete, kui ma oma sõna ütlen!“ Mustlane vastab rahulikult: „Jah, ma sain aru küll, ma pole rumal, aga ma mõtlen kogu aeg Fatima keppimisest!“

Seda anekdooti, mis toob selgelt esile Hegelliku „abstraktse universaalsuse“ struktuuri, tuleb siiski täiendada otsustava viimase pöördega, mis on töös ühes teises anekdoodis õpilasest, keda eksamineerib ta bioloogiaõpetaja erinevate loomade kohta ja kes alati taandab vastuse hobuse definitsioonile: „Mis on elevant?“ „Loom, kes elab džunglis, kus hobuseid ei ole. Hobune on kodustatud, nelja jalaga imetaja, keda kasutatakse ratsutamiseks, põllutöödeks või sõidukite vedamiseks.“ „Mis on kala?“ „Loom, kellel erinevalt hobusest ei ole jalgu. Hobune on kodustatud imetaja…“ „Mis on koer?“ „Loom, kes erinevalt hobustest haugub. Hobune on kodustatud imetaja…“ ja nii edasi, kuni lõpuks küsib meeleheitel õpetaja õpilaselt: „Olgu, mis on hobune?“ Hämmeldunult ja tasakaalust täiesti välja lööduna hakkab vaene ootamatult tabatud õpilane pomisema ja nuuksuma, suutmata vastata.

* * * 

On üks Jugoslaavia mõistatus-anekdoot: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on Roomast paavstil ja plekist trompetil? Plekist trompet võib olla Roomast, aga Roomast paavst ei saa olla plekist.“ [Jüri Lippingu alternatiiv: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on paavstil Roomast ja trompetil plekist? Trompet plekist võib olla Roomast, aga paavst Roomast ei saa olla plekist.“] Sarnaselt tuleks meil topeldada ka Pariisist pärit grafitinalja: „Mis vahet on lausetel „Jumal on surnud“ ja „Nietzsche on surnud“? Nietzsche ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumal ütles, et „Nietzsche on surnud“. Ja mis vahet on Nietzschel, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumalal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“? Nietzsche, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ei olnud surnud, sellal kui Jumal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“, oli ise surnud. Tõelise koomilise efekti saavutamiseks pole otsustava tähtsusega mitte erinevus seal, kus me ootame sarnasust, vaid pigem sarnasus seal, kus me ootame erinevust; just sellepärast, nagu Alenka Zupančič on osutanud, oleks selle anekdoodi materialistlik (ja seetõttu eriti koomiline) variant midagi niisugust: „Jumal on surnud. Ja tõtt-öelda ka mina ei tunne end kõige paremini…“

* * * 

Kierkegaardi „Ängi mõistes“ leidub ainulaadne koomiline moment, kus ta pilkavalt anti-Hegellikul viisil kirjeldab, kuidas Simon Tornacensis (skolastiline teoloog kolmeteistkümnenda sajandi Pariisist) „arvas, et Jumal oli temaga seotud, kuna ta oli tõestanud kolmainsuse […] Selle loo analoogiaid leidub küllaldaselt; ja meie ajal on saanud spekulatsioonist säärane võim, mis on püüdnud peaaegu Jumalat ennast Jumalas endas kahtlema panna, nõnda et Jumal oleks nagu mingi monarh, kes istub ängistunult ja ootab, kas rüütelkond teeb tast absoluudi või ainult piiratud võimuga kuninga.“ [„Ängi mõiste“ lk 179, tlk Jaan Pärnamäe]

Mõistagi lükkab Kierkegaard absurdsete ja mõttetute loogiliste näpuharjutustena tagasi kõik katsed Jumala olemasolu loogiliselt demonstreerida (tema musternäidis niisugusest professorlikust pimedusest autentse religioosse kogemuse osas oli Hegeli dialektiline masinavärk); siiski ei suuda ta huumorimeel vastu panna suurepärasele kujutluspildile ängistatud Jumalast, kes on hirmul omaenda staatuse pärast, justkui sõltuks see filosoofi loogilistest harjutustest, justkui oleks filosoofi arutlustel tagajärgi tegelikkusele, nii et kui tema tõestus läbi kukub, on Jumala enda olemasolu ohus. Mööda seda Kierkegaardlikku mõttelõnga võib minna kaugemalegi: kahtlemata tõmbas teda Tornacensise märkuse poole jumalateotuslik idee, et Jumal ise on ängistatud. Poliitiline paralleel on siin võtmetähtsusega, kuna Kierkegaard ise võtab appi võrdluse Jumala ja kuninga vahel: filosoofi tujudele ees kaitsetu Jumal on nagu rahvakogu tujude ees kaitsetu kuningas. Kuid mis on siin tema mõte? Kas lihtsalt see, et mõlemal juhul tuleks meil tagasi lükata liberaalne dekadents ja otsustada absoluutse monarhia kasuks? Mis selle lihtsa ja näiliselt ilmselge lahenduse keeruliseks teeb, on see, et Kierkegaardi jaoks seisneb Inkarnatsiooni (tõeliselt koomiline) sisu asjaolus, et Jumal-kuningas muutub kerjuseks, madalaks tavainimeseks. Kas poleks seega korrektsem kujutleda kristlust Jumala loobumise paradoksina: Jumal astub tagasi ja asendatakse usklike koguga, mida kutsutakse Pühaks Vaimuks?

* * *

Nagu Deleuze rõhutas: rumal nali masohhistist, kes palub sadisti endale julmalt peksa anda ja kellele sadist vastab õela naeratusega: „Ei, mitte kunagi…“, ei saa asja tuumale üldse pihta: suhe sadismi ja masohhismi vahel ei ole komplementaarne; see tähendab, et sadist ja masohhist ei moodusta päris kindlasti ideaalset paari, nende suhe ei ole kindlasti selline, kus kumbki partnerist saab teiselt seda, mida ta tahab (milles masohhisti valu on sadistile otseks rahulduseks, ja vastupidi).

* * * 

Lacani „kirjatähe pealkiri“ sarnaneb pigem pildi pealkirjaga; näiteks sellisega, millest räägib üks tuntud anekdoot. Moskva kunstinäitusel ripub pilt, mis kujutab Nadežda Krupskajat, Lenini abikaasat, voodis koos ühe komnoorega. Pildi pealkiri on Lenin Varssavis. Üks hämmastunud külastaja küsib giidilt: „Aga kus on Lenin?“ Giid vastab rahuliku väärikusega: „Lenin on Varssavis.“ [Hasso Krulli tõlge]

Anekdoot Leninist Varssavis selgitab isandtähistaja loogikat, kuid on ka üks anekdoot, mis sümmeetrilise ümberpööramise varal selgitab objekti loogikat: noormehest, kes püüab pääseda sõjaväest, teeseldes hullumeelset. Tema sümptom seisneb selles, et ta uurib maniakaalselt kõiki kättejuhtuvaid paberitükke, korrutades lakkamatult: „See ei ole see!“ Ta saadetakse sõjaväepsühhiaatri juurde. Psühhiaatri kabinetis uurib ta kõiki ettejuhtuvaid pabereid, kaasa arvatud neid, mis on visatud paberikorvi, ja korrutab ikka: „See ei ole see!“ Viimaks on psühhiaater veendunud, et noormees on tõesti hull, ja annab talle kirjaliku tõendi, mis vabastab ta sõjaväest. Noormees heidab pilgu ja ütleb rõõmsalt: „See ongi see!“ Paradoksaalne on aga see, et otsimisprotsess tekitab objekti, mis otsimise põhjustab: täpne paralleel lacanlikule ihale, mis tekitab iseenda põhjusobjekti. [Hasso Krulli tõlge]

* * * 

Meenutagem siinkohal anekdooti juudist ja poolakast, milles juut poolakalt raha välja pigistab ettekäändega, et ta räägib välja saladuse, kuidas juutidel õnnestub inimestelt viimnegi penn välja pinnida. Weiningeri tuline antifeministlik pahvatus – „Ei ole olemas mitte mingit feminiinset saladust; Enigma maski taga ei ole mitte midagi!“ – jääb poolaka raevu tasemele, mis uhkab välja, kui ta lõpuks taipab, et juut pigistas temalt aina rohkem ja rohkem raha välja lihtsalt viimast ilmutust pidevalt edasi lükates. Weininger ei suuda teha liigutust, mis vastaks juudi vastusele poolaka vihapahvakule: „Noh, nüüd sa siis näed, kuidas meie, juudid, inimestelt raha välja pinnime…“ – ehk siis liigutust, mis läbikukkumise kordaminekuks ümber tõlgendaks, ümber kirjutaks: umbes midagi niisugust nagu „Vaata, see mittemiski maski taga on suisa absoluutne negatiivsus ise, mille tõttu on naine subjekt par excellence, mitte aga piiratud objekt, mis on subjektiivsuse jõule vastandatud!“

* * * 

Vasak-Keynesiaanlikust majandusteadlasest John Galbraithist räägitakse niisugust (võib-olla väljamõeldud) lugu: enne Nõukogude Liitu sõitmist 1950ndate teisel poolel kirjutas ta oma kommunismivastasele sõbrale Sidney Hookile: „Ära muretse, ega nad mind ära ei meelita, nii et ma koju tagasi jõudes hakkan väitma, nagu oleks neil sotsialism!“ Hook vastas talle viivitamatult: „Aga just see mulle muret teebki, et sa tuled tagasi ja väidad, et Nõukogude Liit EI OLE sotsialistlik!“ See, mis Hookile muret tegi, oli mõiste puhtuse naiivne kaitse: kui sotsialistliku ühiskonna ehitamisel lähevad asjad kehvasti, ei muuda see kehtetuks ideed ennast; see tähendab lihtsalt, et me ei viinud asja õigesti täide. Kas tänapäeva turufundamentalistide seas pole märgata samasugust naiivsust? Kui hiljutises teledebatis Prantsusmaal Guy Sorman väitis, et demokraatia ja kapitalism käivad paratamatult kokku, ei suutnud ma jätta talt küsimata ilmselget küsimust: „Aga kuidas on tänapäeva Hiinaga?“ Ta nähvas vastu: „Hiinas pole mingit kapitalismi!“ Kui mõni riik on mittedemokraatlik, tähendab see fanaatiliselt kapitalismi pooldava Sormani jaoks lihtsalt seda, et see riik ei ole tõeliselt kapitalistlik, vaid praktiseerib selle moonutatud vormi, täpselt samamoodi nagu demokraatliku kommunisti jaoks ei ole stalinism lihtsalt tõeline kommunismi vorm.

Aluspõhjaks olevat eksitust ei ole raske tuvastada – see on sama, mis anekdoodis: „Minu kihlatu ei hiline kunagi kokkusaamisele, sest niipea kui ta hilineb, ei ole ta enam minu kihlatu!“ Just nõndamoodi seletab täna turuapologeet ennekuulmatu ideoloogilise röövimise abil 2008 aasta kriisi: seda ei põhjustanud vabaturu läbikukkumine, vaid ülemäärane riigipoolne reguleerimine, ehk teisisõnu tõsiasi, et meie turumajandus ei olnud tõeline, vaid oli ikka veel heaoluriigi küüsis.

* * * 

Hegelliku triaadi loogikat saab täiuslikult esitada seksi ja migreeni vahelise suhte kolme variandi alusel. Alustuseks on meil klassikaline stseen: mees tahab oma naisega seksida, ja too vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen, ma ei saa seda praegu teha!“ Selle lähtepositsiooni tühistab/pöörab ümber feministliku vabastuse tõus – nüüd on naine see, kes seksi nõuab, ja vaene väsinud mees, kes vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen…“ Eitamise eitamist lõpule viivas momendis, mis jälle kogu loogika ümber pöörab, muutes nüüd vastuargumendi pooltargumendiks, teatab naine: „Kallis, mul on kohutav migreen, nii et teeme seksi, et mind kosutada!“ Ja võib isegi ette kujutada teise ja kolmanda variandi vahele jäävat radikaalse eitamise üsna depressiivset momenti: mehel ja naisel mõlemal on migreen ja nad otsustavad juua vaikselt tassikese teed.

* * * 

Kadunud Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit vanas anekdoodis saab saksa tööline tööd Siberis; olles teadlik, et tsensorid loevad kogu kirjavahetust, ütleb ta oma sõpradele: „Lepime kokku koodis: kui kiri, mille te minult saate, on kirjutatud tavalise sinise tindiga, on seal kõik õige; kui see on kirjutatud punase tindiga, on kõik vale.“ Kuu aja pärast saavad ta sõbrad esimese kirja, mis on kirjutatud sinise tindiga: „Kõik on siin suurepärane: poed on kaupa täis, toitu on küllaga, korterid on suured ja korralikult köetud, kinod näitavad Lääne filme, leidub palju ilusaid tüdrukuid, kes on armulooks valmis – ainus asi, mida pole, on punane tint.“

Ja kas pole meie olukord praegugi nii? Meil on kõik vabadused, mida tahta oskad – ainus asi, mis meil puudub, on „punane tint“: me „tunneme end vabalt“, kuna meil puudub keel, millega väljendada oma vabadusetust. Punase tindi puudumine tähendab täna, et kõik terminid, mida me kasutame käesoleva konflikti tähistamiseks – „terrorismivastane sõda“, „demokraatia ja vabadus“, „inimõigused“, jne. – on võltsid terminid, mis eksitavad olukorra tajumist, mitte ei võimalda meil sellest mõelda. Täna on ülesanne anda meeleavaldajatele punast tinti.

* * * 

Võib ette kujutada tõeliselt rõvedat versiooni „aristokraatide“ naljast, mis kergel käel ületab kogu selle oksendavate, sittuvate, hooravate ja üksteist igal mõeldaval viisil alandavate perekonnaliikmete labasuse: kui neil palutakse esineda, annavad nad mänedžerile lühikursuse hegellikust mõtlemisest, arutlevad negatiivsuse, sublatsiooni [sublation], absoluutse teadmise jne tõelise tähenduse üle, ja kui üllatunud mänedžer küsib neilt, mis on selle veidra etteaste nimi, vastavad nad entusiastlikult: „Aristokraadid!“ Tõepoolest, parafraseerides Brechti tsitaati „mis on panga röövimine panga asutamise kõrval?“: mida häirivalt šokeerivat on üksteise suhu sittuvates perekonnaliikmetes võrreldes šokiga, mis tuleb tõelisest dialektilisest ümberpööramisest? Nii et võib-olla tuleks nalja pealkiri ümber muuta – perekond tuleb räigelt pornograafilistele etteastetele spetsialiseerunud ööklubi mänedžeri juurde, etendab oma hegelliku dialoogi ja kui neilt küsitakse, mis on nende kummalise etteaste nimi, hüüavad nad entusiastlikult: „Perverdid!“

* * * 

Ehkki „tõeliselt eksisteeriv sotsialism“ on juba taandunud kaugusesse, mis annab talle postmodernse kaotatud objekti nostalgilise lumma, mäletavad mõned meist siiani Poolast pärit teada-tuntud kommunismivastast anekdooti „tõeliselt eksisteeriva sotsialismi“ ajajärgu kohta: „Sotsialism on kõikide varasemate tootmisviiside kõige suuremate saavutuste süntees: klassieelsest hõimuühiskonnast võtab ta primitivismi, aasialikust tootmisviisist võtab ta despotismi, antiikajast võtab ta orjanduse, feodalismist võtab ta isandate sotsiaalse domineerimise feodaalorjade üle, kapitalismist võtab ta ekspluateerimise ja sotsialismilt võtab ta nime.“ Kas mitte antisemiitlik kujund juudist ei järgi sama loogikat? See võtab suurtelt kapitalistidelt nende varanduse ja ühiskondliku kontrolli, hedonistidelt nende seksuaalse liiderlikkuse, kommertsialiseerunud populaarkultuurilt ja kollaselt ajakirjanduselt nende vulgaarsuse, madalamatelt klassidelt nende mustuse ja haisu, intellektuaalidelt nende määndunud sofistika ja juutidelt nende nime.

* * * 

On palju objekte või asjandusi, mis tõotavad pakkuda mõõdutut naudingut, kuid mis sisuliselt taastoodavad vaid selle puudumist. Hiljutisim moeasi on Vastupidavuse Treenimise Seade, mis on vibraatori täiendav vastand: masturbeerimisvahend, mis meenutab patareil töötavat valgustit (et ei oleks piinlik seda kaasas kanda). Erekteerunud peenis tuleb ülaosas olevasse avausse pista, siis nupule vajutada, ja asi vibreerib kuni rahulduse saabumiseni. Toode on saadaval erinevates värvides, suurustes ja vormides (karvane või karvadeta, jne) mis imiteerivad kõiki kolme seksuaalse penetratsiooni avausi (suu, vagiina, pärak). See, mida siin ostetakse, on osaline objekt (erogeenne tsoon) üksi, millelt on ära võetud piinlik lisakoorem terve teise isiku näol. Kuidas me peaksime toime tulema selle hea uue ilmaga, mis õõnestab meie intiimelu põhilisi eeldusi? Lõplikuks lahenduseks oleks muidugi lükata vibraator Vastupidavuse Treenimise Seadmesse, lülitada mõlemad sisse ja jätta kogu lõbu sellele ideaalsele paarile, samas kui meie, kaks tegelikku inimesest partnerit istume läheduses laua taga, rüüpame teed ja tunneme vaikset rõõmu tõsiasjast, et ilma suurema pingutuseta me oleme täide viinud kohustuse nautida. Nii et võib-olla, kui meie käed teed kallates kokku puutuvad, võime me ka voodisse minna osana tõelisest armuseiklusest, nautides seda väljaspool igasugust superego survet nautida.

* * * 

On märkimist väärt, et ainus nali, või kui just mitte nali, siis vähemalt hetkeline iroonia Heideggeri kirjutistes leidub tema üsna maitsetus nöökes, et Lacan on „too psühhiaater, kellele endale on vaja psühhiaatrit“ (kirjas Medard Bossile).

See mõte saab selgemaks ühe iseäranis morbiidse nalja abil. Suures, paljude vooditega haiglapalatis on patsient, kes kaebab arstile pideva kära pärast, mida teevad teised patsiendid ja mis on teda hulluks ajamas. Arst vastab, et midagi pole parata, sest ei saa ju keelata patsientidel oma meeleheidet väljendada, kuna nad kõik teavad, et nad on suremas. Esimene patisent vastu: „Miks te siis ei pane neid eraldi surijate jaoks mõeldud palatisse?“ Arst vastab jahedalt: „Aga see siin ongi surijate jaoks mõeldud palat.“

Niisiis, kuna selle anekdoodi peamine puänt seisneb näilise erandi kaasaarvamises seeriasse (kurtev patsient on ise suremas), oleks selle „negatsioon“ anekdoot, mille viimane puänt seisneks, vastupidi, seeriast väljaarvamises, see tähendab, Ühe ekstraheerimises, selle asetamises erandiks seeria suhtes, nagu hiljutises Bosnia anekdoodis, milles Fata (üldtuntud tavaline Bosnia abielunaine) kurdab arstile, et Muyo, tema abikaasa, armatseb temaga igal õhtul tundide kaupa, nii et isegi nende magamistoa pimeduses ei saa ta piisavalt und – ikka ja jälle kargab mees talle peale. Hea tohter soovitab tal rakendada šokiteraapiat: ta peaks panema voodi kõrvale ereda lambi, nii et kui ta seksist väga ära väsib, saab ta ootamatult Muyo nägu valgustada; niisugune šokk pidavat kindlasti tema ülemäärast kirge jahutama. Samal õhtul, pärast tundide pikkust seksi, teeb Fata täpselt nagu juhendatud – ja tunneb ära Haso, ühe Muyo kolleegi. Ta küsib üllatunult: „Aga mida teie siin teete? Kus on Muyo, mu abikaasa?“ Kimbatuses Haso vastab: „Noh, viimati nägin ma teda ukse kõrval, kus ta teistelt järjekorras seisjatelt raha korjas.“ Kolmas liige oleks siin teatud sorti „lõpmatu otsuselangetuse“ nalja-korrelatiiv, tautoloogia kui ülim vastuolu, nagu anekdoodis mehest, kes kurdab oma arstile, et ta kuuleb sageli inimeste hääli, kes ei ole temaga samas ruumis kohal. Arst vastab: „Kas tõesti? Et ma saaksin selle hallutsinatsiooni tähenduse kindlaks teha, kas te kirjeldaksite mulle täpset neid olukordi, milles te tavaliselt kuulete inimeste hääli, kes teiega koos pole?“ „Noh, enamasti juhtub see siis, kui ma räägin telefoniga.“

Žižek puuduva positiivsusest

Mõistmaks paremini seda mitte-Kõike, vaadakem suurepärast dialektilist nalja Lubitschi „Ninotškas“: kangelane külastab kohvikut ja tellib kohvi ilma kooreta. Kelner vastab: „Vabandust, aga koor on meil otsas. Kas ma võin tuua teile kohvi ilma piimata?“ Mõlemal juhul saab klient ainult kohvi, aga selle Ühe-kohviga kaasneb kummalgi juhul erinev eitus, esmalt kohv-ilma-kooreta, seejärel kohv-ilma-piimata. (Sarnaselt tahtsid ida-Eurooplased 1990ndatel nii demokraatiat-ilma-kommunismita kui demokraatiat-ilma-kapitalismita.) Meil on siin tegemist eristamisloogikaga, kus puuduolek ise toimib positiivse tunnusena, millist paradoksi annab hästi edasi vana Jugoslaavia anekdoot montenegrolasest (endises Jugoslaavias halvustati montenegrolasi laiskadena): miks paneb montenegrolane magama minnes voodi kõrvale kaks klaasi, üks täis, teine tühi? Sest ta on liiga laisk, et ette mõelda, kas tal tuleb öösel janu. Selle anekdoodi mõte on, et puuduolekut ennast tuleb väljendada positiivselt: täis klaasist ei piisa, sest kui montenegrolane janu ei tunne, siis ta kõigest ignoreerib seda. See negatiivne fakt ise tuleb positiivselt ära märkida tühja klaasiga, ehk siis vett-pole-tarvis tuleb materialiseerida tühja klaasi tühimikus. Nendel ridadel on ka poliitiline vaste: sotsialistlikust Poolast pärinevas anekdoodis siseneb klient poodi ja küsib: „Võid teil arvatavasti pole?“ Vastus: „Vabandust, aga meie oleme pood, kus ei ole tualettpaberit. See pood, kus võid ei ole, asub üle tee!“

[...]

Ja kuidas me saame siinkohal jätta mainimata teist kohviga seotud intsidenti populaarsest kinokunstist, sedakorda Inglise töölisklassi draamast Brassed Off? Kangelane saadab koju kena noore naise, kes oma korteri ukse taga ütleb talle: „Kas te tuleksite sisse tassile kohvile?“ Vastuse peale: „Sellega on üks mure – ma ei joo kohvi“ ta vastab naeratuse saatel: „Pole hullu, mul polegi kohvi.“ Tema vastuse suur ja otsene erootiline mõju seisneb selles, kuidas ta kahekordse eituse abil väljendab piinlikult otsekohest seksuaalset kutset seksi kordagi mainimata: kui ta esmalt kutsub tüübi kohvile ja siis tunnistab, et tal polegi kohvi, ei tühista ta sellega kutset, vaid teeb selgeks, et esimene kutse kohvile oli iseendas erapooletu asemik (või ettekääne) kutsele seksile. Sarnaselt võib kujutleda dialoogi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel 2002 aasta lõpul, kui tehti ettevalmistusi sissetungiks Iraaki. Ameerika Ühendriigid Euroopale: „Kas te sooviksite liituda meie sissetungiga Iraaki, leidmaks nende massihävitusrelvad?“ Euroopa vastab: „Meil pole massihävitusrelvade otsimiseks vajalikke vahendeid!“ Rumsfeld vastu: „Pole hullu, Iraagis polegi massihävitusrelvi.“

[...]

Ehkki Bush ei suuda Quayle’ile seda teed mööda järgneda, jõuab ta talle siiski tihti lähedale, tehes apsakaid, milles kontseptuaalne vastandus tõstetakse dialektilise, enesega seotud Selbstbeziehung’i tasemele. Meenutagem, kuidas ta postuleeris, et vastandus pöördumatuse ja ümberpööratavuse vahel on pööratav: „Ma usun, et me oleme pöördumatult suundumas suurema vabaduse ja demokraatia poole – aga see kõik võib muutuda.“ Nii et asi pole ainult selles, et asjad on kas ümberpööratavad või pöördumatud, vaid et olukord, mis näib olevat pöördumatu, võib muutuda pöörduvaks. Siin on veel kenam näide niisugusest refleksiivsusest: „Homme on tulevik parem.“ Asi pole lihtsalt selles, et Quayle eksis, kavatsedes tegelikult väita, et homme on asjad paremini: lähitulevikus (homme) paistab tulevik ise meie jaoks helgem. Kas Bush mitte ei korda täpselt sama struktuuri oma väites, et „Ma leian, et üheks ühisnimetajaks on see, et ootused kerkivad oodatust kõrgemale.“

[...]

Paar aastat tagasi näidati Briti televisioonis toredat reklaami. Selle esimene pool esitas tuntud muinasjutu: tüdruk kõnnib mööda ojakallast, näeb konna, tõstab ta õrnalt endale sülle ja suudleb teda; mõistagi muutub inetu konn imetabaselt kenaks noormeheks. Kuid sellega lugu ei lõppenud: noormees heidab tüdrukule himura pilgu, tõmbab ta endale lähemale ja suudleb teda – ja tüdruk muutub õllepudeliks, mille mees võidukalt kätte võtab. Naise jaoks on mõte selles, et tema armastus ja kiindumus (millest annab märku suudlus) muudavad konna ilusaks meheks, täielikuks falliliseks kohaloluks; mehe jaoks on aga mõtteks taandada naine osaliseks objektiks, tema iha põhjustajaks (objet petit a-ks). Selle asümmeetria tõttu puudub siin seksuaalne suhe: meil on kas naine konnaga või mees õllepudeliga. Mida me kunagi ei suuda saavutada, on ilusast mehest ja naisest koosnev loomulik paar: selle ideaalse paari fantasmaatiliseks toeks oleks olnud figuur konnast, kes embab õllepudelit – vastuoluline figuur, mis selle asemel et tagada seksuaalse suhte harmooniat, muudab ilmseks selle naeruväärse ebakõla. (Mõistagi oleks ilmselgeks feministlikuks vastuseks, et naised on oma igapäevases armastuskogemuses tunnistajaks pigem vastupidisele: suudled ilusat noormeest, kui aga talle lähemale liigud, see tähendab siis, kui on juba liiga hilja, märkad, et ta on tegelikult konn.) See avab võimaluse õõnestada haaret, mis fantaasial meie üle on, temaga ülesamastumise teel: võtta üheaegselt, sama ruumi sees omaks vastuoluliste fantasmaatiliste elementide paljusus. See tähendab, et kumbki kahest subjektist tegeleb omaenda subjektiivse fantaseerimisega: tüdruk fantaseerib konnast, kes on tegelikult noormees, mees aga tüdrukust, kes on tegelikult õllepudel. Mida tänapäevane kunst ja kirjandus sellele vastandavad, ei ole objektiivne reaalsus, vaid aluspõhjaks olev „objektiivselt subjektiivne“ fantaasia, mida need kaks subjekti ei ole kunagi võimelised omastama, midagi sarnast Magritte’ilikule maalile õllepudelit embavast konnast pealkirjaga „Mees ja naine“ või „Täiuslik paar“.


- Slavoj Žižek, Žižek’s Jokes, 2014.