Kui keegi küsib: “mis kasu on filosoofiast?” peab vastus olema agressiivne, sest küsimus ise tahab olla irooniline ja salvav. Filosoofia ei teeni Riiki ega Kirikut, millel on omad mured. Ta ei ole ühegi juurdunud võimu teenistuses. Filosoofia eesmärgiks on kurvastada. Filosoofia, mis kedagi ei kurvasta, kedagi ei ärrita, ei ole filosoofia. Ta on kasulik rumaluse kahjustamiseks, muutmaks rumalus millekski häbiväärseks. Tema ainsaks tarvituseks on paljastada kõik mõttelabasuse vormid. Kas leidub veel mõnd valdkonda peale filosoofia, mis taotleb kritiseerida kõiki müstifikatsioone, ükskõik milline on nende allikas või siht, paljastada kõik väljamõeldised, ilma milleta reaktiivsed jõud ei saa võimust võtta? Paljastada müstifikatsioonina see segu labasusest ja rumalusest, mis tekitab nii ohvrite kui pahategijate hämmastava kaassüü. Viimasena, muuta mõte millekski agressiivseks, aktiivseks ja jaatavaks. Luua vabad inimesed, see tähendab inimesed, kes ei aja kultuuri sihte segamini Riigi, moraali või religiooni kasuga. Võidelda salavimma ja halva südametunnistusega, mis on meil mõtlemise asendanud. Vallutada negatiivne ja selle võltshiilgus. Kellel veel peale filosoofia on kõige selle vastu huvi? Filosoofia on kõige positiivsem kriitikana, demüstifitseerimise ettevõtmisena. Ja me ei tohiks liiga rutakalt kuulutada selles osas filosoofia läbikukkumist. Nii suured kui nad ka poleks, oleksid rumalus ja labasus veel suuremad, kui poleks alles mingit filosoofiat, mis alati takistab neil minemast nii kaugele kui nad soovivad, mis keelab neil – olgugi et vaid jaatades – olemast nii rumal ja labane kui nad tahavad. Teatavad liialdused on neile keelatud, kuid ainult filosoofia poolt.
-Gilles Deleuze, Nietzsche and Philosophy, 1962.
