Õnnelikkuse nosoloogia

Ettekanne Õnnekonverentsil, 12 mai 2012.

"Mõned hiljutised uurimused on näidanud huvitavat tõsiasja, et inimene on õnnelikum siis, kui ta on keskendunud või haaratud täielikult mingisse konkreetsesse tegevusse, mis ta tervikuna endasse haarab ja valdab kõik ta meeled. Kuid need hetked kipuvad olema harvemad kui see aeg, mil me mõte läheb uitama, kui me hakkame ette kujutama mitte kohal olevaid asju, hakkame unistama ja niisama mõtteid mõlgutama. Sellises olukorras on inimene palju õnnetum. „Inimvaim on uitav vaim,“ on tõdenud nende uuringute läbiviija. „Ja uitav vaim on õnnetu vaim.“ Ehk teisisõnu: mõtlemine teeb õnnetuks. Ja nii me väldimegi pidevalt mõtlemist, sest see ei meeldi meile. Viise seda teha on palju: võib minna ööklubisse ja tümmi saatel ennastunustavalt koidikuni tantsida, leevenduseks veel mõtlemise kustutamiseks alkoholi peale valada. Me lobiseme ilma et sellega kaasneks ühtegi sisukat mõtet või huvitavat fakti. Ka Ford Prefect jõudis pärast maa elanike pikka uurimist samasugusele järeldusele. Alguses ta oletas, et kui inimesed pidevalt ei lobiseks, kasvaks neil suu kinni, aga hiljem ta mõistis, et kui loba ajamine lõpetada, hakkavad inimesed mõtlema ja lähevad kohe õnnetuks. Eriti halb on siis, kui pähe torkab kaks või rohkem vastandlikku mõtet sama asja kohta, millele ei paista lahendust: me muutume õnnetuks, kui seisame silmitsi maailma ühismõõdutu paljususega ja lahendamatute vastuoludega.


Niisugune halb olukord teeb õnnetuks ka filosoofid, need mõttekunsti arvatavad pühitsejad. Maailma ebakindlus ja juhuslikkus, pidevad eriarvamused ja vaidlused sunnivad filosoofegi pagema mõtlemise eest reaalsusse, tähendab, metafüüsilisse absoluutsesse tegelikkusse, mis arvatakse kogu sellesinatse maailma murede all igikestva ja muutumatuna lasuvat. Nagu John Dewey kunagi nukrameelselt tõdes, osutub „reaalsus“ metafüüsiku jaoks selleks, mida nad soovivad maailma olevat, kui nad on kõigepealt analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks. „Reaalsus“, see päristine reaalsus on siis nende järgi see, milline eksistents oleks, kui nende eelistused, unistused ja lootused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks veel midagi otsida ja millegi nimel pingutada. Aga kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad edasi, jääb tõesti midagi üle, siis kõik see, mis jääb üle, on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt.

Üheks näiteks tõeliselt õnnelikust filosoofist võib tuua Bertrand Russelli, kes tunnistab siiralt üles: „Matemaatika, kui teda õigesti vaadata, ei valda mitte ainult tõde, vaid ka ülimat ilu—külma ja ranget ilu, nagu skulptuur, puudutamata ühtki meie loomuse nõrgemat osa. Inimlikest kirgedest kaugeina, kaugeina ka looduse haledatest faktidest, on põlvkonnad matemaatikuid pikkamisi loonud korrastatud kosmose, kus puhas mõte võib elada nagu oma loomulikus kodupaigas, ja kuhu vähemalt üks meie üllamatest tungidest saab põgeneda pagendusest tüütusse tegelikku maailma. Matemaatika viib meid veelgi kaugemale kõigest inimlikust, ta viib absoluutse paratamatuse valda, millega peab vastavuses olema mitte ainult tegelik maailm, vaid iga võimalik maailm; ja isegi siin ehitab ta elupaiga, või pigemini leiab igikestva varjupaiga, kus meie ideaalid saavad täielikult rahuldatud ja meie parimadki lootused ei lähe nurja.“ Kui õnnelik oli Russell, kes ometigi mõtles nii palju.

Mõne vaimuseisundi, nagu näiteks õnnelikkuse hindamisel tuleks esmalt teha üks elementaarne eristus ja küsida, kas see seisund on normaalne või patoloogiline? Kas õnnelikkus või õnne poole pürgimine on normaalne seisund või normaalne tegevus, või on temas midagi haiguslikku? Edasises ma tahaksin esitada ühe teesi ja ühe ettepaneku. Teesiks on: Õnnelikkus on normaalse inimese haigus, häire, mis tõukub normaalse oleku püsimisest, normaalsuse ühetaolisusest. Ettepanekust räägin hetke pärast. Enne aga Jüri Lippingu ja Georges Canguilhemi lahkel toel mõni sõna normaalsest ja patoloogilisest.

Tervise juures on see inimene, kes on aktiivne, paindlik ja avatud, patoloogia on aga normipärane käitumine, tunnete taandamine normidele, ta on ennastkoloniseeriv, normeeriv tegevus, mis kehtestab need mõõdupuud, mille alusel me siis hakkame iseenda normaalsust hindama. Õnnelikkus on seisund, mille poole iga inimene pürgib, see seisund, kus ta saab lõpuks rahulolevalt ohata, sest iseenda standardiseerimine on lõppenud. Pürgimine õnnelikkuse poole on patoloogiline, sest see on normaalne. Ta on normaalne, sest ta on muutumatu, sellal kui eluterve on aktiivsus, avatus ja loomingulisus. Elu on see, mis võib minna valesti. Enamgi veel: just vigane, hälbiv ja avatud elu võib osutuda ülimaks normatiivsuse kandjaks, samas kui väliste normidega muganduvat ja statistilist keskmist järgivat eluvormi varitseb oht muutuda patoloogiliseks. Lühidalt: psüühiline tervis on ilma fikseeritud sisuta, ta seisneb jäikuse ja paindumatuse vältimises, suutlikkuses ületada norme, ilmutada spontaansust, nurjata ennustusi ja ootusi. Patoloogiline seisund on aga kapseldunud ja staatiline. Kuid just viimast üritab igasugune normaalsuse, mõne seisundi tagaajamine juurutada, psühhiaatriast reklaamitööstuseni. Enamik meist üritab end tarbida unikaalseks lillekeseks, ostes iseenda tõelist mina loovaid massitooteid.

Tänapäeva meditsiinitööstuse ja Prozaci-kultuuri mahitusel on ka meditsiin sellesse patologiseerivasse normeerimisse haaratud. Patoloogilistes protsessides nähakse täna normaalsete protsesside väärtalitlust, kvantitatiivset hälvet, mida on võimalik inimliku sekkumise kaudu pöörata tagasi normaalseks. Mis tähendab, et meditsiin ei piirdu enam ammu haiguste raviga ja teadmiste levitamisega ravimeetodite kohta, vaid tegeleb teadmisega tervest inimesest, see tähendab, mittehaigest inimesest, kellele ta üritab eeskujuks juurutada mudelinimest, normaliseeritud normaalsust, patoloogilist ühetaolisust, mille saavutades inimene saab õnnelikuks. Patoloogilisi norme eristab tervislikest normidest nende kahanenud võime sallida muutusi. Õnnelikkus on patoloogiline, sest ta on normaalsusele suunatud normatiivsus. Enamgi veel, ta on sageli ka nartsissistlik, sest ta on suunatud täielikult endale ja endasse. Õnnelikkuse tagaajamine on lõputu eneserealiseerimise katse, mis kasvatab enesekontrolli: näiteks tervislikud eluviisid nagu trennitegemine, hea toitumine jne. Õnnelikkus kui normeeriva tegevuse eesmärk kuulub enesetehnikate valda: eesmärgiks on individuaalne õnnelikkus ja hea elu ning traumaatiliste šokkide kõrvaldamine, mis seda eneserealiseerimist takistada võiksid.

Maslow’ vajaduste püramiidis on eneserealisatsioon ja saavutused eelviimaseks astmeks, ning viimaseks astmeks on loovus, spontaansus ja paindlik, eelarvamusteta probleemilahendamine. Eelviimane aste ongi see kujutluslik õnnelikkusseisund, kuhu rihib end ajalehesabadest ja internetist nippe ja nõuandeid lugev ning neid järgides end mehaaniliselt õnnelikuks remontida püüdlev inimene. Patoloogiline ei ole mitte normidest kõrvalekaldumine, vaid vastupidi, mugandumine, sõltuvuse, kooskõlastamise ja kuulekuse kultuuri viljelemine. Eriti ebardlik on sellise mugandkultuuri rakendamine vabatahtlikult enesele, näiteks siis, kui tehakse trenni, normeerimaks oma keha, või kui loetakse ajakirjast kümmet nippi õnnelikumaks saamiseks. Sel teel õnnelikkust otsiv inimene teeb iseendast eneseparanduse, patoloogilise normatiivsuse objekti, üritades end etteantud normide kätkeisse suruda. Terveks ja normaalseks saada tähendab aga sellelt astmelt edasiliikumist, enesekoloniseerimise lõpetamist, astumist vea, eksituse, loovuse ja muutlikkuse olukorda, mis aga, nagu ennist juttu, teeb inimese õnnetuks. Maslow’ vajaduste püramiid liigub madalamatelt, kindlustunde kasvatamisele suunatud astmetelt esmalt patoloogilise õnnelikkuse suunas, kuhu enamik inimesi toppama jäävadki, ning sealt edasi tipneb lõpuks inimese suurimaid vajadusi rahuldava loova ja katkise õnnetusega.

Nüüd aga siis ennist mainitud ettepanek, milleks on liigitada õnnelikkus vaimsete häirete sekka, hakata õnnelikkust või tema otsimist pidama psühhopatoloogiliseks. Eks igaüks otsustab ise, mida alljärgnevast arvata, aga ehk võiks mõtisklust juhatada Rotterdami Erasmuse targad sõnad: „Olge veel kohal, te Jupiteri tütred, kuniks ma näitan teile, et mitte keegi ei suuda jõuda tarkuse tipule ega õnnelikkuse sisemisse pühapaika ilma rumaluse juhatuseta.“

Niisiis, õnnelikkus on psühhiaatriline häire. Peab kohe alguses märkima, et psühhopatoloogid on õnnelikkusele väga vähe tähelepanu osutanud, arvatavasti sellepärast, et õnnelikkust ei peeta enamasti terapeutilist tähelepanu väärivaks. Siiski võib esitada kolm formaalset diagnostilist kriteeriumit õnnelikkuseseisundi tunnuste eritlemiseks, ja need on afektiivne, kognitiivne ja käitumuslik komponent. Afektiivses plaanis iseloomustab õnnelikkust positiivne meeleolu. Kognitiivseteks komponentideks on üldine rahulolu teatud kindlate eluvaldkondadega, nagu näiteks isiklike suhete või ametialaga. Kognitiivses plaanis ilmub õnnelikkus ka õnneliku inimese usus oma kompetentsi ja võimekusse. Õnnelikkuse käitumuslikud komponendid on aga raskemini tabatavad. Selles osas on teemakohases kirjanduses osutatud teatud iseloomulikele näoilmetele, nagu näiteks „naeratamine“.

 Mõned teaduslikus mõttes mittekontrollitud tähelepanekud, nagu näiteks need, mida leiab romaanidest, osutavad, et õnnelikud inimesed on sageli muretud, impulsiivsed ja ennustamatu käitumisega. Õnnelikkusega näivad kaasas käivat ka teatud laadi sotsiaalsed käitumisvormid, näiteks sagedased meelelahutuslikud isikutevahelised kontaktid, nagu ka prosotsiaalsed toimingud nende suhtes, keda peetakse vähem õnnelikeks. See viimane tähelepanek võib seletada õnnelikkuse püsivust hoolimata tema negatiivsetest tagajärgedest: õnnelikud inimesed paistavad tahtvat oma konditsiooni teistele, õnnetumatele inimestele peale suruda. Terapeutilises ja ühiskondliku heaolu plaanis võib siiski positiivseks pidada tõsiasja, et õnnelikkus on suhteliselt harvaesinev nähtus.

Õnnelikkuse kui psühhiaatrilise häire loomusele saab heita valgust ka tema etioloogiat uurides. Kuigi õnnelikkuse põhjust või põhjuseid ei ole etioloogilised teooriad veel välja selgitanud, on selge, et mängus on nii keskkondlikud kui bioloogilised faktorid. Mis puutub keskkonafaktoritesse, ei ole põhjust kahelda, et tüüpiliselt järgnevad diskreetsed õnnelikkuse-episoodid positiivsetele elusündmustele. Aga kui nüüd bioloogilised ja keskkondlikud põhjused kokku võtta, on vajalik eristada kahe õnnelikkuse tüübi vahel: esiteks reaktiivne õnnelikkus, mis manifesteerib end akuutse episoodina, millele järgneb sümptomite kiire leevenemine, ja teiseks endogeenne õnnelikkus, mis võib olla kroonilist algupära ja millele sümptomaatiline paranemine järgneb harvem.

On põhjust arvata, et õnnelikkusseisund tekitab õnnelikule organismile bioloogilist kahju, vähemalt lühemas perspektiivis. Kliinilised tõendid näitavad selget seost õnnelikkuse ja ülekaalulisuse ning alkohoolsete jookide tarvitamise vahel. Ja kuna seos ühelt poolt ülekaalulisuse ning alkoholi tarvitamise ja teiselt poolt eluohtlike haiguste vahel on hästi teada, näib olevat mõistlik järeldada, et õnnelikkus on tervisliku elu jaoks riskifaktoriks. Muret tekitab veel ka tähelepanek, et õnnelikkus põhjustab impulsiivset käitumist. Siiski võib kliiniliselt kõige paremini tõendatud kriteeriumiks, et õnnelikkus on psühhiaatriline häire, pidada tema irratsionaalsust. Käitumist võib kirjeldada irratsionaalsena, kui ta on veider ja sotsiaalselt vastuvõetamatu, vähendab indiviidi oodatavat üldkasulikkust või ei lähtu headest, see tähendab loogiliselt sidusatest ja vastuvõetavatest põhjustest. Just sellest aspektist võiks õnnelikkus olla psühhiaatrilise huvi objektiks. Mõned autorid on ka väitnud, et psühhiaatrilisi häireid iseloomustavad teod, mis ei vii täide konkreetseid eesmärke, mõtlemine, mis on ebaloogiline ja vastuolusid täis, uskumused, mille ekslikkust kogemus peaks parandama, kuid ei tee seda, võimetus esitada oma tegudele mõistlikke põhjendusi, arusaamatu või absurdne mõtlemine ning erapooletuse ja tasakaalukuse puudumine.

Mõned neist irratsionaalsuse määratlustest on kahtlemata mõistlikumad kui teised. Veidrus ja sotsiaalne hukkamõist on nõrgad irratsionaalsuse kriteeriumid, sest nad on kultuurispetsiifilised ja seetõttu ei saa neid ei järjepidevalt rakendada. Mõned autorid on väitnud, et eksikujutlusi tuleks kontrollida nende kultuurilise tausta suhtes, aga selle argumendi probleemiks on, et see võimaldaks totalitaarsetel režiimidel diagnoosida poliitilised dissidendid hullumeelseteks.

Teisalt tundub aga mõistlik eeldada, et õnnelikkus viib sageli niisuguste tegudeni, mis ei suuda täide viia konkreetseid eesmärke ja mis seetõttu vähendavad õnneliku isiku oodatavat üldkasulikkust. Irratsionaalsust demonstreerivad ka erinevat sorti kognitiivsed puudujäägid ja moonutused. Eksperimentaalsed tõendid näitavad, et õnnelikud isikud on just selles mõttes irratsionaalsed. Võrreldes õnnetute ja armetute inimestega on õnnelike isikute puhul tugevalt pärsitud negatiivsete elusündmuste meenutamise võime. Näidatud on ka, et õnnelikkus teravdab erinevaid otsustusvõime häireid, mis ei võimalda õnnelikel isikutel omandada realistlikku arusaama oma füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast. Palju on tõendeid selle kohta, et õnnelikud isikud ülehindavad oma kontrolli keskkonnas toimuvate sündmuste üle, kuni sinnamaale välja, et peavad täiesti suvalisi sündmusi enda tahtele alluvaiks, annavad ebarealistlikult positiivse hinnangu enda saavutustele, usuvad, et teised jagavad nende ebarealistlikku arvamust iseenda kohta, ja ilmutavad üldist võimetust end teistega tasakaalukalt võrrelda. Nende probleemide puudumine depressiivsetel inimestel on pannud paljud psühhiaatrid pöörama tähelepanu nähtusele, mida on hakatud nimetama depressiivseks realismiks, kuid ometi on ju õnnelike inimeste ebarealism see, mis väärib rohkem tähelepanu, ning annab piisava aluse pidada õnnelikkust psühhiaatriliseks häireks.

 Kui õnnelikkuse kurnavaid tagajärgi hakatakse paremini mõistma ja nad muutuvad üldtunnustatuks, on tõenäoline, et psühhiaatrid hakkavad peagi selle konditsiooni vastu ravimenetlusi välja mõtlema ja ehk juba lähitulevikus me oleme tunnistajaks õnnelikkusekliinikute tekkimisele ja õnnelikkusevastaste medikamentide kasutuselevõtule. Ja kõike eelnevat silmas pidades võiks teadusliku ja diagnostilise täpsuse nimel teha ettepanek asendada tavakeelne sõna „õnnelikkus“ formaalsema nimetusega „suur afektiivne häire, meeldiv tüüp“."

Värvimäkerdaja

"Kui aastate möödudes olete te sunnitud maalinäitustelt läbi käima, siis kindlasti te leiutate ühel päeval mõiste värvimäkerdaja. Tema suhtub maalikunstnikusse nii nagu tindisolkija suhtub poeeti. [...] Me peame siiski tunnistama üht halvemust, mis nende [värvimäkerdajate] vastu töötab: tõsiasja, et nende maalid ripuvad avali seina peal. Raamatutel on see eelis, et nad on kokku köidetud ja sageli lahti lõikamata. Seetõttu jäävad nad kauemalt kuulsaks; nad säilitavad oma värskuse, ja kuulsus algab ometigi just sellest punktist, kus te olete millestki kuulnud, aga ei ole sellega tuttav. [...] Kas on siis ikkagi võimalik, et tegelikult ei oska mitte igaüks maalida? Ilmselgelt ei oska seda teha maalikunstnik, mitte selles mõttes, mida seostab mõistega värvimäkerdaja. Ennekõike on maalikunstnik ja poeet oma kaasaegsete silmis need, kes ei oska teha seda, mida oskavad värvimäkerdajad ja tindisolkijad. Just sellepärast peavad nii paljud tindisolkijad end poeetideks ja nii paljud värvimäkerdajad end maalikunstnikeks. Erinevus nende vahel tuleb tavaliselt ilmsiks siis, kui on juba liiga hilja. Sest selleks hetkeks on täisikka jõudnud uus põlvkond mäkerdajaid ja solkijaid, kes juba teavad kõike, mida maalikunstnik ja poeet on alles äsja õppinud. See seletab ka, miks maalikunstnik ja poeet näivad alati kuuluvat minevikku või tulevikku; neid alalõpmata kas oodatakse või kuulutatakse väljasurnuks."

 Robert Musil, „Värvimäkerdaja“, 1936.