"Kui aastate möödudes olete te sunnitud maalinäitustelt läbi käima, siis kindlasti te leiutate ühel päeval mõiste värvimäkerdaja. Tema suhtub maalikunstnikusse nii nagu tindisolkija suhtub poeeti. [...] Me peame siiski tunnistama üht halvemust, mis nende [värvimäkerdajate] vastu töötab: tõsiasja, et nende maalid ripuvad avali seina peal. Raamatutel on see eelis, et nad on kokku köidetud ja sageli lahti lõikamata. Seetõttu jäävad nad kauemalt kuulsaks; nad säilitavad oma värskuse, ja kuulsus algab ometigi just sellest punktist, kus te olete millestki kuulnud, aga ei ole sellega tuttav. [...] Kas on siis ikkagi võimalik, et tegelikult ei oska mitte igaüks maalida? Ilmselgelt ei oska seda teha maalikunstnik, mitte selles mõttes, mida seostab mõistega värvimäkerdaja. Ennekõike on maalikunstnik ja poeet oma kaasaegsete silmis need, kes ei oska teha seda, mida oskavad värvimäkerdajad ja tindisolkijad. Just sellepärast peavad nii paljud tindisolkijad end poeetideks ja nii paljud värvimäkerdajad end maalikunstnikeks. Erinevus nende vahel tuleb tavaliselt ilmsiks siis, kui on juba liiga hilja. Sest selleks hetkeks on täisikka jõudnud uus põlvkond mäkerdajaid ja solkijaid, kes juba teavad kõike, mida maalikunstnik ja poeet on alles äsja õppinud. See seletab ka, miks maalikunstnik ja poeet näivad alati kuuluvat minevikku või tulevikku; neid alalõpmata kas oodatakse või kuulutatakse väljasurnuks."
Robert Musil, „Värvimäkerdaja“, 1936.
No comments:
Post a Comment