Pärast mu arvustusenatukese ilmumist Sirbis, kus puudutasin põgusalt "tagantkäeplatonismi", teatas academia.edu mulle, et seda sõna on netist korduvalt otsitud, aga nagu näha, ei ole seda uudisterminit varem õigupoolest kasutatud. Rikastagem siis keelt selle hädatarviliku mõtteheuristikaga. Algne mõiste, "platonic backhand", pärineb N. Kaherine Hayles'i raamatust "How We Became Posthuman", ja kunagi kirjutasin sellest nii (akadeemilisviisakad viited praakisin välja, mis neist siin väga ikka tolku):
"„Tagantkäeplatonism“, mida Whitehead nimetas „valesti omistatud konkreetsuse eksituseks“ on üks eripärane mõttevõte, omamoodi pahupidipööramine, kus abstraktne aetakse segamini konkreetsega. Tagantkäeplatonism töötab nii, et maailma kärarikkast paljususest tuletatakse kõigepealt lihtsustatud abstraktsioon, seejärel tehakse ümberpööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma paljusus tuleneb. Nii toimib kujutlus, mis privilegeerib abstraktset kui tõelist Reaalsust ning püüab vähendada praktilise, ainelise, tajutava konkreetsuse olulisust. Tegemist on ratsionalistlikule, transtsendentaalsele filosoofiale omase võttega, mille järgi abstraktsete entiteetide ülesandeks on seletada, kuna just see abstraktne (olgu ta Olemine, Jumal, asjad-iseendas, Subjekt vms) põhistab konkreetset. Transtsendentaalne filosoofia lähtub seisukohast, et nähtumuste all on mingi neid põhjustav printsiip, mis tekitab kõik kogetava, jäädes ise aga varju: see on printsiip, mis teeb tajutavaks, mõeldavaks, tunnetatavaks, kuid ei ilmuta end aga kunagi oma iseolemises, nii et juurdepääs transtsendentaalsele — nähtumusi põhjustavatele vormidele või subjekti tunnetust põhistavatele tingimustele — on alati tuletuslik, järelduslik. Et säärast lahutust seletada või ületada, otsib transtsendentaalne mõte mingit protsessi, mis tekitab kogetavat ja tajutavat selle alati juba ette kättesaamatuks kujutletud vormi alusel.
Kui selline tõlgendusviis rakendub kultuuri- või ühiskonnateadustes, konkretiseerib see teaduse moodustatud abstraktsioonid, olgu nendeks „kultuur“ või „struktuur“ või midagi muud, ning kujutab neid, nagu Bourdieu kirjutab, „sotsiaalset mõjukust omavate realiteetidena, mis on võimelised tegutsema justkui ajalooliste tegude eest vastutavad agendid või siis jõuna, mis on võimeline piirama praktikat“. Teaduse poolt uuritavad entiteedid lahutatakse abstraheerimise teel kogemuslikest või tajumuslikest nähtustest, mis ometigi on ainus antus ühele kogevale olendile, ja niisugused abstraktsioonid, kujuteldavad „asjad iseendas“ saavad meeletaju põhjustajaiks, kausaalseiks agentideks, mis ise oma loomuses jäävad aga igavesti varjule, „nii et see, mis on vaid mõistuse protseduur meeletaju tõlkimisel diskursiivseks teadmiseks, on muudetud looduse enda fundamentaalseks tunnusjooneks“, nagu Whitehead seda kommenteerib. Nietzschegi pahandas tolle filosoofilise mõtte kurjajuure peale: tagantkäeplatonism „seisneb viimase ja esimes segiajamises. Nad [filosoofid] võtavad selle, mis tuleb lõpus (õnnetuseks! sest see ei peaks üldse tulema!), „kõige kõrgemad ideed“, mis tähendab kõige universaalsemaid, kõige tühjemaid ideid, hajuva tegelikkuse viimseid uduriismeid — ja asetavad need algusesse, kui alguse“.
Lühidalt, tagantkäeplatonismi puhul tuletatakse esmalt konkreetseid nähtusi, elu mitmekesisust uurides ja neist nähtustest ajutist, ainulaadset, kordumatut ja seetõttu „kõrvalist“ maha lihvides lihtsustatud ja üldistatud kirjeldus. Seejärel aga pööratakse nii saadud üldine kirjeldus seletuseks: väidetakse, et tegemist on just sellega, mis algse mitmekesisuse põhjustas. Kui algselt on tegeliku elu kirevus, nüansseeritus, varieeruvus, tema loomingulisus ja pidev muutlikkus asi, mis lihtsustatud kirjelduse käigus kaduma läheb, siis pärast tagantkäeplatonismi rakendamist saab sellest kirevusest lihtsalt tema all oleva üldise invariandi üks konkreetne realisatsioon, variant, tühipaljas praktika struktuuri objektiivsel pinnal. Tuletatud mudelist saab kausaalne agent, kirjeldusest põhjustaja. Tulemuseks on „sotsiaalse elukunsti akademism“, nagu Bourdieu seda nimetas, mis, uskudes end olevat tegelikest praktikatest tuletanud nendesamade praktikate produtseerimise printsiibid, „võtab ära arusaamise praktika loogikast selsamal hetkel, kui ta üritab seda pakkuda“."
