Lihtne käibeväljend "mina arvan et…" osutab oma väljenduse poolest kolmele eri meelsusele, tunnetusele või seisukohavõtule: kindlusele, kõhklusele ja vaatenurgale. Need kolm järku kalduvad (kui on lootust) ajapikku, inimese arenedes ja teadmiste kasvades üks teiseks üle minema.
Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.
Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.
Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.
"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.
