MHÜ manifest

S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)

Valerie Solanas

Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.

Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.

Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.

Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.

Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.

Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.

Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.

Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."

(edasi ei ole viitsinud tõlkida)

Fibonacci

Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.

Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.

Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.

Taandamine, jagamine. Punkt. Null.

Hüään ja Ilves

Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.

Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.

Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.

Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.

Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.



LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.

Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."

Inimene põgenes oma peast

Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):

"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.

Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.

Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.

Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."

Vahepala V: Kus me saame suure rõõmuga teada, et ei ole olemas sellist asja nagu tänapäeva maailm

"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.

Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".

See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.

Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.

Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.

Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.

Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.

Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.

Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.

Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.

Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

Looduse olukord

Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.

Külmkapp

Nelly juures on külmkapp, mis iga kord mootori töö lakates paiskab endast välja metalselt müriseva valuoige nagu mõni surev aurupungi-robot ning väriseb Püha Vituse kontrollimatutes tantsuspasmides. Kapp ise on muidugi mõista aastakümneid vana ja töötab muidu igati korralikult. Aga selline ongi Nõukogude tehnika iseloom: ta nimelt on võimetu amortiseeruma. Nõukaaegne tehnoloogia näib eksisteerivat vaid ühes kahest võimalikust seisundist: ta on kas algusest peale, läbinisti, suisa struktuurselt võimetu üldse töötama, või teeb ta seda lakkamatult ja pidurdamatult, põhimõttekindla vastupanuna entroopiale. Bourdieu on kuskil kirjutanud, et "üleminek kõige suuremast tõenäosusest absoluutse kindluseni on kvalitatiivne hüpe, mis ei ole proportsioonis numbrilise vahega." Selle tsitaadi mõte ongi kohane just Nõuka-aegsele tehnikale. Noodki on kas täielikult töövõimetud või siis kestavad igavesti, ehk eksisteerivad vaid ühel pool seda kvalitatiivset hüpet - nad kas absoluutselt ei tööta või absoluutselt töötavad. Tänapäeva toodetud igandlikkuse maailmas aga eksisteerib kogu tehnoloogia teispool lõhet: kõik asjad justkui töötavad, aga lähevad suure tõenäosusega peagi perse. Nõuka-aegne tehnika eksisteerib absoluudi, tänapäeva tehnika statistika maailmas. Ja olen kindel, et Metsatöllu viimase albumi "Äio" ühes loos on kõnelejaks just mõni Nelly suremisvõimetuse õuduse käes kannatava külmkapi sarnane igiliikur, kes näeb enda ümber mõnd värsket Samsungi või Philipsit põrmu vadumas:

Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu

Vahepala II: Näitab, milline kergendus on lõpetada asjade redutseerimine

"Mõnikord, kui päike särab Salki Instituudi karestatud betoonil, me lõpetame kiirustamise ja aja ära kulutamise. Me istume lävepakul ja laseme aegade puu igal oksal laotuda laiali nii kaugele kui ta suudab. "Mitte miski ei ole iseenesest taandatav ega mittetaandatav millelegi muule," ütleme me kõikide nende kohta, kes taandavad, hävitavad, asendavad, järeldavad, permuteerivad, seletavad, põhjustavad, lunastavad, taastavad, kaasa toovad, tingivad, vahetavad ja ostavad. Aegade puu, aegade puud, aegade puude mets. Mitte midagi ei ole muutunud, kuid siiski iga jõu paigutus, iga entelehhia, iga tegutseja muutub nii täielikult, et me hingame õhku, millest me varem ei teadnudki, et temast puudust tunneme.

Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.

Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.

Progressi marutuul

Émile Durkheim on vast üks tuntumaid säärase arusaama lahtikirjutajaid, mis näeb ühiskondi omamoodi eraldiseisvate, üleorgaaniliste entiteetidena, mis toimivad täiesti omalaadsete reeglite alusel, mis ei ole kuidagi taandatavad vastava ühiskonna üksikliikmete tegevusele. Nii näiteks inimese kasutatavad mõisted "töötati välja ainulaadse intellekti poolt" ning väljendavad seda, kuidas "see väga eriline olevus, ühiskond, kaalutleb enda eripärase kogemuse asju". Pärast teda on ühiskonnast niiviisi mõelda küllalt tavapärane. Üks kõnekamaid tsitaate varasemast ajast pärineb Alfred Kroeberi kuulsast, juba iseenesest kõneka pealkirjaga artiklist "The Superorganic" (1917), kus ta kirjutab, et "sotsiaalne substants — või mittesubstantsiaalne kangas, kui keegi seda väljendit eelistab — see eksistents, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, ületab neid [üksikindiviide] täielikult".

Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:

Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.

Leo ehk lõvi

Ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.

Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.

Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.

Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.

Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.

Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.

Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.

Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.

Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.

Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.

Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.

Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.

Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.

Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!

Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.

Lõvi kardab kukke, eriti valget.

Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."