Kuidas saada kirjanikuks, mõtlesin. Keegi vastas (vist mõistuse hääl, aga võib-olla kuulsin seda ka raadiost): tuleb lihtsalt kirjutada, kirjutamine on justnagu pillimäng – mitte Suurte Inspiratsioonide katkematu ahel, vaid praktiline oskus, mida tuleb lihvida järjepideva kirjapanemise läbi. Nüüd siis kirjutangi, mõistuse hääle kutsel. Kirjutan sellest, kuidas saada kirjanikuks läbi pideva kirjutamise.
...
Paistab, et mu kavalal ideel on ilmnenud probleem – nimelt ma olengi selle kohta juba kõik ära kirjutanud, ja mitte midagi ei ole lisamiseks üle jäänud. Kirjutamisest on küllalt vähe kirjutada, ilmneb. Järelikult tuleb võtta mastaapsemalt: kirjutan siia hoopis sellest, kuidas ma saan suureks kirjanikuks. Suureks kirjanikuks saamiseks tuleb esmalt hakata kogu aeg kirjutama (vaata ülalpool). Tuleb muudkui kirjutada ja kirjutada, näiteks sääraseid lauseid nagu see siin, või siis need, mis ma sinna ülespoole juba kirjutasin. Ja ka järgnevad laused (nagu näiteks see, mida ma praegu kirjutan), käivad selle alla. Kuigi see pole tegelikult järgmine lause, järgmine on hoopis see. Või see. Põhimõtteliselt pole muu oluline, kui et sa kogu aeg muudkui ainult kirjutad.
Igatahes, tegelikult ma ajasin kõik sassi: suureks kirjanikuks saamine ei alga üldse mitte kirjutamisest. See algab hoopis nimevalikust. Nimevalimine on kõige olulisem asi kirjanikuks saamise juures, sest ainult läbi selle saad kirjanikuks Sina, muudel juhtudel saab kirjanikuks keegi teine või siis Mittekeegi. Välja arvatud juhul, kui sa oled kaval (ja kaval ma olen, seda võin teile küll tunnistada). Kaval võib olla näiteks niimoodi: valid endale nimeks Eimillegi!
Sellega on jälle see probleem, et inimesed ei oska Eimidagi näha. Näituseks kui ma panen raamatu kaanele autori nime koha peale tühimiku või kirjutan lihtsalt „Mitte keegi”, hakkavad nad kõigepealt segadusse sattunult pobisema: „Aga kes autor on? Kes selle toreda, mitte väga paksu, kuid siiski oma raha väärt oleva, meeldivalt krabisevate kaante ning lõhnavate lehtedega oopusega maha siis lõppude-lõpuks saigi? Vaat, kus on mõistatus!“ Nad ei saa aru, et mitte autor pole Eimiski või Mittekeegi, vaid mitte keegi pole autor.
Aga kaval on see nipp sellepärast: sa kuulutad, et sind pole, ning selle läbi topid selle polematuse kõikidele suhu ja kõrvade vahele!
Vahekokkuvõte: nüüdseks oleme jõudnud tõdemuseni: see lugu käib nii, et ma hakkan algusest peale kirjutama, ja kui lõpuni jõuan, siis olengi suur kirjanik, ja siis inimesed loevad ja vaatavadki, et ahhaa, niimoodi see siis käibki, see paljuräägitud Suureks Kirjanikuks saamine!
Muide, mul on veel üks nipp varuks. Selle nipi nimi on Postmodernism! Teate, kuidas see käib? Las ma selgitan: kui sul ideed otsa saavad, siis sa kirjutad kuskilt maha.
Ahjaa, seda kah veel, et kõik kirjanikud kirjutavad alati iseendast. Muu jaoks neil üldiselt aega ei jää. Nii et ma teen kah seda nüüd. Näiteks nõnda: raamatu Peategelasel (ehk Protagonistil) on sõber Sven (nimi ära vahetatud), kes kirjutas raamatu Postmodernismist. Seda, kas ta Postmodernismist kirjutades kah kõik maha kirjutas, või tohib seda teha ainult siis, kui sa kirjutad Postmodernistlikult, kuid mitte siis, kui sa kirjutad Postmodernismist endast, seda ta ei öelnud. Teiseks on Peategelasel (ehk Protagonistil) veel teine sõber Janek (nimi ära vahetatud, eelmisega) kellele meeldib kirjutada lastest, kes jäävad väiksemateks, ning magmast. Ta avaldab neid lugusid ajakrijas Vikerkaar ja nädalalehes Sirp, sest ta on literaat. Sest literaadid teevad niiviisi.
Kui autor on Peategelase (ehk Protagonisti) sõbrad ära seletanud, läheb ta edasi kõige põnevama juurde: hakkab vaagima iseenda salaprobleeme. Enamasti on need kirjandusteaduses seotud Autori (ehk Peategelase) isa nimega, ning sellega, et ta näeb ennast peeglist. Kirjandusteadlaste jaoks algab iga asi tegelikult sealt. Pärast tuleb Reaalsus, aga see juhtub hiljem.
No comments:
Post a Comment