"Ükskord ennemuistsel ajal, mingis universumi kauges nurgas, täis hajusaid, vilkuvaid tähesüsteeme, oli üks täht, kus targad elukad leiutasid teadmise. See oli kõige ülbem ja valelikum hetk „maailma ajaloos“, kuid siiski vaid hetk. Kui loodus oli paar korda hinge tõmmanud, täht jahtus ja hangus, ja targad elukad pidid surema. Võib välja mõelda niisuguse muinasjutu, olemata ikkagi piisavalt täpselt ilmestanud, kui armetu, ähmane ja mööduv, kui sihitu ja suvaline paistab inimese intellekt looduses. Ta ei eksisteerinud tervete igavike vältel. Ja kui inimese intellektiga on lõpuks kõik ühel pool, ei ole juhtunud mitte midagi. Sest sel intellektil ei ole mingit lisaülesannet, mis viiks ta inimelust väljapoole. Ta on inimomane, ja vaid see, kellel ta on ja kes on ta eostanud, võtab teda tõsiselt – justkui pöörleks temas kogu maailma telg. Aga kui me suudaksime kõnelda sääsega, saaksime teada, et ka tema lendab läbi õhu samasuguse tõsidusega, et ka tema tunneb enda sees kogu universumi lendavat keset. Looduses ei ole mitte midagi nii tülgastavat ja tähtsusetut, et see teadmise jõu vähimagi puhangu peale ei paisuks kui õhupall. Ja nagu iga viimne pakikandjagi tahab, et teda imetletakse, nii ka uhkeim inimeste seast, filosoof, eeldab, et ta näeb kõikjal ümberringi universumi silmi teleskoopidena tema tegude ja mõtete peale pööratuna."
- Friedrich Nietzsche
"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."
- Kenneth Burke
No comments:
Post a Comment