...vahest üks kõige suuremaid sigadusi

"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.

Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)

[...]

Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)

Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).

Kahtepidi inimmõttest

"Ükskord ennemuistsel ajal, mingis universumi kauges nurgas, täis hajusaid, vilkuvaid tähesüsteeme, oli üks täht, kus targad elukad leiutasid teadmise. See oli kõige ülbem ja valelikum hetk „maailma ajaloos“, kuid siiski vaid hetk. Kui loodus oli paar korda hinge tõmmanud, täht jahtus ja hangus, ja targad elukad pidid surema. Võib välja mõelda niisuguse muinasjutu, olemata ikkagi piisavalt täpselt ilmestanud, kui armetu, ähmane ja mööduv, kui sihitu ja suvaline paistab inimese intellekt looduses. Ta ei eksisteerinud tervete igavike vältel. Ja kui inimese intellektiga on lõpuks kõik ühel pool, ei ole juhtunud mitte midagi. Sest sel intellektil ei ole mingit lisaülesannet, mis viiks ta inimelust väljapoole. Ta on inimomane, ja vaid see, kellel ta on ja kes on ta eostanud, võtab teda tõsiselt – justkui pöörleks temas kogu maailma telg. Aga kui me suudaksime kõnelda sääsega, saaksime teada, et ka tema lendab läbi õhu samasuguse tõsidusega, et ka tema tunneb enda sees kogu universumi lendavat keset. Looduses ei ole mitte midagi nii tülgastavat ja tähtsusetut, et see teadmise jõu vähimagi puhangu peale ei paisuks kui õhupall. Ja nagu iga viimne pakikandjagi tahab, et teda imetletakse, nii ka uhkeim inimeste seast, filosoof, eeldab, et ta näeb kõikjal ümberringi universumi silmi teleskoopidena tema tegude ja mõtete peale pööratuna."

- Friedrich Nietzsche


"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."

- Kenneth Burke

Misantroopsusprintsiip

Sõnastasin uue printsiibi, misantroopsusprintsiibi. Selle kohaselt on universumi struktuur just niimoodi peenhäälestatud, et paratamatult ilmub universumisse mingil hetkel kari ennasthävitavaid lollpäid, kes peagi teevad koos oma keskkonnaga otsa peale ka iseendale. Evolutsioonilise eksitusena tekivad samal ajal ka mõned harvad vaatlejad, kelle peamine reaktsioon sündivale on: WTF?

Niisugune on universumi seadus.

Lahendus misantroopsusprintsiibi põhjustet ängile on tegeleda rohkem tautoloogiaga, ainsa teadusega maailmas, mis tegeleb ainult iseendaga.

MHÜ manifest

S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)

Valerie Solanas

Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.

Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.

Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.

Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.

Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.

Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.

Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.

Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."

(edasi ei ole viitsinud tõlkida)

Fibonacci

Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.

Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.

Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.

Taandamine, jagamine. Punkt. Null.

Hüään ja Ilves

Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.

Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.

Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.

Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.

Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.



LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.

Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."

Inimene põgenes oma peast

Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):

"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.

Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.

Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.

Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."

Vahepala V: Kus me saame suure rõõmuga teada, et ei ole olemas sellist asja nagu tänapäeva maailm

"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.

Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".

See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.

Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.

Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.

Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.

Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.

Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.

Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.

Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.

Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

Looduse olukord

Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.

Külmkapp

Nelly juures on külmkapp, mis iga kord mootori töö lakates paiskab endast välja metalselt müriseva valuoige nagu mõni surev aurupungi-robot ning väriseb Püha Vituse kontrollimatutes tantsuspasmides. Kapp ise on muidugi mõista aastakümneid vana ja töötab muidu igati korralikult. Aga selline ongi Nõukogude tehnika iseloom: ta nimelt on võimetu amortiseeruma. Nõukaaegne tehnoloogia näib eksisteerivat vaid ühes kahest võimalikust seisundist: ta on kas algusest peale, läbinisti, suisa struktuurselt võimetu üldse töötama, või teeb ta seda lakkamatult ja pidurdamatult, põhimõttekindla vastupanuna entroopiale. Bourdieu on kuskil kirjutanud, et "üleminek kõige suuremast tõenäosusest absoluutse kindluseni on kvalitatiivne hüpe, mis ei ole proportsioonis numbrilise vahega." Selle tsitaadi mõte ongi kohane just Nõuka-aegsele tehnikale. Noodki on kas täielikult töövõimetud või siis kestavad igavesti, ehk eksisteerivad vaid ühel pool seda kvalitatiivset hüpet - nad kas absoluutselt ei tööta või absoluutselt töötavad. Tänapäeva toodetud igandlikkuse maailmas aga eksisteerib kogu tehnoloogia teispool lõhet: kõik asjad justkui töötavad, aga lähevad suure tõenäosusega peagi perse. Nõuka-aegne tehnika eksisteerib absoluudi, tänapäeva tehnika statistika maailmas. Ja olen kindel, et Metsatöllu viimase albumi "Äio" ühes loos on kõnelejaks just mõni Nelly suremisvõimetuse õuduse käes kannatava külmkapi sarnane igiliikur, kes näeb enda ümber mõnd värsket Samsungi või Philipsit põrmu vadumas:

Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu