Tagantkäeplatonism

Pärast mu arvustusenatukese ilmumist Sirbis, kus puudutasin põgusalt "tagantkäeplatonismi", teatas academia.edu mulle, et seda sõna on netist korduvalt otsitud, aga nagu näha, ei ole seda uudisterminit varem õigupoolest kasutatud. Rikastagem siis keelt selle hädatarviliku mõtteheuristikaga. Algne mõiste, "platonic backhand", pärineb N. Kaherine Hayles'i raamatust "How We Became Posthuman", ja kunagi kirjutasin sellest nii (akadeemilisviisakad viited praakisin välja, mis neist siin väga ikka tolku):

"„Tagantkäeplatonism“, mida Whitehead nimetas „valesti omistatud konkreetsuse eksituseks“ on üks eripärane mõttevõte, omamoodi pahupidipööramine, kus abstraktne aetakse segamini konkreetsega. Tagantkäeplatonism töötab nii, et maailma kärarikkast paljususest tuletatakse kõigepealt lihtsustatud abstraktsioon, seejärel tehakse ümberpööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma paljusus tuleneb. Nii toimib kujutlus, mis privilegeerib abstraktset kui tõelist Reaalsust ning püüab vähendada praktilise, ainelise, tajutava konkreetsuse olulisust. Tegemist on ratsionalistlikule, transtsendentaalsele filosoofiale omase võttega, mille järgi abstraktsete entiteetide ülesandeks on seletada, kuna just see abstraktne (olgu ta Olemine, Jumal, asjad-iseendas, Subjekt vms) põhistab konkreetset. Transtsendentaalne filosoofia lähtub seisukohast, et nähtumuste all on mingi neid põhjustav printsiip, mis tekitab kõik kogetava, jäädes ise aga varju: see on printsiip, mis teeb tajutavaks, mõeldavaks, tunnetatavaks, kuid ei ilmuta end aga kunagi oma iseolemises, nii et juurdepääs transtsendentaalsele — nähtumusi põhjustavatele vormidele või subjekti tunnetust põhistavatele tingimustele — on alati tuletuslik, järelduslik. Et säärast lahutust seletada või ületada, otsib transtsendentaalne mõte mingit protsessi, mis tekitab kogetavat ja tajutavat selle alati juba ette kättesaamatuks kujutletud vormi alusel.

Kui selline tõlgendusviis rakendub kultuuri- või ühiskonnateadustes, konkretiseerib see teaduse moodustatud abstraktsioonid, olgu nendeks „kultuur“ või „struktuur“ või midagi muud, ning kujutab neid, nagu Bourdieu kirjutab, „sotsiaalset mõjukust omavate realiteetidena, mis on võimelised tegutsema justkui ajalooliste tegude eest vastutavad agendid või siis jõuna, mis on võimeline piirama praktikat“. Teaduse poolt uuritavad entiteedid lahutatakse abstraheerimise teel kogemuslikest või tajumuslikest nähtustest, mis ometigi on ainus antus ühele kogevale olendile, ja niisugused abstraktsioonid, kujuteldavad „asjad iseendas“ saavad meeletaju põhjustajaiks, kausaalseiks agentideks, mis ise oma loomuses jäävad aga igavesti varjule, „nii et see, mis on vaid mõistuse protseduur meeletaju tõlkimisel diskursiivseks teadmiseks, on muudetud looduse enda fundamentaalseks tunnusjooneks“, nagu Whitehead seda kommenteerib. Nietzschegi pahandas tolle filosoofilise mõtte kurjajuure peale: tagantkäeplatonism „seisneb viimase ja esimes segiajamises. Nad [filosoofid] võtavad selle, mis tuleb lõpus (õnnetuseks! sest see ei peaks üldse tulema!), „kõige kõrgemad ideed“, mis tähendab kõige universaalsemaid, kõige tühjemaid ideid, hajuva tegelikkuse viimseid uduriismeid — ja asetavad need algusesse, kui alguse“.

Lühidalt, tagantkäeplatonismi puhul tuletatakse esmalt konkreetseid nähtusi, elu mitmekesisust uurides ja neist nähtustest ajutist, ainulaadset, kordumatut ja seetõttu „kõrvalist“ maha lihvides lihtsustatud ja üldistatud kirjeldus. Seejärel aga pööratakse nii saadud üldine kirjeldus seletuseks: väidetakse, et tegemist on just sellega, mis algse mitmekesisuse põhjustas. Kui algselt on tegeliku elu kirevus, nüansseeritus, varieeruvus, tema loomingulisus ja pidev muutlikkus asi, mis lihtsustatud kirjelduse käigus kaduma läheb, siis pärast tagantkäeplatonismi rakendamist saab sellest kirevusest lihtsalt tema all oleva üldise invariandi üks konkreetne realisatsioon, variant, tühipaljas praktika struktuuri objektiivsel pinnal. Tuletatud mudelist saab kausaalne agent, kirjeldusest põhjustaja. Tulemuseks on „sotsiaalse elukunsti akademism“, nagu Bourdieu seda nimetas, mis, uskudes end olevat tegelikest praktikatest tuletanud nendesamade praktikate produtseerimise printsiibid, „võtab ära arusaamise praktika loogikast selsamal hetkel, kui ta üritab seda pakkuda“."

Vahepala IV: Seletab, miks asjad iseendas saavad meie abitagi ise hästi hakkama

"Asjad iseendas? Aga nendega on kõik korras, tänan küsimast. Ja kuidas teil läheb? Te kurdate asjade üle, mis ei ole teie auväärse pilgu alla sattunud? Te tunnete, et neil asjadel jääb vajaka teie teadvuse valgusest? Aga kui te jäite täna hommikul ilma sebrade kappavast vabadusest savannis, siis on see teie enda mure; sebrad ei kahetse, et teid kohal polnud, ja nagunii te oleksite hakanud neid kodustama, tapma, fotografeerima või uurima. Asjad iseendas ei ole millestki ilma, täpselt samamoodi nagu Aafrika ei olnud valgetest ilma, enne kui need kohale jõudsid. Siiski on võimalik panna kahetsema neid, kes said ilma teieta väga hästi hakkama, et teid kohal ei ole. Kui asjad redutseerida eimiskiks, anuvad nad, et te neist teadlikud oleksite ja paluvad, et te nad koloniseeriksite. Nende elu ripub juuksekarva otsas, teie tähelepanu juuksekarva otsas. Maailma vaatemäng hakkab keerlema ümber teie teadvuse. Aga kes selle vaatemängu loob? Crusoe oma saarel, Aadam oma aias. Milline õnn, et te olete lunastajate ja nimeandjatena kohal. Ilma teieta taanduks too niinimetatud "maailm" eimiskiks. Teie olete Zorrod, Tarzanid, Kantid, leskede valvurid ja orvuksjäänud asjade kaitsjad.

Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.

Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.

Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?

Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

1914: Üks või mitu hunti?

"Tol päeval tõusis Huntmees kušetilt iseäranis väsinult. Ta teadis, et Freud oskab geniaalselt tõde riivata ja sellest siis mööda minna, täites tühimiku seejärel assotsiatsioonidega. Ta teadis, et Freud ei tea mitte midagi huntidest, ega muidugi mitte aanustest. Ainsa asjana mõistis Freud seda, mis on koer ja mis koera saba. Sellest ei piisanud. Sellest ei hakkagi piisama. Huntmees teadis, et Freud kuulutab ta varsti terveks, aga et asi ei ole sugugi nii ja tema ravimine kestab Brunswicki, Lacani, Leclaire’i käe all terve igaviku edasi. Lõpuks teadis ta veel, et parajasti ta hakkas omandama tõelist pärisnime, Huntmeest, tema enda nimest õigemat nime, kuna see saavutab kõige kõrgemat järku singulaarsuse, tajudes silmapilgu vältel üldist paljusust: hundid. Ta teadis, et seda uut ja tõelist pärisnime hakatakse moonutama ja valesti kirjutama, patronüümiks ümber ristima.

Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.

Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?

Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.

Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."

[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.


Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980

...vahest üks kõige suuremaid sigadusi

"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.

Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)

[...]

Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)

Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).

Kahtepidi inimmõttest

"Ükskord ennemuistsel ajal, mingis universumi kauges nurgas, täis hajusaid, vilkuvaid tähesüsteeme, oli üks täht, kus targad elukad leiutasid teadmise. See oli kõige ülbem ja valelikum hetk „maailma ajaloos“, kuid siiski vaid hetk. Kui loodus oli paar korda hinge tõmmanud, täht jahtus ja hangus, ja targad elukad pidid surema. Võib välja mõelda niisuguse muinasjutu, olemata ikkagi piisavalt täpselt ilmestanud, kui armetu, ähmane ja mööduv, kui sihitu ja suvaline paistab inimese intellekt looduses. Ta ei eksisteerinud tervete igavike vältel. Ja kui inimese intellektiga on lõpuks kõik ühel pool, ei ole juhtunud mitte midagi. Sest sel intellektil ei ole mingit lisaülesannet, mis viiks ta inimelust väljapoole. Ta on inimomane, ja vaid see, kellel ta on ja kes on ta eostanud, võtab teda tõsiselt – justkui pöörleks temas kogu maailma telg. Aga kui me suudaksime kõnelda sääsega, saaksime teada, et ka tema lendab läbi õhu samasuguse tõsidusega, et ka tema tunneb enda sees kogu universumi lendavat keset. Looduses ei ole mitte midagi nii tülgastavat ja tähtsusetut, et see teadmise jõu vähimagi puhangu peale ei paisuks kui õhupall. Ja nagu iga viimne pakikandjagi tahab, et teda imetletakse, nii ka uhkeim inimeste seast, filosoof, eeldab, et ta näeb kõikjal ümberringi universumi silmi teleskoopidena tema tegude ja mõtete peale pööratuna."

- Friedrich Nietzsche


"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."

- Kenneth Burke

Misantroopsusprintsiip

Sõnastasin uue printsiibi, misantroopsusprintsiibi. Selle kohaselt on universumi struktuur just niimoodi peenhäälestatud, et paratamatult ilmub universumisse mingil hetkel kari ennasthävitavaid lollpäid, kes peagi teevad koos oma keskkonnaga otsa peale ka iseendale. Evolutsioonilise eksitusena tekivad samal ajal ka mõned harvad vaatlejad, kelle peamine reaktsioon sündivale on: WTF?

Niisugune on universumi seadus.

Lahendus misantroopsusprintsiibi põhjustet ängile on tegeleda rohkem tautoloogiaga, ainsa teadusega maailmas, mis tegeleb ainult iseendaga.

MHÜ manifest

S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)

Valerie Solanas

Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.

Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.

Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.

Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.

Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.

Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.

Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.

Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."

(edasi ei ole viitsinud tõlkida)

Fibonacci

Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.

Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.

Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.

Taandamine, jagamine. Punkt. Null.

Hüään ja Ilves

Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.

Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.

Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.

Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.

Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.



LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.

Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."

Inimene põgenes oma peast

Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):

"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.

Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.

Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.

Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."