Kellegi teise teema

"Sisenemas ma teda ei näinud. Tema pikk selg, räpane sall üle ühe õla rippu, sattus mu vaatevälja hetkel, kui ta, anuvalt kaldu, oli liiga kauaks ühe laua juurde pidama jäänud. Sealsamas – sellest postist vasakul. Meie, söökla püsikunded, olime juba harjunud igasugu end peale suruva lumpeniga, kes mängisid süljenäärmete refleksidega oma riuklikku mängu. Ilmuvad mäluva suu ette, niiöelda risti üle söögiisu sirutatud räpases käes toos tikke või karp hambaorke, ja aetakse kohe käeviipe ja kopikaga eemale. Sedakorda aga olid stiimul ja reaktsioon teistsugused: selle asemel et vaskmünt lagedale tuua, vajus professorlik vanamees, kelle poole uustulnuk oli palvega pöördunud, äkki habetpidi oma borši ja istus siis tikksirgelt püsti, selg vastu seina, otsaesine üllatusest kortsus. Abipaluja ohkas ja vaatas eemale astudes ringi: kes veel? Kaks palitutes ohvitseri akna all ja grupp üliõpilasi, kes suskisid rõõmsalt kahvlitega juhuslikult kokkulükatud laudade ümber, ei paistnud teda rahuldavat. Pärast hetkelist kõhklemist suundus ta otseteed minu poole.

Esmalt viisakas kummardus ja seejärel: „Mind huvitab, kodanik, kas te ei oleks ehk huvitatud filosoofilise süsteemi omandamisest? Sellisest, mis maailma kahekordselt haarab: tajupilti nii mikro- kui makrokosmosest. Formuleeritud rangete ja täpsete meetoditega. Vastus kõikidele suurtele küsimustele. Ja noh... hind ei ole kah vastuvõetamatu.“ 

 „?“ 

„Te kõhklete, kodanik. Kuid see elufilosoofia – mida ma võiksin teile pakkuda isegi osade kaupa – on täiesti algupärane, ega ole osa mitte kellegi teise mõttest. Teie oleksite esimene, kes selle üle sügavalt juurdleks. Mina, vaadake, olen vaid konstruktor, niisuguste süsteemide kokkupanija. See on kõik.“

Vastuseks vaikus, langes ka mees ise minutiks vaikusse. Aga tema pikki kulme kokku pressiv kangekaelne kurd ei kadunud. Kummardunud peaaegu mu kõrvuni, lõpetas ta oma üleskiitmise. 

„Saage palun aru, et kui ma selle süsteemi teile annan, pean ma ise ilma hakkama saama. Kui poleks mu äärmist vajadust...“ 

Pean tunnistama, et nihutasin oma tooli teatava ebamugavustundega eemale: kas ta on hull või purjus? Ent tema hingeõhk oli klaar ja silmad peidetud tusaselt langetatud laugude alla. 

„Ma ei varjagi: mu süsteem on idealistlik. Aga teisalt, ega ma palju küsigi.“ 

„Kuulge,“ tõstsin ma lõpuks häält, otsustanud sellele jamale lõpu peale teha, „ükskõik kes te ka poleks ja...“ 

Just siis tõstis ta silmad: nende kissis pupillid naeratasid rahulikult ja teraselt. Paistis, et ilma vähimagi pilketa. Ma võisin ainult vastu naeratada. Nüüd puhkasid selle metafüüsiliste kontseptsioonide valmistaja sõrmed juba lauaserval. 

„Kui te ei saa endale tervet elufilosoofiat lubada, siis võibolla lepite paari-kolme aforismiga – omal valikul. Mida te soovite: sügavust või sära, taibukust või lühidust, filosoofilist kaalu või vaimukat sõnamängu? Muide, me peaksime kokku leppima ka nende emotsionaalse tooni osas: teate küll, kas eelistate kurbi tundmusi, resigneerumist, või-“ 

„Ütleme, et kurba,“ pomisesin ma, teadmata, kuidas jutuajamist lahti harutada. 

„Üks hetk.“ 

Ta sõrmed trummeldasid umbes viis sekundit närviliselt lauaserval. Ning siis: „Näete – olemas. Palun tähelepanu: „Ma tean maailma, kus inimesed kõnnivad päikesepaistel, aga ainult... öösiti.““ 

Pärast lühikest pausi vaatas ta minu kui ostja poole ja lisas: „Teile ei meeldi? Ei ole piisavalt kurb? Olgu pealegi, proovin uuesti. Üks hetk, käes. Kuulake: „Te peate elama nii, et teie pärast ei kannataks mitte ükski loorberipuu.“ Ja lõpuks... aga see ei ole enam aforism: ma pole juba neli päeva söönud. Toitke mind.“

Minu kutsuva viipe peale murdus mees põlvilt ja langes toolile. Ma koputasin lauale ja andsin tellimuse sisse."

- Sigizmund Kržižanovski, "Tulevikumälestused" (1925-1930).