Näide, ehk ainuline ja üldine

"Oma Parmenideslikust korrastusest peale on ontoloogia ehitanud oma hävinenud templi portikuse järgmisest kogemusest: mis end esitab on olemuselt paljune; mis end esitab on olemuselt üks. Ühe ja olemise vastavus on kahtlemata filosoofia alustrajav aksioom – Leibnizi formuleering on suurepärane; „Mis ei ole üks olemine ei ole olemine“ – kuid ühtlasi on see tema ummik; ummik, milles Platoni Parmenidese pöörduksed viivad meid iseäralikku rõõmu mitte kunagi näha lõpplahenduse saabumist. Sest kui olemine on üks, siis tuleb postuleerida, et see, mis ei ole üks, ehk paljusus, ei ole. See aga on mõttele vastuvõetamatu, sest see, mis esitub, on paljune, ja ei ole võimalik näha, kuidas saab olla juurdepääsu olemisele väljapool igasugust esitust. Kui esitust ei ole, kas siis on üldse mõistlik seda, mis (ennast) esitab, nimetada olemiseks? Teisest küljest, kui esitus on, siis paljusus on paratamatult. Siit johtub, et olemine ei vasta enam ühele, ja seega ei ole enam paratamatut tarvidust pidada üheks seda, mis end esitab, niivõrd kui ta on. See järeldus on mõttele samuti vastuvõetamatu, sest esitus on kõigest see paljusus, kuna seda, mida ta esitab, saab loendada üheks, ja nii edasi.

Me leiame end otsustuse veerelt, otsusest teha lõpparve salateadmistega ühest ja paljusest, milles filosoofia sünnib ja sureb justkui omaenda sofistliku põlemise fööniks. See otsus ei saa võtta mitte mingit muud vormi kui järgmine: üks ei ole."

Alain Badiou, "Olemine ja sündmus".

* * *

"Individuaalse ja universaalse antinoomia pärineb keelest. Sõna „puu“ tähistab ühetaoliselt kõiki puid, niivõrd kui ta kehtestab ainuliste, väljendamatute puude asemel õige universaalse tähistuse (terminus supponit significatum pro re). Teisisõnu, ta moondab singulaarsused mingi klassi liikmeteks, mille tähendus on määratletud jagatud tunnuse põhjal (kuuluvustingimus Ɛ). Hulgateooria edukus tänapäeva loogikas tuleneb tõsiasjast, et hulga määratlus on lihtsalt keelelise tähenduse määratlus. Ainuliste, eraldiseisvate objektide m sisu kogu M-is ei ole midagi muud kui nimi. Siit ka kõik need klasside lahtiharutamatud paradoksid, mida ükski „koletu tüüpide teooria“ ei suuda lahendama hakatagi. Õigupoolest määratlevad need paradoksid keelelise olemise koha. Keeleline olemine on klass, mis nii kuulub kui ka ei kuulu iseendasse, ja kõikide iseendasse mittekuuluvate klasside klass on keel. Keeleline olemine (olla-nimetatud) on hulk (puu), mis on samal ajal singulaarsus (see puu, üks puu, mingi puu); ja tähenduse vahendus, mida väljendab sümbol Ɛ, ei suuda kuidagi täita tühimikku, milles vaid määrsõna suudab vabalt ringi liikuda.

Üks mõisteid, mis pääseb universaalse ja partikulaarse antinoomiast, on meile juba ammugi tuttav: selleks on näide. Igas kontekstis, kus ta oma mõju avaldab, iseloomustab näidet tõsiasi, et ta kehtib kõikide sama tüüpi juhtude kohta, ja samal ajal on ise nende hulka arvatud. Ta on üks singulaarsus teiste hulgas, käies aga ometi nende kõikide kohta ja on tarvitatav nende asemel. Ühest küljest käsitletakse igat näidet sisuliselt tegeliku konkreetse juhuna, teisest küljest aga mõistetakse siiski, et teda ei saa kohelda ta enda partikulaarsuses. Olemata partikulaarne ega universaalne, on näide ainuline objekt, mis end sellisena ka esitab, mis näitab oma ainulisust. Siit ka näiteks kreekakeelse termini tiinus: para-deigma, see, mida näidatakse kõrval (nagu ka saksakeelne Bei-spiel, see, mis mängib kõrval). Seega on näite õige koht alati tema enda kõrval, seal tühjas ruumis, kus laotub lahti tema määratlematu ja unustamatu elu. See elu on puhtalt keeleline elu. Ainult elamine sõnas on määratlematu ja unustamatu. Näitlik elu on puhtalt keeleline elu. Näitlik on see, mis ei ole määratletud ühegi omadusega, välja arvatud olla-nimetatud. Mitte olla-punane, vaid olla-nimetatud-punaseks; mitte olla-Jakob, vaid olla-nimetatud-Jakobiks määratlevad näite. Siit tuleb ka tema mitmetähenduslikkus, just samal hetkel, kui on otsustatud teda väga tõsiselt võtta. Olla-nimetatud – omadus, mis seab paika kõik võimalikud kuulumised (olla-nimetatud-itaallaseks, -koeraks, -kommunistiks) – on ühtlasi sama, mis võib nad kõik uuesti radikaalselt küsimuse alla seada. Just Kõige Ühisem lõikab ära iga tõelise ühiskonna. Siit ka mistahes olemise jõuetu omnivalentsus. Ta pole ei apaatia ega valimatus ega loobumine. Need puhtad singulaarsused lävivad vaid näite tühjas ruumis, olemata seotud mitte ühegi üldise omadusega, mitte mingi identiteediga. Neilt on ära võetud igasugune identiteet, et nad omastaksid kuuluvuse enda, märgi Ɛ. Sulid või teesklejad, abilised või jõugud, nad on tuleva kogukonna musternäidised."

Giorgio Agamben, "Tulev kogukond".