Viimase aja kõige rohkem põnevust tekitanud sündmus mu jaoks oli, et avastasin Schellingi. Osati ka Hölderlini. Filosoofina, mitte luuletajana. Täpsemalt nende natuurfilosoofia ja eriti nende pidevad rõhutused organismide ja keskkondade tihedast põimitusest ja lahutamatusest. Eriti valmistas veidrat rahulolu Schellingi ninanips Fichtele, kelle õpilane ta pikka aega oli ja kes oli veendumusel, et filosoofial pole looduse või maailmaga vähimatki pistmist, kuna filosoofia peab tegelema üksi ja ainult inimintellekti subjektiivse tegevusega. Sellest mõttest loobununa käib Schelling tagantjäreletarkusega vaadates mööda tuttavat ja ootuspärast teed: objekt ja subjekt määratlevad teineteise, loodus ja tema vaatleja on lahutamatud ja on olemas vaid niivõrd kui on olemas vastav teinepool, jne. Mitte just üleliia originaalne, aga see oli ikkagi 1799, vaid loetud aastakesed pärast seda, kui Kant asjad-iseendast täiesti ja lõplikult "transtsendentaalsest subjektist" lahti raiub ning sellisest mõtteviisist suure osa lääne filosoofia peamine eeldus saab.
Mis kõik tähendab, et kuna Schellingi leidmine on olnud mu jaoks viimase nädala kõige huvitavam sündmus, siis on ilmselge, et
kaon peagi reaalsusest.
"Kui inimene on üksi, kui ta teistega ei suhtle, siis ta kaotab tasapisi oma reaalsuse. Kui ta muidugi üldse alguses reaalne oli. Isegi kui oli, siis üksinduses ta hakkab varem või hiljem hõrenema. Ta hõreneb ja hõreneb, kuni kaob ära.
Teatud tüüpi inimesed muutuvad abstraktseks. Teoreetiliseks. Nagu matemaatilised ja geomeetrilised sümbolid või filosoofilised konstruktsioonid."
