January 16, 2017

Vananemine

Järsku uni taandus; ta oli ärkvel. Ta tõusis üles, pesi nägu ja käsi, avas reisikoti, võttis välja pidžaama, tuhvlid, hambaharja, ja kolmandat korda sel päeval silmitses ta end pesuvaagna peeglist. Ta nägi seal kedagi tundmatut.

Oma hilistes kolmekümnendates, peagi nelikümmend: varjupiir. Aeg võtta omaks allkirjastamata lepingu tingimused, mis on antud küsimata; teadmine, et mis seob teisi käib ka sinu kohta, et reeglil ei ole erandeid: ehkki asi on loomuvastane, tuleb igaühel vanaks jääda. Senini oli vaid keha salamisi käsku täitnud, kuid sellest polnud enam küllalt. Nüüd tuli järele anda. Noorus tegi oma muutmatusest reegli, peamise eelduse: ma olin lapsik, ebaküps, kuid nüüd olen ma enda tõeline mina, ja selliseks ma ka jään. Niisugune oli nali otse eksistentsi südames, mille avastamine tekitas pigem hämmeldust kui ärevust – tunne ülekohtu ees, mida põhjustas äratundmine, et mäng, mida me oleme sunnitud mängima, on pettus. Võistlus pidanuks olema midagi muud; pärast esmast šokki, viha, vastupanu tulid aeglased läbirääkimised iseendaga, oma kehaga: ükskõik kui sujuv ja märkamatu vananemisprotsess ka poleks, ei suuda me end sellega kunagi ratsionaalselt lepitada. Me võtame end kokku kolmekümne viiendaks, siis neljakümnendaks, justkui jäänuks need püsima, ning iga järgmise parandusega võtame illusioonide purunemise vastu säärase vastupanuga, et liikumishoog paneb meid piirist üle astuma.

Just siis hakkab neljakümnene omaks võtma vanainimese maneere. Paratamatusele alistunud, jätkame me mängu sünge meelekindlusega, justkui jonnakalt nõuks võtnud panust tõsta: olgu pealegi, kui asi on räpane, kui see küüniline, halastamatu veksel, see võlatäht tuleb lunastada, kui ma tõesti pean maksma, siis isegi kui ma sellega kunagi päri polnud, seda kunagi ei palunud, kunagi ei teadnud, siis säh, siin on su võlg, ja veel pealekauba! Kõlab naljakalt, aga me üritame oma vastast üle bluffida: ma jään vanaks nii pagana kiirelt, et pärast kahetsed! Kinni varjupiiril või napilt sellest üle, positsioonide hülgamise ja loovutamise faasis, me hoiame võitlust alal, trotsime tegelikkust edasi, ning selle pideva rüselemise tõttu jääme kiirkorras psüühiliselt vanaks. Me kas liialdame või alahindame, kuni ühel päeval näeme, liiga hilja nagu alati, et see vehklemine, kõik need enesetapjalikud torked, taandumised ja sööstud olid kõik samuti nali. Me oleme nagu lapsed, kes keelduvad andmast oma heakskiitu asjale, millega nõusolekut meilt kunagi ei vajatudki, kus ei saa olla mingit vastuvaidlemist või heitlust – pealegi heitlust, mis põhineb enesepettusel. Varjupiir pole mitte memento mori, vaid on mitmes mõttes hullem, vaatepunkt, kust on näha meie võimaluste kahanemist. Olevik, tähendab, pole ei lubadus ega ootetuba, ei eessõna ega suurte lootuste hüppelaud, sest tingimused on märkamatult tagurpidi pööratud. Nõndanimetatud treeninguperiood oli tühistamatu tegelikkus; eessõna – lugu ise; lootused – fantaasiad; valikuline, hetkeline, tujukas – elu tõeline sisu. Mida pole praeguseks saavutatud, ei saa kunagi olema, ning selle tõsiasjaga tuleb end lepitada, vaikselt, kartmatult ja, kui võimalik, ilma meeleheiteta.


Stanisław Lem, „Ananke“, 1966 (raamatust Petaura medības ehk „Petaurijaht“, tuntud paremini navigaator Pirxi lugudena).

December 23, 2014

Elu pühapäev

""Mida te täpsemalt teada soovite, madam?" küsis kapten Bordeille, öeldes iseendale: jah, küll ma ikka räägin hästi.

Tahtes oma eelist kõige paremini ära kasutada, kuni ta sõnad veel tema ja daami vahel värelesid ja enne kui too sai sõnakesegi vahele poetada, jätkas ta kähku:

"Mul tuleb otsekohe tunnistada, madam, et ma olen äärmiselt üllatunud, et kindral See-ja-See on andnud volituse kõige väiksemagi sõjaasjandusliku informatsiooni edastamise osas isikule sellest sugupoolest, mida nõrgemaks nimetatakse, olgugi ta kahtlemata hurmav."

Kapten Bordeille tõmbas mõtlemise eesmärgil hinge, sest loomuldasa ei suutnud ta ühtaegu rääkida ja mõtelda, eesmärgiga mõelda, et kahtlemata oli just see ilus linnuke siin inspireerinud temas selle siidise fraasi, mille kookoni ta oli äsja nii vaevarikkalt lahti kedranud.

[…]

Ta pani märkmiku käekotti tagasi, tõusis ja ulatas teisele käe:

"Nägemiseni, kapten. Ja tänan teid, et… Ah, käes, nüüd tuli mulle mu küsimus meelde. Kas pole veider, mis te arvate, et see meile meelde ei tulnud. Ma tahtsin teilt küsida järgmist: kuidas on võimalik, et Valentin Brû’d ei esine teie väeüksuse koosseisus?"

"Kuidas, mu kallis daam, võiksin mina seda teada? Kui ta seal esineks, võiksin ma teile nimetada need põhjused, miks ta seal ei pruugiks esineda, aga kuna ta seal ei esine, siis ma ei näe, kuidas ma saaksin teile nimetada need põhjused, miks ta pruugiks esineda."

"Tõsi," tunnistas Chantal."


- Raymond Queneau, „Elu pühapäev“ (1952)

September 12, 2014

Veel Žižeki nalju

Endiselt raamatust "Žižek's Jokes":


Stseeni tähendus võib subjektiivse vaatenurga vahetumisega täielikult muutuda, nagu näiteks klassikalises Nõukogude anekdoodis, kus Brežnev sureb ja läheb põrgusse. Kuna ta aga oli suur juht, antakse talle eelisõigus minna ringkäigule ja endale ise tuba välja valida. Teejuht avab ukse ja Brežnev näeb sohval istumas Hruštšovi, kes kirglikult ta süles istuvat Marilyn Monroe’d suudleb ja kallistab. Ta hüüatab rõõmsalt: „Siin toas võiks olla küll!“ Teejuht nähvab vastu: „Ärge olge nii innukas midagi, seltsimees! See pole põrgutuba mitte Hruštšovi, vaid Marilyn Monroe jaoks!“

* * *

Mis siis, kui vanast arstinaljast pärit loogika Alzheimeri tõve kohta („Halb uudis on, et me oleme kindlaks teinud, et teil on tõsine Alzheimeri tõbi. Hea uudis on, et selleks ajaks kui te koju jõuate, olete te halva uudise juba unustanud“) kehtib ka siin, traumajärgse isiksusekaotuse olukorras, nii et kui patsiendi vana isiksus hävib, kaob ühtlasi ka tema kannatuse mõõt?

On olemas ka ülim hea uudis/halb uudis tüüpi arstinali, mis jõuab välja anekdoodi sünge piirini. Nali algab hea uudisega, mis aga on nii pahaendeline, et mingit edasist halba uudist polegi tarvis: „Arst: Kõigepealt hea uudis: me oleme lõplikult kindlaks teinud, et te ei ole hüpohondrik.“ Siia pole kontrasti enam vaja. (Teine versioon: „Arst: Mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid. Patsient: Milline on hea uudis? Arst: Hea uudis on, et peagi on teie nimi üle kogu maailma tuntud – nad annavad haigusele teie nime!“) Kas tegemist on mittedialektilise lühiühendusega? Või on pigem tegemist tõelise dialektilise algusega, mis end otsekohe eitab? Midagi selle anekdoodi sarnast sünnib Hegeli loogika alguses, mis ei ole läbipääs vastandini, vaid alguse viivitamatu enesesabotaaž.

* * *

Hegellik subjekt ilmub just nimelt reflektiivse, enesesse suhtuva loogilise operaatori taasrakendamise teel, nagu kulunud naljas kannibalist, kes sõi ära suguharu viimase kannibali.

* * *

Selline Hegeli-tõlgendus käib vältimatult vastu käibetõele, nagu oleks „absoluutne teadmine“ koletu mõisteline tervik, mis neelab kõik sattumusliku; see levinud arusaam Hegelist laseb liiga kiiresti nagu valvesõdur tuntud anekdoodis Jaruzelski-aegsest Poolast, pärast sõjaväelist riigipööret. Tollal oli sõjaväepatrullidel õigus tulistada hoiatamata igaüht, kes on tänaval pärast liikumiskeeldu (alates kella kümnest); üks valvesõdur näeb tänaval kiirustavat meest kümme minutit enne kümmet ja laseb ta kohe maha. Kui teine sõdur küsib, miks ta tulistas kümme minutit varem, vastab ta: „Ma tundsin seda meest – ta elab siit kaugel ega oleks nagunii kümne minutiga koju jõudnud, seepärast otsustasin, et lihtsam on ta kohe maha lasta…“ [Hasso Krulli tõlge]

* * * 

Endises Jugoslaavias oli populaarne üks vana rassistlik anekdoot mustlasest, keda psühhiaater läbi vaatab. Psühhiaater kõigepealt selgitab mustlasele, mis on vabad assotsiatsioonid: tuleb otsekohe välja öelda, mis psühhiaatri märgusõna peale mõttesse tuleb. Siis läheb psühhiaater testi enda juurde: ta ütleb „laud“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“; ta ütleb „taevas“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“, ja nii edasi, kuni psühhiaater pahvatab: „Te ei saanud minust aru! Teil tuleb mulle öelda, mis teile pähe kerkib, millest te mõtlete, kui ma oma sõna ütlen!“ Mustlane vastab rahulikult: „Jah, ma sain aru küll, ma pole rumal, aga ma mõtlen kogu aeg Fatima keppimisest!“

Seda anekdooti, mis toob selgelt esile Hegelliku „abstraktse universaalsuse“ struktuuri, tuleb siiski täiendada otsustava viimase pöördega, mis on töös ühes teises anekdoodis õpilasest, keda eksamineerib ta bioloogiaõpetaja erinevate loomade kohta ja kes alati taandab vastuse hobuse definitsioonile: „Mis on elevant?“ „Loom, kes elab džunglis, kus hobuseid ei ole. Hobune on kodustatud, nelja jalaga imetaja, keda kasutatakse ratsutamiseks, põllutöödeks või sõidukite vedamiseks.“ „Mis on kala?“ „Loom, kellel erinevalt hobusest ei ole jalgu. Hobune on kodustatud imetaja…“ „Mis on koer?“ „Loom, kes erinevalt hobustest haugub. Hobune on kodustatud imetaja…“ ja nii edasi, kuni lõpuks küsib meeleheitel õpetaja õpilaselt: „Olgu, mis on hobune?“ Hämmeldunult ja tasakaalust täiesti välja lööduna hakkab vaene ootamatult tabatud õpilane pomisema ja nuuksuma, suutmata vastata.

* * * 

On üks Jugoslaavia mõistatus-anekdoot: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on Roomast paavstil ja plekist trompetil? Plekist trompet võib olla Roomast, aga Roomast paavst ei saa olla plekist.“ [Jüri Lippingu alternatiiv: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on paavstil Roomast ja trompetil plekist? Trompet plekist võib olla Roomast, aga paavst Roomast ei saa olla plekist.“] Sarnaselt tuleks meil topeldada ka Pariisist pärit grafitinalja: „Mis vahet on lausetel „Jumal on surnud“ ja „Nietzsche on surnud“? Nietzsche ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumal ütles, et „Nietzsche on surnud“. Ja mis vahet on Nietzschel, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumalal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“? Nietzsche, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ei olnud surnud, sellal kui Jumal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“, oli ise surnud. Tõelise koomilise efekti saavutamiseks pole otsustava tähtsusega mitte erinevus seal, kus me ootame sarnasust, vaid pigem sarnasus seal, kus me ootame erinevust; just sellepärast, nagu Alenka Zupančič on osutanud, oleks selle anekdoodi materialistlik (ja seetõttu eriti koomiline) variant midagi niisugust: „Jumal on surnud. Ja tõtt-öelda ka mina ei tunne end kõige paremini…“

* * * 

Kierkegaardi „Ängi mõistes“ leidub ainulaadne koomiline moment, kus ta pilkavalt anti-Hegellikul viisil kirjeldab, kuidas Simon Tornacensis (skolastiline teoloog kolmeteistkümnenda sajandi Pariisist) „arvas, et Jumal oli temaga seotud, kuna ta oli tõestanud kolmainsuse […] Selle loo analoogiaid leidub küllaldaselt; ja meie ajal on saanud spekulatsioonist säärane võim, mis on püüdnud peaaegu Jumalat ennast Jumalas endas kahtlema panna, nõnda et Jumal oleks nagu mingi monarh, kes istub ängistunult ja ootab, kas rüütelkond teeb tast absoluudi või ainult piiratud võimuga kuninga.“ [„Ängi mõiste“ lk 179, tlk Jaan Pärnamäe]

Mõistagi lükkab Kierkegaard absurdsete ja mõttetute loogiliste näpuharjutustena tagasi kõik katsed Jumala olemasolu loogiliselt demonstreerida (tema musternäidis niisugusest professorlikust pimedusest autentse religioosse kogemuse osas oli Hegeli dialektiline masinavärk); siiski ei suuda ta huumorimeel vastu panna suurepärasele kujutluspildile ängistatud Jumalast, kes on hirmul omaenda staatuse pärast, justkui sõltuks see filosoofi loogilistest harjutustest, justkui oleks filosoofi arutlustel tagajärgi tegelikkusele, nii et kui tema tõestus läbi kukub, on Jumala enda olemasolu ohus. Mööda seda Kierkegaardlikku mõttelõnga võib minna kaugemalegi: kahtlemata tõmbas teda Tornacensise märkuse poole jumalateotuslik idee, et Jumal ise on ängistatud. Poliitiline paralleel on siin võtmetähtsusega, kuna Kierkegaard ise võtab appi võrdluse Jumala ja kuninga vahel: filosoofi tujudele ees kaitsetu Jumal on nagu rahvakogu tujude ees kaitsetu kuningas. Kuid mis on siin tema mõte? Kas lihtsalt see, et mõlemal juhul tuleks meil tagasi lükata liberaalne dekadents ja otsustada absoluutse monarhia kasuks? Mis selle lihtsa ja näiliselt ilmselge lahenduse keeruliseks teeb, on see, et Kierkegaardi jaoks seisneb Inkarnatsiooni (tõeliselt koomiline) sisu asjaolus, et Jumal-kuningas muutub kerjuseks, madalaks tavainimeseks. Kas poleks seega korrektsem kujutleda kristlust Jumala loobumise paradoksina: Jumal astub tagasi ja asendatakse usklike koguga, mida kutsutakse Pühaks Vaimuks?

* * *

Nagu Deleuze rõhutas: rumal nali masohhistist, kes palub sadisti endale julmalt peksa anda ja kellele sadist vastab õela naeratusega: „Ei, mitte kunagi…“, ei saa asja tuumale üldse pihta: suhe sadismi ja masohhismi vahel ei ole komplementaarne; see tähendab, et sadist ja masohhist ei moodusta päris kindlasti ideaalset paari, nende suhe ei ole kindlasti selline, kus kumbki partnerist saab teiselt seda, mida ta tahab (milles masohhisti valu on sadistile otseks rahulduseks, ja vastupidi).

* * * 

Lacani „kirjatähe pealkiri“ sarnaneb pigem pildi pealkirjaga; näiteks sellisega, millest räägib üks tuntud anekdoot. Moskva kunstinäitusel ripub pilt, mis kujutab Nadežda Krupskajat, Lenini abikaasat, voodis koos ühe komnoorega. Pildi pealkiri on Lenin Varssavis. Üks hämmastunud külastaja küsib giidilt: „Aga kus on Lenin?“ Giid vastab rahuliku väärikusega: „Lenin on Varssavis.“ [Hasso Krulli tõlge]

Anekdoot Leninist Varssavis selgitab isandtähistaja loogikat, kuid on ka üks anekdoot, mis sümmeetrilise ümberpööramise varal selgitab objekti loogikat: noormehest, kes püüab pääseda sõjaväest, teeseldes hullumeelset. Tema sümptom seisneb selles, et ta uurib maniakaalselt kõiki kättejuhtuvaid paberitükke, korrutades lakkamatult: „See ei ole see!“ Ta saadetakse sõjaväepsühhiaatri juurde. Psühhiaatri kabinetis uurib ta kõiki ettejuhtuvaid pabereid, kaasa arvatud neid, mis on visatud paberikorvi, ja korrutab ikka: „See ei ole see!“ Viimaks on psühhiaater veendunud, et noormees on tõesti hull, ja annab talle kirjaliku tõendi, mis vabastab ta sõjaväest. Noormees heidab pilgu ja ütleb rõõmsalt: „See ongi see!“ Paradoksaalne on aga see, et otsimisprotsess tekitab objekti, mis otsimise põhjustab: täpne paralleel lacanlikule ihale, mis tekitab iseenda põhjusobjekti. [Hasso Krulli tõlge]

* * * 

Meenutagem siinkohal anekdooti juudist ja poolakast, milles juut poolakalt raha välja pigistab ettekäändega, et ta räägib välja saladuse, kuidas juutidel õnnestub inimestelt viimnegi penn välja pinnida. Weiningeri tuline antifeministlik pahvatus – „Ei ole olemas mitte mingit feminiinset saladust; Enigma maski taga ei ole mitte midagi!“ – jääb poolaka raevu tasemele, mis uhkab välja, kui ta lõpuks taipab, et juut pigistas temalt aina rohkem ja rohkem raha välja lihtsalt viimast ilmutust pidevalt edasi lükates. Weininger ei suuda teha liigutust, mis vastaks juudi vastusele poolaka vihapahvakule: „Noh, nüüd sa siis näed, kuidas meie, juudid, inimestelt raha välja pinnime…“ – ehk siis liigutust, mis läbikukkumise kordaminekuks ümber tõlgendaks, ümber kirjutaks: umbes midagi niisugust nagu „Vaata, see mittemiski maski taga on suisa absoluutne negatiivsus ise, mille tõttu on naine subjekt par excellence, mitte aga piiratud objekt, mis on subjektiivsuse jõule vastandatud!“

* * * 

Vasak-Keynesiaanlikust majandusteadlasest John Galbraithist räägitakse niisugust (võib-olla väljamõeldud) lugu: enne Nõukogude Liitu sõitmist 1950ndate teisel poolel kirjutas ta oma kommunismivastasele sõbrale Sidney Hookile: „Ära muretse, ega nad mind ära ei meelita, nii et ma koju tagasi jõudes hakkan väitma, nagu oleks neil sotsialism!“ Hook vastas talle viivitamatult: „Aga just see mulle muret teebki, et sa tuled tagasi ja väidad, et Nõukogude Liit EI OLE sotsialistlik!“ See, mis Hookile muret tegi, oli mõiste puhtuse naiivne kaitse: kui sotsialistliku ühiskonna ehitamisel lähevad asjad kehvasti, ei muuda see kehtetuks ideed ennast; see tähendab lihtsalt, et me ei viinud asja õigesti täide. Kas tänapäeva turufundamentalistide seas pole märgata samasugust naiivsust? Kui hiljutises teledebatis Prantsusmaal Guy Sorman väitis, et demokraatia ja kapitalism käivad paratamatult kokku, ei suutnud ma jätta talt küsimata ilmselget küsimust: „Aga kuidas on tänapäeva Hiinaga?“ Ta nähvas vastu: „Hiinas pole mingit kapitalismi!“ Kui mõni riik on mittedemokraatlik, tähendab see fanaatiliselt kapitalismi pooldava Sormani jaoks lihtsalt seda, et see riik ei ole tõeliselt kapitalistlik, vaid praktiseerib selle moonutatud vormi, täpselt samamoodi nagu demokraatliku kommunisti jaoks ei ole stalinism lihtsalt tõeline kommunismi vorm.

Aluspõhjaks olevat eksitust ei ole raske tuvastada – see on sama, mis anekdoodis: „Minu kihlatu ei hiline kunagi kokkusaamisele, sest niipea kui ta hilineb, ei ole ta enam minu kihlatu!“ Just nõndamoodi seletab täna turuapologeet ennekuulmatu ideoloogilise röövimise abil 2008 aasta kriisi: seda ei põhjustanud vabaturu läbikukkumine, vaid ülemäärane riigipoolne reguleerimine, ehk teisisõnu tõsiasi, et meie turumajandus ei olnud tõeline, vaid oli ikka veel heaoluriigi küüsis.

* * * 

Hegelliku triaadi loogikat saab täiuslikult esitada seksi ja migreeni vahelise suhte kolme variandi alusel. Alustuseks on meil klassikaline stseen: mees tahab oma naisega seksida, ja too vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen, ma ei saa seda praegu teha!“ Selle lähtepositsiooni tühistab/pöörab ümber feministliku vabastuse tõus – nüüd on naine see, kes seksi nõuab, ja vaene väsinud mees, kes vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen…“ Eitamise eitamist lõpule viivas momendis, mis jälle kogu loogika ümber pöörab, muutes nüüd vastuargumendi pooltargumendiks, teatab naine: „Kallis, mul on kohutav migreen, nii et teeme seksi, et mind kosutada!“ Ja võib isegi ette kujutada teise ja kolmanda variandi vahele jäävat radikaalse eitamise üsna depressiivset momenti: mehel ja naisel mõlemal on migreen ja nad otsustavad juua vaikselt tassikese teed.

* * * 

Kadunud Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit vanas anekdoodis saab saksa tööline tööd Siberis; olles teadlik, et tsensorid loevad kogu kirjavahetust, ütleb ta oma sõpradele: „Lepime kokku koodis: kui kiri, mille te minult saate, on kirjutatud tavalise sinise tindiga, on seal kõik õige; kui see on kirjutatud punase tindiga, on kõik vale.“ Kuu aja pärast saavad ta sõbrad esimese kirja, mis on kirjutatud sinise tindiga: „Kõik on siin suurepärane: poed on kaupa täis, toitu on küllaga, korterid on suured ja korralikult köetud, kinod näitavad Lääne filme, leidub palju ilusaid tüdrukuid, kes on armulooks valmis – ainus asi, mida pole, on punane tint.“

Ja kas pole meie olukord praegugi nii? Meil on kõik vabadused, mida tahta oskad – ainus asi, mis meil puudub, on „punane tint“: me „tunneme end vabalt“, kuna meil puudub keel, millega väljendada oma vabadusetust. Punase tindi puudumine tähendab täna, et kõik terminid, mida me kasutame käesoleva konflikti tähistamiseks – „terrorismivastane sõda“, „demokraatia ja vabadus“, „inimõigused“, jne. – on võltsid terminid, mis eksitavad olukorra tajumist, mitte ei võimalda meil sellest mõelda. Täna on ülesanne anda meeleavaldajatele punast tinti.

* * * 

Võib ette kujutada tõeliselt rõvedat versiooni „aristokraatide“ naljast, mis kergel käel ületab kogu selle oksendavate, sittuvate, hooravate ja üksteist igal mõeldaval viisil alandavate perekonnaliikmete labasuse: kui neil palutakse esineda, annavad nad mänedžerile lühikursuse hegellikust mõtlemisest, arutlevad negatiivsuse, sublatsiooni [sublation], absoluutse teadmise jne tõelise tähenduse üle, ja kui üllatunud mänedžer küsib neilt, mis on selle veidra etteaste nimi, vastavad nad entusiastlikult: „Aristokraadid!“ Tõepoolest, parafraseerides Brechti tsitaati „mis on panga röövimine panga asutamise kõrval?“: mida häirivalt šokeerivat on üksteise suhu sittuvates perekonnaliikmetes võrreldes šokiga, mis tuleb tõelisest dialektilisest ümberpööramisest? Nii et võib-olla tuleks nalja pealkiri ümber muuta – perekond tuleb räigelt pornograafilistele etteastetele spetsialiseerunud ööklubi mänedžeri juurde, etendab oma hegelliku dialoogi ja kui neilt küsitakse, mis on nende kummalise etteaste nimi, hüüavad nad entusiastlikult: „Perverdid!“

* * * 

Ehkki „tõeliselt eksisteeriv sotsialism“ on juba taandunud kaugusesse, mis annab talle postmodernse kaotatud objekti nostalgilise lumma, mäletavad mõned meist siiani Poolast pärit teada-tuntud kommunismivastast anekdooti „tõeliselt eksisteeriva sotsialismi“ ajajärgu kohta: „Sotsialism on kõikide varasemate tootmisviiside kõige suuremate saavutuste süntees: klassieelsest hõimuühiskonnast võtab ta primitivismi, aasialikust tootmisviisist võtab ta despotismi, antiikajast võtab ta orjanduse, feodalismist võtab ta isandate sotsiaalse domineerimise feodaalorjade üle, kapitalismist võtab ta ekspluateerimise ja sotsialismilt võtab ta nime.“ Kas mitte antisemiitlik kujund juudist ei järgi sama loogikat? See võtab suurtelt kapitalistidelt nende varanduse ja ühiskondliku kontrolli, hedonistidelt nende seksuaalse liiderlikkuse, kommertsialiseerunud populaarkultuurilt ja kollaselt ajakirjanduselt nende vulgaarsuse, madalamatelt klassidelt nende mustuse ja haisu, intellektuaalidelt nende määndunud sofistika ja juutidelt nende nime.

* * * 

On palju objekte või asjandusi, mis tõotavad pakkuda mõõdutut naudingut, kuid mis sisuliselt taastoodavad vaid selle puudumist. Hiljutisim moeasi on Vastupidavuse Treenimise Seade, mis on vibraatori täiendav vastand: masturbeerimisvahend, mis meenutab patareil töötavat valgustit (et ei oleks piinlik seda kaasas kanda). Erekteerunud peenis tuleb ülaosas olevasse avausse pista, siis nupule vajutada, ja asi vibreerib kuni rahulduse saabumiseni. Toode on saadaval erinevates värvides, suurustes ja vormides (karvane või karvadeta, jne) mis imiteerivad kõiki kolme seksuaalse penetratsiooni avausi (suu, vagiina, pärak). See, mida siin ostetakse, on osaline objekt (erogeenne tsoon) üksi, millelt on ära võetud piinlik lisakoorem terve teise isiku näol. Kuidas me peaksime toime tulema selle hea uue ilmaga, mis õõnestab meie intiimelu põhilisi eeldusi? Lõplikuks lahenduseks oleks muidugi lükata vibraator Vastupidavuse Treenimise Seadmesse, lülitada mõlemad sisse ja jätta kogu lõbu sellele ideaalsele paarile, samas kui meie, kaks tegelikku inimesest partnerit istume läheduses laua taga, rüüpame teed ja tunneme vaikset rõõmu tõsiasjast, et ilma suurema pingutuseta me oleme täide viinud kohustuse nautida. Nii et võib-olla, kui meie käed teed kallates kokku puutuvad, võime me ka voodisse minna osana tõelisest armuseiklusest, nautides seda väljaspool igasugust superego survet nautida.

* * * 

On märkimist väärt, et ainus nali, või kui just mitte nali, siis vähemalt hetkeline iroonia Heideggeri kirjutistes leidub tema üsna maitsetus nöökes, et Lacan on „too psühhiaater, kellele endale on vaja psühhiaatrit“ (kirjas Medard Bossile).

See mõte saab selgemaks ühe iseäranis morbiidse nalja abil. Suures, paljude vooditega haiglapalatis on patsient, kes kaebab arstile pideva kära pärast, mida teevad teised patsiendid ja mis on teda hulluks ajamas. Arst vastab, et midagi pole parata, sest ei saa ju keelata patsientidel oma meeleheidet väljendada, kuna nad kõik teavad, et nad on suremas. Esimene patisent vastu: „Miks te siis ei pane neid eraldi surijate jaoks mõeldud palatisse?“ Arst vastab jahedalt: „Aga see siin ongi surijate jaoks mõeldud palat.“

Niisiis, kuna selle anekdoodi peamine puänt seisneb näilise erandi kaasaarvamises seeriasse (kurtev patsient on ise suremas), oleks selle „negatsioon“ anekdoot, mille viimane puänt seisneks, vastupidi, seeriast väljaarvamises, see tähendab, Ühe ekstraheerimises, selle asetamises erandiks seeria suhtes, nagu hiljutises Bosnia anekdoodis, milles Fata (üldtuntud tavaline Bosnia abielunaine) kurdab arstile, et Muyo, tema abikaasa, armatseb temaga igal õhtul tundide kaupa, nii et isegi nende magamistoa pimeduses ei saa ta piisavalt und – ikka ja jälle kargab mees talle peale. Hea tohter soovitab tal rakendada šokiteraapiat: ta peaks panema voodi kõrvale ereda lambi, nii et kui ta seksist väga ära väsib, saab ta ootamatult Muyo nägu valgustada; niisugune šokk pidavat kindlasti tema ülemäärast kirge jahutama. Samal õhtul, pärast tundide pikkust seksi, teeb Fata täpselt nagu juhendatud – ja tunneb ära Haso, ühe Muyo kolleegi. Ta küsib üllatunult: „Aga mida teie siin teete? Kus on Muyo, mu abikaasa?“ Kimbatuses Haso vastab: „Noh, viimati nägin ma teda ukse kõrval, kus ta teistelt järjekorras seisjatelt raha korjas.“ Kolmas liige oleks siin teatud sorti „lõpmatu otsuselangetuse“ nalja-korrelatiiv, tautoloogia kui ülim vastuolu, nagu anekdoodis mehest, kes kurdab oma arstile, et ta kuuleb sageli inimeste hääli, kes ei ole temaga samas ruumis kohal. Arst vastab: „Kas tõesti? Et ma saaksin selle hallutsinatsiooni tähenduse kindlaks teha, kas te kirjeldaksite mulle täpset neid olukordi, milles te tavaliselt kuulete inimeste hääli, kes teiega koos pole?“ „Noh, enamasti juhtub see siis, kui ma räägin telefoniga.“

April 6, 2014

Žižek puuduva positiivsusest

Mõistmaks paremini seda mitte-Kõike, vaadakem suurepärast dialektilist nalja Lubitschi „Ninotškas“: kangelane külastab kohvikut ja tellib kohvi ilma kooreta. Kelner vastab: „Vabandust, aga koor on meil otsas. Kas ma võin tuua teile kohvi ilma piimata?“ Mõlemal juhul saab klient ainult kohvi, aga selle Ühe-kohviga kaasneb kummalgi juhul erinev eitus, esmalt kohv-ilma-kooreta, seejärel kohv-ilma-piimata. (Sarnaselt tahtsid ida-Eurooplased 1990ndatel nii demokraatiat-ilma-kommunismita kui demokraatiat-ilma-kapitalismita.) Meil on siin tegemist eristamisloogikaga, kus puuduolek ise toimib positiivse tunnusena, millist paradoksi annab hästi edasi vana Jugoslaavia anekdoot montenegrolasest (endises Jugoslaavias halvustati montenegrolasi laiskadena): miks paneb montenegrolane magama minnes voodi kõrvale kaks klaasi, üks täis, teine tühi? Sest ta on liiga laisk, et ette mõelda, kas tal tuleb öösel janu. Selle anekdoodi mõte on, et puuduolekut ennast tuleb väljendada positiivselt: täis klaasist ei piisa, sest kui montenegrolane janu ei tunne, siis ta kõigest ignoreerib seda. See negatiivne fakt ise tuleb positiivselt ära märkida tühja klaasiga, ehk siis vett-pole-tarvis tuleb materialiseerida tühja klaasi tühimikus. Nendel ridadel on ka poliitiline vaste: sotsialistlikust Poolast pärinevas anekdoodis siseneb klient poodi ja küsib: „Võid teil arvatavasti pole?“ Vastus: „Vabandust, aga meie oleme pood, kus ei ole tualettpaberit. See pood, kus võid ei ole, asub üle tee!“

[...]

Ja kuidas me saame siinkohal jätta mainimata teist kohviga seotud intsidenti populaarsest kinokunstist, sedakorda Inglise töölisklassi draamast Brassed Off? Kangelane saadab koju kena noore naise, kes oma korteri ukse taga ütleb talle: „Kas te tuleksite sisse tassile kohvile?“ Vastuse peale: „Sellega on üks mure – ma ei joo kohvi“ ta vastab naeratuse saatel: „Pole hullu, mul polegi kohvi.“ Tema vastuse suur ja otsene erootiline mõju seisneb selles, kuidas ta kahekordse eituse abil väljendab piinlikult otsekohest seksuaalset kutset seksi kordagi mainimata: kui ta esmalt kutsub tüübi kohvile ja siis tunnistab, et tal polegi kohvi, ei tühista ta sellega kutset, vaid teeb selgeks, et esimene kutse kohvile oli iseendas erapooletu asemik (või ettekääne) kutsele seksile. Sarnaselt võib kujutleda dialoogi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel 2002 aasta lõpul, kui tehti ettevalmistusi sissetungiks Iraaki. Ameerika Ühendriigid Euroopale: „Kas te sooviksite liituda meie sissetungiga Iraaki, leidmaks nende massihävitusrelvad?“ Euroopa vastab: „Meil pole massihävitusrelvade otsimiseks vajalikke vahendeid!“ Rumsfeld vastu: „Pole hullu, Iraagis polegi massihävitusrelvi.“

[...]

Ehkki Bush ei suuda Quayle’ile seda teed mööda järgneda, jõuab ta talle siiski tihti lähedale, tehes apsakaid, milles kontseptuaalne vastandus tõstetakse dialektilise, enesega seotud Selbstbeziehung’i tasemele. Meenutagem, kuidas ta postuleeris, et vastandus pöördumatuse ja ümberpööratavuse vahel on pööratav: „Ma usun, et me oleme pöördumatult suundumas suurema vabaduse ja demokraatia poole – aga see kõik võib muutuda.“ Nii et asi pole ainult selles, et asjad on kas ümberpööratavad või pöördumatud, vaid et olukord, mis näib olevat pöördumatu, võib muutuda pöörduvaks. Siin on veel kenam näide niisugusest refleksiivsusest: „Homme on tulevik parem.“ Asi pole lihtsalt selles, et Quayle eksis, kavatsedes tegelikult väita, et homme on asjad paremini: lähitulevikus (homme) paistab tulevik ise meie jaoks helgem. Kas Bush mitte ei korda täpselt sama struktuuri oma väites, et „Ma leian, et üheks ühisnimetajaks on see, et ootused kerkivad oodatust kõrgemale.“

[...]

Paar aastat tagasi näidati Briti televisioonis toredat reklaami. Selle esimene pool esitas tuntud muinasjutu: tüdruk kõnnib mööda ojakallast, näeb konna, tõstab ta õrnalt endale sülle ja suudleb teda; mõistagi muutub inetu konn imetabaselt kenaks noormeheks. Kuid sellega lugu ei lõppenud: noormees heidab tüdrukule himura pilgu, tõmbab ta endale lähemale ja suudleb teda – ja tüdruk muutub õllepudeliks, mille mees võidukalt kätte võtab. Naise jaoks on mõte selles, et tema armastus ja kiindumus (millest annab märku suudlus) muudavad konna ilusaks meheks, täielikuks falliliseks kohaloluks; mehe jaoks on aga mõtteks taandada naine osaliseks objektiks, tema iha põhjustajaks (objet petit a-ks). Selle asümmeetria tõttu puudub siin seksuaalne suhe: meil on kas naine konnaga või mees õllepudeliga. Mida me kunagi ei suuda saavutada, on ilusast mehest ja naisest koosnev loomulik paar: selle ideaalse paari fantasmaatiliseks toeks oleks olnud figuur konnast, kes embab õllepudelit – vastuoluline figuur, mis selle asemel et tagada seksuaalse suhte harmooniat, muudab ilmseks selle naeruväärse ebakõla. (Mõistagi oleks ilmselgeks feministlikuks vastuseks, et naised on oma igapäevases armastuskogemuses tunnistajaks pigem vastupidisele: suudled ilusat noormeest, kui aga talle lähemale liigud, see tähendab siis, kui on juba liiga hilja, märkad, et ta on tegelikult konn.) See avab võimaluse õõnestada haaret, mis fantaasial meie üle on, temaga ülesamastumise teel: võtta üheaegselt, sama ruumi sees omaks vastuoluliste fantasmaatiliste elementide paljusus. See tähendab, et kumbki kahest subjektist tegeleb omaenda subjektiivse fantaseerimisega: tüdruk fantaseerib konnast, kes on tegelikult noormees, mees aga tüdrukust, kes on tegelikult õllepudel. Mida tänapäevane kunst ja kirjandus sellele vastandavad, ei ole objektiivne reaalsus, vaid aluspõhjaks olev „objektiivselt subjektiivne“ fantaasia, mida need kaks subjekti ei ole kunagi võimelised omastama, midagi sarnast Magritte’ilikule maalile õllepudelit embavast konnast pealkirjaga „Mees ja naine“ või „Täiuslik paar“.


- Slavoj Žižek, Žižek’s Jokes, 2014.

April 4, 2014

Sisalik ja surm

"Koiott on see, kelle pärast inimesed peavad surema. Ta tegi nii sellepärast, et meie käed ei ole kokku surutud nagu tema omad. Ta tahtis, et meie käed oleksid nagu tema omad, aga kondjodji [sisalik] ütles talle: "Ei, neil peab olema minu käsi." Temal oli viis sõrme, koiotil aga ainult rusikas. Sellepärast on meil täna lahtine käsi viie sõrmega. Aga siis koiott ütles: "Noh, eks nad siis peavad surema."

Yokutsi müüt surma päritolust, A. L. Kroeberi vahendusel.

November 29, 2013

Noomiv kiri härraspööblile, kes igatte on eksinud.

Läkitus kirjasõpradele ja soodsatele ajalehtedele.

Tere.

Isegi minul tekkis tänapäeva ärevuses üks mõte pähe, nagu neid ärritamisi ikka segama tuleb. Eriti praegu, kuna mõte on vastuoksa mu muidu omasele arusaamale. Asi on tolles aina vadratavas teemas, millest tänapäe ümber ei saa: ühe kultuuriajakirja tulevik. Mulle torkas asja kaedes silma, et kui Sirbi ümber keerlevast jutujätkust just varasemaid tekste välja noppida, siis märkab seal ütlemist, nagu oleks peamine probleem asjade läbiviimise viisis, toimetamise lagundamise kiiruses, väheses suhtlemises, toimetaja kohusetäitjale sobimatus aktiivsuses ja nõnda edasi, justament niisuguste varjatsioonidega. Sellele ei saa ma kahtlemata kuidagi vasta seista, et asi just nõnda sündis. Aga olen kuulnud, et mu sõpradel ühest teisest Ülikooli osakonnast on kombeks kasutada "kontrafaktuaale", mille peale - sõna tähendust küll täpselt mõistmata - tekib mõistmatus: kas kõik toimunu oleks olnud igati hää, kui vaid asja aeglasemalt oleks aetud? Kui vaid poolharitlas-kirjaoskamatu viisakamalt, kombekamalt, rohkem allapoole heidetud pilguga oleks toimetusse saabund? Kui vaid oleks härrastega räägitud nädalapäevad varem, aga siis ikkagi kõik samamoodi tehtud, siis oleks kõik igatte pidi hästi? Hakkab tunduma, et kui vaid asju kombekalt, pikaldasemalt ja hääd tooni hoides aatakse, võib iga harjusk igat sigadust ette võtta, mis talle pähe kargab, kui too vaid viisakat tooni hoiab ja välismaa keeles vähem kõneleb?

Mu sõbrad ütlevad, et on paha tuua võrdlusi Adolf Hitleriga, kelle mainimine olevat sobimatu eelvanamoelisus sel liiga varasel kuupäeval, mispärast ma seda ei teegi. Sestap pigem heidaksin mõnele, kelle nimesid ei taha siin nimetada, ette kombeka tooni eelistamist teadmisele ja mõistmisele, viisakuse ja pikaldase asjaajamise paremaks pidamist sisule ja oskusele, ja üleüldiselt enda kaitsmist pahalaste eest mitte sirgeselgse vastuseismise abil rumalaile, vaid neile pelka halba tooni ette heites. See ei sünni tulevasele Eestimaa Wabariigile mitte kohe.

 - Alekssander Rrattassepp, 1916.

October 28, 2013

Päikesepärak

Georges Bataille

"On selge, et maailm on puhtalt paroodiline, ehk teisisõnu, iga nähtud asi on mõne teise paroodia, või on sama asi petlikus vormis.

Sellest ajast peale, kui laused hakkasid ringlema mõtlemisele pühendatud ajudes, on tehtud palju jõupingutusi täieliku samastamise nimel, sest koopula abil seob iga lause ühe asja teise külge; kõik asjad oleksid silmnähtavalt kokku liidetud, kui vaid oleks võimalik üheainsa pilguga ja kogu tema totaalsuses avastada Ariadne lõnga jäljed, mis viivad mõtte iseenda labürinti.

Aga terminite koopula ei ole vähem ärritav kui kehade kopulatsioon. Ja kui ma karjun MA OLEN PÄIKE on tulemuseks terviklik erektsioon, sest tegusõna olema on armuihase meeletuse väljendusvahend.

Kõik on teadlikud, et elu on paroodiline ja et tal puudub tõlgendus. Nii on tina kulla paroodia. Õhk on vee paroodia. Aju on ekvaatori paroodia. Koitus on kuritöö paroodia.

Kulda, vett, ekvaatorit või kuritegu võib kõiki esitada asjade printsiibina.

Ja kui asjade päritolu ei ole nagu planeedi pinnas, mis näib olevat aluseks, vaid sarnaneb ringliikumisele, mille planeet joonistab ümber liikuva keskme, siis võib autot, kella või õmblusmasinat samuti generatiivseks printsiibiks pidada.

Kaks peamist liikumist on pöörlemine ja seksuaalne liikumine, mille kombinatsiooni väljendavad lokomotiivi rattad ja kolvid.

Need kaks liikumist lähevad vastakuti üle, üks teiseks.

Nii täheldataksegi, et maakera paneb pööreldes loomad ja inimesed tegelema koitusega, ja (kuna tagajärg on samavõrd põhjus kui see, mis teda ajendab) et loomad ja inimesed panevad koitusega tegeledes pöörlema maakera.

Just nende liikumiste mehhaanilist kombinatsiooni või teisenemist otsisid alkeemikud filosoofide kivi pähe.

Selle maagiliselt hinnalise kombinatsiooni abil saab kindlaks teha inimeste praeguse asetuse elementide keskel.

Maha jäetud king, mädanev hammas, nosunina, kokk sülitamas oma isandate supi sisse suhtuvad armastusse nagu lahingulipp rahvusesse.

Vihmavari, kuuekümnendais eluaastais inimene, seminarist, mädamunade lõhn, kohtunike aukuvajunud silmad on juured, mis toidavad armastust.

Hane sisikonda õgiv koer, purjus oksendav naine, ilatsev raamatupidaja, purgitäis sinepit esindavad segadust, mis toimib armastuse kandjana.

Mees, kes leiab end teiste seast, on ärritunud, sest ta ei tea, miks ta ei ole üks neist teistest.

Voodis armastatud tüdruku kõrval unustab ta, et ta ei tea, miks ta on tema ise, mitte aga keha, mida ta puudutab.

Ise seda teadmata kannatab ta vaimupimeduse käes, mis hoiab teda karjumast, et tema ise on see tüdruk, kes unustab tema kohalolu, kui väriseb ta käte vahel.

Armastus või lapsik raev, või provintslasest rikka lese edevus, või klerikaalne pornograafia, või soprani teemant ajavad segadusse tolmustesse korteritesse unustatud indiviidid.

Nad võivad täiesti vabalt üritada teineteist leida; nad ei leia kunagi mitte midagi muud kui paroodilisi kujutisi, ja nad jäävad magama sama tühjadena kui peeglid.

Äraolev ja elutu tüdruk, kes ripub unenägusid nägemata mu käte vahel, ei ole minu jaoks rohkem võõras kui uks või aken, läbi mille ma saan vaadata või minna.

Ma leian uuesti ükskõiksuse (lubades tal minust lahkuda) kui ma magama jään, tänu võimetusele armastada seda, mis juhtub.

Tal on võimatu teada, kelle ta eest leiab, kui ma teda hoian, sest kangekaelselt jõuab ta täieliku unustuseni.

Planeedisüsteemid, mis tiirlevad kosmoses nagu kiired kettad ja mille keskmed samuti liiguvad, tõmmates lõpmatult suurema ringjoone, liiguvad pidevalt oma kohast eemale vaid selleks, et sinna tagasi jõuda, kui tiir on lõpuni jõudnud.

Liikumine on armastuse kujund, olles võimetu millegi konkreetse juurde pidama jääma ja minnes tormeldes ühe juurest teise.

Aga unustamine, mis ta selliseks teeb, on vaid mäletamisvõime riugas.

Inimene tõuseb sama hoolimatult nagu viirastus kirstust, ja langeb samamoodi.

Ta tõuseb paar tundi hiljem üles ja langeb siis jälle, ja nii iga päev; seda suurt koitust taevase atmosfääriga reguleerib maakera tiirlemine ümber päikese.

Kuigi maapealne elu liigub selle tiirlemise rütmis, ei ole niisuguse liikumise kujutiseks järelikult mitte pöörlev maa, vaid mehe riist, mis naisesse tungib ja siis peaaegu täielikult väljub, et siis uuesti siseneda.

Armastus ja elu näivad lahus olevatena ainult sellepärast, et kõik asjad maa peal on erineva amplituudi ja kestvusega vibratsioonide poolt tükkideks lõhutud.

Siiski ei ole olemas ühtki vibratsiooni, mis ei oleks konjugeeritud pideva ringliikumise poolt; nii on ka maapinnal veerev lokomotiiv pideva metamorfoosi kujund.

Elusolendid surevad vaid selleks, et uuesti sündida, nagu fallosed, mis lahkuvad kehadest vaid selleks, et neisse siseneda.

Taimed tõusevad päikese poole ja siis varisevad maapinna suunas.

Puud turritavad maapinnal tohutu hulga õites, päikese poole tõstetud tüvedena.

Puud, mis jõuliselt kõrguvad, põlevad pikselöökidest, nad raiutakse maha või juuritakse välja. Maapinnale tagasi jõudnud, kerkivad nad teisel kujul uuesti üles.

Aga nende polümorfne koitus on maa muutumatu pöörlemise funktsioon.

Kõige lihtsam pilt tiirlemisega seotud orgaanilisest elust on looded. Mere liikumisest, maa ühetaolisest koitusest kuuga, tuleneb maa polümorfne ja orgaaniline koitus päikesega.

Kõige esimene päikeselise armastuse vorm on vedela elemendi kohale tõusnud pilv. Erootilisest pilvest saab mõnikord torm ja ta langeb vihma kujul tagasi maa peale, sellal kui välk lööb atmosfäärikihtidesse auke.

Vihm tõuseb peagi liikumatu taime kujul uuesti üles.

Loomne elu pärineb tervenisti merede liikumisest ja kehade sees pärineb elu endiselt soolveest.

Meri mängib niisiis naiseelundi rolli, mis veeldub peenise ärrituste käes.

Meri peksab pidevalt pihku.

Tahked elemendid, mis on mahutatud erootilisest liikumisest virgunud merre ja seal kokku keedetud, sööstavad lendkalade kujul välja.

Erektsioon ja päike pahandavad kõlbeliselt samamoodi nagu korjus ja keldrite pimedus.

Vegetatsioon on ühetaoliselt päikese poole suunatud; inimesed aga, ehkki fallilised nagu puud, pööravad erinevalt loomadest paratamatult silmad ära.

Inimsilmad ei kannata ei päikest, koitust, korjuseid ega selgusetust, aga erinevate reaktsioonidega.

Kui mu nägu verest õhetab, muutub ta punaseks ja rõvedaks.

Haiglaste refleksidena paljastab ta ühekorraga verel erektsiooni ja nõudleva janu sündsusetuse ja kuritegeliku liiderlikkuse järele.

Sellepärast ei kardagi ma tunnistada, et mu nägu on skandaal ja mu kirgi väljendab ainult JESUUV.

Maakera on kaetud vulkaanidega, mis täidavad tal päraku aset.

Kuigi see kera ei söö midagi, heidab ta tihti ägedalt oma sisikonna sisu välja.

See sisu sööstab raginaga välja ja langeb tagasi, voolates mööda Jesuuvi külgi alla, levitades kõikjal surma ja hävingut.

Tegelikult ei ole maapinna erootilised liikumised viljakad nagu vee omad, aga nad on palju ägedamad.

Maa peksab mõnikord meeletuses pihku, ja kõik tema pinnal variseb kokku.

Jesuuv on seega erootilise liikumise kujund, mis varastab tühjaks mõistuse ideed, andes neile skandaalse purskumise jõu.

See purskeline jõud koguneb neisse, kes on paratamatult allpool.

Kodanlaste jaoks paistavad kommunistlikud töölised inetute ja räpastena nagu karvased suguelundid või madalamad kehaosad; varem või hiljem toimub skandaalne purskumine, mille käigus kodanlaste üllad aseksuaalsed pead raiutakse maha.

Erootilised revolutsioonilised ja vulkaanilised põlengud on taevalaotusega vaenujalal.

Nagu ka vägivaldne armastus, leiavad nad aset väljaspool sigivuse piire.

Taevase viljakuse vastas on maised katastroofid, maismaa tingimusteta armastuse kujund, pääsu ja korrata erektsioon, skandaal ja terror.

Armastus karjub siis mu enda kõris; mina olen Jesuuv, leegitseva ja pimestava päikese räpane paroodia.

Ma tahan, et mul lõigataks kõri läbi, kui ma rüvetan tüdrukut, kellele ma oleksin olnud võimeline ütlema: sina oled öö.

Päike armastab ainuüksi Ööd ja suunab oma valeva vägivalla, oma nurjatu riista maa poole, on võimetu jõudma pilgu või ööni, isegi kui öised maapinna avarused suunduvad pidevalt kõlvatu päikesekiire poole.

Solar annulus on tema kaheksateistkümne aastase keha puutumatu pärak, mida ei saa võrrelda mitte millegi küllalt pimestavaga peale päikese, kuigi pärak on öö."

August 31, 2013

Heastamatuse eetika

Heastamatu

Püha Thomase Summa Theologica lisas leiduv Questio 91 kannab pealkirja De qualitate mundi post iudicium. See allosa juurdleb looduse olukorra üle pärast üleüldist kohtumõistmist: kas toimub maailmakõiksuse renovatio? Kas taevakehade liikumine lakkab? Kas elementide hiilgus kasvab? Mis saab loomadest ja taimedest? Loogiline raskus, millesse need küsimused takerduvad, seisneb selles, et kui tunnetatav maailm on rajatud olemaks sobilik ebatäiuslike inimeste väärikusele ja nende elupaigaks, siis millist tähendust võib sel maailmal olla, kui need inimesed on jõudnud oma üleloomulikku sihtkohta? Kuidas saab loodus üle elada iseenda lõpp-põhjuse täidemineku? Nendele küsimustele lubab Robert Walseri jalutuskäik „heal ja truul maal“ anda vaid üheainsa vastuse: kõik need „imelised nurmed“, „kastemärg rohi“, „vee õrn müha“, „kirevate vimplitega kaunistatud puhkeklubi“, tüdrukud, juuksurisalong, proua Wilke tuba, kõik nad jäävad täpselt sellisteks nagu nad on, heastamatuteks, aga just selles hakkab peituma nende uudsus. Heastamatus on see monogramm, mille Walseri kirjutus asjadesse graveerib. Heastamatus tähendab, et need asjad on parandamatutena määratud oma nõnda-olemisse, et nad on täpselt ja ainult nõnda (miski pole Walserile võõram kui püüd olla midagi muud kui ollakse); kuid heastamatus tähendab ka, et nende jaoks ei ole üldse mingit varjupaika, et oma nõnda-olemises on nad täielikult paljastatud, täielikult hüljatud.

See tähendab, et nii paratamatus kui sattumuslikkus, need lääne mõtte kaks risti, on post iudicium-maailmast kadunud. Maailm on nüüd ja igavesti paratamatult sattumuslik või sattumuslikult paratamatu. Mitte olla võimeline mitte-olema, mis sanktsioneerib paratamatuse seaduse, ja olla võimeline mitte-olema, mis piiritleb sattumuslikkuse kõikumised – nende kahe vahel käib lõplik maailm välja teises astmes sattumuslikkuse, mis ei pane alust mingisugusele vabadusele: ta on võimeline mitte mitte-olema, ta on võimeline heastamatuseks.

Just sellepärast ei ole vana ütlus, et „kui loodus suudaks kõnelda, siis ta kurdaks“ siin asjakohane. Pärast kohtumõistmist kõik loomad, taimed, asjad, kõik maailma osised ja olendid, olles täitnud oma teoloogilise ülesande, hakkavad osa saama korrumpeerumatust langusseisundist – nende kohal hõljub justkui profaanne halo. Sestap ei suuda miski sõnastada tulevase singulaarsuse põhikorda paremini kui need read, millega lõppeb üks Hölderlin-Scardanelli hiliseid poeeme:

(Ta) ilmub kuldse päevapaistega
Ja läheb kurtmiseta täide.


Eetika

Tõik, mis peab moodustama lähtepunkti igale arutelule eetika üle, on see, et pole olemas mingisugust loomust, ei mingit ajaloolist või hingelist kutsumust, ei mingit bioloogilist ettemääratust, mida inimestel tuleb kehtima panna või ellu viia. Ainult sel põhjusel saab üldse eksisteerida midagi sellist nagu eetika, kuna on selge, et kui inimestel on või peab olema see või too põhiolemus, see või too saatus, ei oleks eetiline kogemus võimalik – oleksid vaid täitmist vajavad ülesanded.

See aga ei tähenda, et inimesed ei ole ega peagi olema midagi, et nad on lihtsalt antud mittemidagiolemise kätte, ning võivad seetõttu vabalt otsustada, kas olla või mitte olla, kas võtta omaks või siis mitte võtta see või too saatus (nihilism ja otsustuseetika langevad selles punktis kokku). Tegelikult on olemas midagi, mis inimesed on ja peavad olema, aga see ei ole loomus või õigupoolest mingi asigi: selleks on lihtne tõik enda olemasolust kui võimalikkusest ehk potentsiaalsusest. Kuid just nimelt selle pärast lähevad asjad keeruliseks; just nimelt selle pärast saab eetika mõjusaks.

Kuna inimkonnale kõige omasemaks olekuks on olla omaenda võimalikkus või potentsiaalsus, siis ja ainult sel põhjusel (see tähendab, niivõrd kui inimkonnale kõige omasem olek – olla potentsiaalne – on teatud mõttes puudu, kuna see saab ka mitte-olla, on ta järelikult ilma aluseta ja inimkond ei ole juba alati selle valduses) on inimestel võlg ja nad tunnevad seda. Inimesed oma potentsiaalsusega olla ja mitte-olla on teisisõnu juba alati võlgu; neil on alati juba halb südametunnistus, ilma et nad peaksid sooritama laiduväärset tegu.

Tolle vana teoloogilise pärispatu-doktriiniga muud silmas ei peetagi. Moraalsus aga viib selle doktriini tagasi laiduväärsele teole, mille inimesed on toime pannud ja mis niisugusena aheldab nende potentsiaalsuse, pöörates selle tagasi mineviku poole. Kurja äratundmine on vanem ja algupärasem kui mistahes laiduväärt tegu, ning püsib ainuüksi tõigal, et kuna inimkond on ja peab olema vaid enda võimalikkus või potentsiaalsus, läheb ta teatud mõttes iseendas luhta ja peab selle luhtamineku omaks võtma – ta peab eksisteerima potentsiaalsusena. Nagu Perceval Chretien de Troyes’ romaanis, on inimesed süüdi selles, mida neil ei ole, teos, mida nad ei ole teinud.

Just sellepärast ei ole eetikas kohta patukahetsusele; just sellepärast on ainus eetiline kogemus (mis sellisena ei saa olla ülesanne või subjektiivne otsus) kogemus olla (iseenda) potentsiaalsus, olla (iseenda) võimalikkus – see tähendab, paljastada igas vormis iseenda vormumatus ja igas teos iseenda teostamatus.

Ainus kurjus aga seisneb otsuses jääda olemise puudujääki, võtta omaks võime mitte-olla põhiolemuse ja alusena teispool olemasolevat; või pigem (ja see on moraali saatuseks) pidada potentsiaalsust ennast, mis on kõige õigem inimeseksolemise viis, veaks, mida tuleb alati maha suruda.

- Giorgio Agamben, "Tulev kogukond", 1990.

August 26, 2013

1956 - Pilzi aasta

"1956. aasta on peagi läbi, ja koos temaga hääbub ka mälestus paljudest surematutest, kelle sünni- ja surmapäevi on mälestatud kuude kaupa kestnud festivalide ja pidustustega: Mozart, Heine, Rembrandt, Caesar ja Freud – pidulikel kõnepidajatel, pärjapanijatel, riigipeadel ja diplomaatidel pole olnud hetkegi vaba aega. Kuid üks inimene on unustatud: Gottlieb Theodor Pilz, kes suri sada aastat tagasi, 12 septembril 1856. Tema tähtsust alahinnatakse tänaseni. See pole aga üllatav, sest ta ei olnud mitte niivõrd looja kui summutaja. Tema panus lääne tsivilisatsiooni väljendub nende teoste olematuses, mida mitte kunagi ei loodud tänu tema vaprale, ennastohverdavale vahelesekkumisele. Pole imestada, et järelpõlved, kes on harjunud hindama suurvaime nende loomingu, mitte aga nende tegematajätmiste põhjal, mäletavad teda harva, kui üldse.

[...]

Pärast keskkooli lõpetamist rändas Pilz Itaaliasse, jäädes sinna kuni 1809. aastani. Just sel perioodil ilmutas too teismeikka jõudnu neid iseloomulikke jooni, mis tegid temast inimese, keda me täna austame: kogu oma lõunasviibimise vältel, mis kestis kaks aastat, ei pidanud ta päevikut.

[...]

Pilzi teine kiri on kirjutatud aastal 1815, ja on adresseeritud ta isale. Selles kirjas ta kirjutab, et tal õnnestus veenda Mühlweselit loobuma plaanist kirjutada ooperitriloogia Hapsburgi dünastiast; Pilz sai sellega hakkama, tutvustades heliloojale tarokikaartide võlusid. "M. oli alguses kangekaelne ja väitis, et ta on Muusik ja mitte Logard, ja et kõike mida suudab teha Beethoven, suudab teha ka Mühlwesel. Nii võib tõesti olla, vastasin ma, aga see pole küll nüüd mingi Põhjus niisugust Plaani ellu viia. Kuhu me küll välja jõuame, ütlesin ma, kui me tahame teha kõike, mida suudab teha ka keegi teine! Lõpuks andis ta alla. Ma ise kavatsen veeta mõned Nädalad Šveitsis, kosumaks hiljutisest Stressist ja Pingutustest."

[...]

Gottlieb Theodor Pilzil on olnud palju kriitikuid, kes ei väsi ründamast tema pärssivat mõju romantismi loomupärasele arengule. Peab tunnistama, et kuna tema poolt ära hoitud teoste olematus teeb mõistagi võimatuks anda neile mingisugustki hinnangut, võib siiski leiduda mõningaid tema poolt juba ennetavalt välja praagitud teoseid, mis on säilinud meie päevini. Sellest hoolimata on tema ponnistustel olnud kasulik, ei, vabastav mõju kõikidele kunstivaldkondadele. Millest kõigest me oleme pääsenud tänu temale, sellele suurele ja ainulaadsele inimesele! Ta lahkus meie seast liiga vara, ja me ei saa hoiduda tõdemusest, et üks Pilz kuluks ka tänapäeval ära."

- Wolfgang Hildesheimer, 1951.

July 26, 2013

Embassytown

"KKL – kiirendatud kontaktilingvistika – oli Scile jutu järgi eriala, mis oli saadud pedagoogika, retseptiivsuse, programmeerimise ja krüptograafia ristamise teel. Seda kasutasid Bremeni pioneerlaevade õpetlased-kosmoseavastajad, alustamaks väga kiiret suhtlemist põliselanikega, kellega nad kokku sattusid või kes sattusid kokku nendega.

Nende varaste reiside logiraamatutes on KKL-laste elevus suisa liigutav. Eri mandritel, eredais või üksluistes maailmades salvestasid nad esimesi mõistmishetki eksootide kirju seltskonnaga. Taktiilseid keeli, bioluminestsentseid sõnu, igat sorti helisid, mida organismid tekitavad. Dialekte, mis on mõistetavad vaid viidete palimpsestidena kõigele juba öeldule, või milles omadussõnad on ropud ja tegusõnad pühadustteotavad. Ma olen näinud üht end kajutisse barrikadeerinud KKL-lase triidee päevikut, kelle alusele olid tunginud need, kelles me siis veel korskaanlasi ära ei tundnud – tegemist oli esimese kontaktiga. Ta kardab nagu kord ja kohus neid hiiglaslikke uksele prõmmivaid olendeid, kuid jäädvustab ka oma elevuse, olles just mõistnud nende kõne tonaalset struktuuri.

Kui KKL-lased ja nende meeskonnad Ariekale saabusid, läks lahti ligemale 250 kilotundi kestnud peataolek. Asi polnud selles, nagu oleks Võõrustajate keel kuidagi eriti raskesti mõistetav või muutlik või liialdaselt vaheldusrikas. Ariekal elas hämmastavalt vähe Võõrustajaid, kõik üheainsa linna ümber hajali, ja nad kõik rääkisid ühtsama keelt. Lingvistide kõrvvara ja draivide abil ei olnud raske helisõnade andmebaasi kokku kuhjata (uustulnukad pidasid neid sõnadeks, ehkki Ariekad ise ei pruukinud näha mingeid sõnavahesid seal, kus üks läks teiseks üle). Õpetlased said süntaksile kiiresti pihta. Nagu kõikides teisteski eksootide keeltes, leidus siingi omajagu üllatusi. Kuid ei leidunud mitte midagi nii võõrapärast, mis oleks võinud KKL-lased ja nende masinad üle trumbata.

Võõrustajad olid kannatlikud, näisid olevat oma külalistest huvitatud ja, niivõrd kui nende viisaka läbipaistmatuse tagant võis aduda, ka külalislahked. Neil polnud juurdepääsu immerile, ei eksootilisi ajameid ega isegi allvalgusmootoreid; oma atmosfäärist ei lahkunud nad kunagi, kuid muidu olid nad arenenud. Nad manipuleerisid hämmastava osavusega elusat ja paistis, et tunnetava elu olemasolu mujal ei tulnud neile üllatusena.

Võõrustajad ei õppinud ära meie üldinglise keelt. Nad ei paistnud proovivatki. Ent paari tuhande tunni pärast suutsid Terre lingvistid aru saada suuremast osast Võõrustajate poolt öeldust, nagu ka sünteesida vastuseid ja küsimusi Ariekade ainumas keeles. Lausete foneetiline struktuur, mida nad lasid oma masinatel kõnelda – tonaalsed nihked, vokaalid ja konsonantide rütm – olid õiged, mõõtmispiirideni täpsed.

Võõrustajad kuulasid ega mõistnud ainsatki heli."



[paarsada lehekülge hiljem]



"Öö möödudes eemaldusid Ariekad ükshaaval, ning üksteise järel hakkasid nad tegema kohutavaid hääli. Need hääled tegid mulle tuska, aga mis me saime parata? Hispaania Tantsija, Baptist, Part, Rättija, kõik peale Mühkami ja Katuseharja, kes vaatasid midagi taipamata pealt, elasid agoonia läbi. Mitte kõik nad ei hüüdnud või karjunud, kuid kõik nad, igaüks eri viisil, näisid justkui surevat.

YlSib oli ärevil, kuid Breni ega mind ei üllatanud, mida me kuulsime: vanad arusaamad tulid kärnadena maha. Millegi lõppemise, uue sündimise valuvahk. Nüüd muutub kõik: ma mõtlesin sõnaselgelt nii, igat sõna. Ma mõtlesin: nüüd nad näevad asju.

Alguses oli Keele iga sõna, heli samakujuline millegi Reaalsega: mitte mõte, tegelikult mitte, vaid iseväljenduv maailmsus, mis kõneles end läbi Ariekade. Keel oli alati olnud üleliigne: see oli alati olnud vaid maailm. Nüüd õppisid Ariekad kõnelema ja mõtlema, ja see tegi haiget.

"Kas me ei peaks…?" ütles Yl, kuid lauset ei olnud tal lõpetada millegagi.

Öeldu oli nüüd mitte-nagu-on. See, mida nad nüüd rääkisid, ei olnud enam asjad või hetked, vaid mõtted nende kohta, osutamised; tähendus ei olnud enam olemuse lame tahk; märgid olid rebitud selle küljest, mida nad märkisid. Selle saavutamiseks oli läinud tarvis valetamist. Koos väitmiste-lahtiütlemistega saabus sõnaväänamine, ja Ariekad said iseendiks. Nad olid maailmahaiged, kui tähendused lengerdasid. Mistahes oli nüüd mistahes. Nende mõistused olid äkitsi kaupmehed: metafoor, nagu rahagi, võrdsustas ühismõõdutu. Nüüd võisid nad olla mütoloogid: neil polnud kunagi olnud koletisi, kuid nüüd oli kõik maailmas kimäär, iga metafoor põiming. Linn on süda, ütlesin ma, ja sellega õmmeldi süda ja linn kokku kolmandaks asjaks, linlikuks südameks, ja linnal on südameplekid, ning südamed on linnaplekilised kah.

Pole ime, et kõik see nad haigeks tegi. Nad olid nagu uued vampiirid, neil säilisid mälestused, sellal kui nad oma elud maha raputasid. Nad ei saa enam kunagi terveks. Ükshaaval jäid nad vaikseks, ja mitte kuna kriis sai läbi. Nad olid uues maailmas. Selles, milles elame meie."

-China Miéville, "Embassytown", 2011.