August 27, 2018

Seltsimees Tulajevi juhtum


Kostja kõndis sihitult akna ja ukse vahel – järsku tundis ta end nagu vangis. Teisel pool vaheseina köhatas tasakesi Romatškin.
     “Milline inimene!” mõtles Kostja lõbustatult, kui talle see väike sapine vennike meelde tuli. Too ei käinud kunagi väljas, oli nii kabe ja korralik – tõeline väikekodanlane, elab seal üksi oma geraaniumitega, oma halli paberisse mähitud raamatutega, oma tähtsate meeste portreedega: Ibsen, kes ütles, et üksik inimene on tugevaim inimene; Metšnikov, kes laiendas elu piire; Darwin, kes tõestas, et sama liiki loomad üksteist ei söö; Knut Hamsun, kuna ta kõneles näljaste eest ja armastas metsa. Romatškin kandis endiselt vanu palituid, mis olid valmistatud päevil enne sõda, mis eelnes revolutsioonile, mis eelnes kodusõjale – päevil, mil maailm kihas kahjututest ja hirmunud Romatškinitest. Kostja natuke naeratas pooliku kamina poole pöörates – kuna vahesein, mis eraldas tema tuba Abiametnik Romatškini toast, jagas täpselt pooleks kena marmorist kamina selles kunagises külalistoas.
     Vaene vana Romatškin! Sul ei saa kunagi olema rohkemat kui pool tuba, pool kaminat, pool elu – ja isegi mitte poolt nägu nagu see…
     (Nägu miniatuuril, nende silmade joovastav sinine valgus.)
     „Sinu elu poolik on pimedam poolik, sa vaene vana Romatškin.“
     Kaks sammu viisid Kostja koridori ja naabri ukse taha, millele ta koputas tavapärased kolm korda. Korteri teisest otsast kandus praetud toidu liisunud lõhna segamini kõnekõma ja tülitsevate häältega. Vihane naine – kes oli kindlasti kõhn, kibestunud ja õnnetu – kolistas pottidega ja ütles: „No ta ütles, et „Väga hea, kodanik, ma ütlen juhatajale.“ Ja mina ütlesin et „Väga hea, kodanik, mina…“ Avanes uks ning prantsatas kohe kinni, lastes välja paar lapsikut nuukset. Telefon helises raevukalt. Romatškin tuli uksele. „Tere, Kostja.“
     Romatškini valdus oli üheksa jalga pikk ja kaheksa jalga lai, täpselt nagu Kostjalgi. Hoolikalt tolmust puhastatud paberlilled ilustasid kaminasimsipoolikut. Tema geraaniumid ääristasid aknalaua punakaspurpuriga. Korralikult valge paberiga kaetud laual seisis külm klaas teed. „Loodetavasti ma ei sega? Mida sa loed?“ Kolmkümmend raamatut seisid rivis voodi kohal kahekordsel riiulil.
     „Ei, Kostja, ma ei lugenudki. Ma mõtlesin.“
     Luitunud sein, nelja suure mehe portreed, teeklaas, ja Romatškin seal mõttes istumas, endal palitu kinni nööbitud. „Mida,“ imestas Kostja, „teeb ta oma kätega?“ Romatškin ei pannud kunagi küünarnukke lauale; kui ta kõneles, lebasid ta käed tavaliselt lapiti põlvedel; ta kõndis käed selja taga; mõnikord ta pani käed rinnale risti, tõstes pelglikult õlgu. Ta õlad sisendasid koormalooma alandlikku kannatlikkust.
     „Millest sa mõtlesid, Romatškin?“
      „Ebaõiglusest.“
     Määratu teema, kahtlemata sa ei ammendanud seda, mu sõber. Imelik – siin oli jahedam kui tema enda toas. „Ma tulin paari raamatut laenama,“ ütles Kostja. Romatškini juuksed olid korralikult kammitud, ta nägu oli kahkjas ja vananev, ta huuled olid õhukesed, ta silmad kinnitusid sinule kuid vaatasid aralt. Mis värvi need olid? Neil ei paistnud olevat mingit värvi. Ega polnud seda Romatškinil endalgi – alguses mõtled, et hall, kuid siis pole sedagi. Too uuris hetke oma riiuleid, võttis siis vana paberisse mähitud köite. „Loe seda, Kostja. Need on lood vapratest meestest.“ See oli ajakirja „Vangla“ üheksas number, „Endiste Süüdimõistetute ja Eluheidikute Ühingu ametlik häälekandja.“ Aitäh, head aega. Head aega, mu sõber. Kas nüüd läheb see vaene olevus tagasi mõtlema?
     Nende kaks lauda olid teine teispool vaheseina täpselt vastakuti. Kostja istus maha, avas ajakirja ja üritas lugeda. Aeg-ajalt vaatas ta üles miniatuuri poole, iga kord rõõmsa kindlusega, et ta leiab rohekassinised silmad temale kinnitumas. Kevadtaeval kahvatu lume kohal on seesugune valgus, kui on jäämineku aeg ja maa hakkab jälle elama. Romatškin oma isiklikus kõrbes teispool vaheseina oli uuesti maha istunud, pea käte vahel – üksik, süvenenud, veendunud, et ta mõtleb. Võib-olla ta tõesti mõtleski.

Pikka aega oli Romatškin elanud üksildases osaduses masendava mõttega. […] „Aga mina,“ ütles Romatškin ühel päeval endale, neelates alla viimase lusikatäie mannaputru, „pitsitan vaeseid.“
     Numbrid tõendasid seda. Ta kaotas meelerahu. „Mure on selles, et ma mõtlen… või pigem on minu sees olend, kes mõtleb, ilma et ma sellest teadlik oleksin, ning tõstab siis äkki häält mu aju vaikuses ning toob kuuldavale lühikese, kibeda, talumatu lause. Ning pärast seda ei saa elu enam olla endine.“ Romatškin oli hirmunud oma kahetisest avastusest – et ta mõtleb, ja et ajalehed valetavad. Ta veetis õhtute kaupa kodus, viies läbi keerukaid arvutusi, võrreldes miljoneid kaubarublades miljonitega nominaalrublades, nisutonne inimhulkadega. Ta käis raamatukogudes ja avas sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid Sundmõtte, Maania, Hullumeelsuse, Vaimuhaiguse, Paranoia, Skisofreenia koha pealt ja järeldas, et ta pole ei paranoiline ega tsüklotüümiline ega skisofreeniline ega neurootiline, kannatades parimal juhul ehk kerge hüsteromaniakaalse depressiooni käes. Sümptomid: sundmõtted numbritest, kalduvus leida kõikjalt valetamist, ja idee, mis oli peaaegu paine, idee, mis oli nii püha, et ta kartis seda välja öelda, idee, mis lahendas kõik intellektuaalsed probleemid, mis pagendas kõik valskused, idee, mida inimesel tuleb pidada alaliselt oma teadvuses või ta lakkab olemast enamat kui armetu närukael, alaväärt inimene, kellele makstakse teiste inimeste leiva närimise eest, mugavalt Trusti telliskivihoonesse liibunud tarakan… Õiglus oli pühakirjas, aga pühakirjad olid feodaalne ja eelfeodaalne ebausk; kindlasti oli Õiglus Marxis, ehkki Romatškin seda sealt ei leidnud; see oli Revolutsioonis, see vaatas Lenini hauakambrit, see heitis valgust roosa ja kahkja Lenini palsameeritud laubale, kes lebas kristallkaane all, liikumatud tunnimehed valvel; tegelikult valvasid nad igavest Õiglust.
     Arst, kellega Romatškin Hamovniki neuropsühhiaatrilises kliinikus konsulteeris, ütles: „Refleksid suurepärased, pole millegi pärast muretseda, kodanik. Suguelu?“ „Mitte väga, ainult vahetevahel,“ vastas Romatškin punastades. „Soovitan vahekorda kaks korda kuus,“ ütles arst kuivalt. „Aga mis õigluse ideesse puutub, ärge laske sel end vaevata. Tegemist on positiivse ühiskondliku ideega, mis tuleneb primitiivse ego sublimeerimisest ning individualistlike instinktide allasurumisest; sel saab olema suur roll üleminekuperioodil Sotsialismi… Maša, kutsu järgmine patsient sisse. Teie number, kodanik?“ Järgmine patsient oli juba palatis, number sõrmede vahel – pabersõrmede, mida raputas sisemine torm. Loomalikust naerust moondunud olevus. Inimene valges pluusis, arst, kadus ekraani taha. Kuidas ta välja nägi? Romatškin oli juba ta näo unustanud. Konsultatsiooniga rahul, tuli Romatškinil tahe nalja visata: „Patsient olete teie ise, Kodanik Tohter. Primitiivne sublimatsioon – milline lollus! Teil pole mitte kunagi olnud õiglusest vähimatki taipu, kodanik.“
     Ta väljus kriisist tugevama ja valgustunumana.

-Victor Serge, Seltsimees Tulajevi juhtum (1949).


No comments: