Asi edeneb päris visalt. Tõlkisin hiljaaegu ühe poliitilise filosoofi doktoritööd, see edenes 5-6 lk päevas. Pynchoni tempo on nii 2 lk päevas, mille järel on pea töö jätkamiseks liiga pulki täis ja nõuab alkoholilt leevendust. Aga panen siia ühe stiilinäite kah, üheainsa lause:
Eemal New Yorkis, sõida kiiresti võibolla jõuad viimaseks setiks kohale – 7. avenüül 139. ja 140. vahel hakkab „Yardbird“ Parker täna õhtul pihta saama, kuidas ta saab kasutada nendesamade akordide kõrgema otsa noote, võtmaks meloodia lahti issand halasta mis pagan see on mingi kuulipilduja või midagi ta on ikka peast täitsa segi 32. noodid kolmekümnekahendiknoodid ütle seda (kolmekümnekahendiknoodid) kiiresti peenikese häälega kui sa suudad uskuda seda Dan Wall’s Chili House’ist tulemas ja mööda tänavat kõlamas – raisk, igasugustel tänavatel (tema tripp aastaks ’39 juba ammu käimas: ta kõige jaatavamate soolode sügavikus tuututab juba vana Härra kuradi Surma enda logelev, amüsantne pomm-po-pommimine) üle eetri avalikele üritustele, ühel päeval niikaugele kui see, mis imbub välja peidetud kõlaritest linna liftides ja kõikides kauplustes, tema lind laulab, vääramaks Inimese hällilaule, kummutamaks lakkamatult, aralt ülemängitud keelte jõuetut uhtumist. . . .
