"Leidub palju inimesi, keda puhkuse ajal kutsub kuulsate paikade poole. Nad joovad hotellide aedades õlut, ja kui nad veel lisaks juhtuvad meeldivaid tutvusi sõlmima, ootavad nad oma mälestusi juba ette. Puhkuse viimasel päeval lähevad nad lähimasse kirjatarbekauplusse; sealt nad ostavad piltpostkaarte ja tagasi hotellis ostavad nad kelneri käest veel postkaarte. Piltpostkaardid, mida need inimesed ostavad, näevad kõikjal maailmas ühesugused välja. Nad on toonitud: puud ja muruplatsid mürkrohelised, taevas paabulinnusinine, kaljud hallid ja punased. Majad on esitatud otse valulises reljeefis, justkui võiksid nad igal hetkel postkaardi pinnalt välja karata, ja nende värv on nii intensiivne, et selle kitsas riba moodustab tavaliselt kaardi teisel poolel kontuuri. Kui maailm tõesti niisugune välja näeks, poleks sellega tõesti midagi targemat peale hakata kui mark külge lajatada ja lähimasse postkasti visata. Nendele piltpostkaartidele kirjutavad inimesed: "Siin on kirjeldamatult ilus." Või "Siin on nii kena." Või: "Kui kahju, et sa pole siin koos minuga kogu seda ilu nautimas." Mõnikord kirjutavad nad ka: "Sul pole aimugi, kui ilus siin on." Või: "Kui kihvt meil siin on!"
Teil tuleb tingimata nendest inimestest õigesti aru saada! Nad on tõesti väga rõõmsad, et nad on puhkusereisil ja saavad näha nii paljusid ilusaid asju, mida ei saa näha teised; aga kohustus ka tegelikult neid asju vaadata valmistab neile vaeva ja piinlikkust. Kui mõni torn on kõrgem kui teised tornid, mõni järsak sügavam kui üks tavaline järsak või mõni kuulus maal eriliselt suur või väike, siis on asi korras, sest erinevuse saab kindlaks teha ja sellest rääkida; just selle pärast on neil kombeks välja valida mõni kuulus palee, mis on eriti ruumikas või eriti vana, ja maastikest eelistavad nad metsikuid. Kui oleks ometi võimalik neid rongiaegade, hotellihindade ja univormide osas alt vedada (kuid just nende asjade õnge ei lähe nad kunagi!) ning panna nad teadmatult maha kaljuservale Saksi Šveitsis, oleks kahtlemata võimalik veenda neid tundma tõelist põnevust Matterhorni üle, sest Saksimaa on ju peadpööritav küll. Aga kui miski ei ole piisavalt kõrge, sügav, suur, väike või silmatorkavalt maalitud, ühesõnaga, kui miski ei ole nähtus, millest tasub rääkida, vaid lihtsalt ilus, siis nad lämbuvad – justkui hauganuks nad suure sileda suutäie, mis ei lähe ei üles ega alla, toidupala, mis on lämbumiseks liiga pehme, ent samas liiga vintske, et sõnadele teed anda. Nii ilmuvadki lagedale kõik need Oo!-d ja Ah!-id, lämbumise valulised silbid. Ei ole kerge endale näppe kurku ajada, ja seni pole me leidnud paremat moodust vajalikke sõnu suust välja saada. Selle üle ei maksa sugugi nalja heita. Niisugused hüüatused väljendavad väga valulist pitsitustunnet.
Kogenud kunstikommentaatoritel on loomulikult omad erilised tehnikad, mille kohta võiks nii mõndagi öelda, aga sellega me läheksime juba liiga kaugele. Pealegi, isegi keskmine rikkumata inimene tunneb oma pitsituse ebameeldivate tagajärgede kiuste tõelist rahuldust, kui ta seisab niiöelda näost näkku asjaga, mille eksperdid on ilusaks tunnistanud. Niisugusel rahuolul on omad huvitavad nüansid. Näiteks sisaldub selles natuke sama uhkust, mida te tunnete siis, kui võite öelda, et te juhtumisi möödusite pangahoonest selsamal tunnil, kui kuulus pangaröövel X pidi olema põgenenud; teised inimesed tunnevad vaimustust juba siis, kui astuvad esmakordselt linna, milles Goethe veetis kaheksa päeva, või tunnevad isiklikult esimest korda üle Inglise kanali ujunud daami nõbu abielu kaudu; tõepoolest leidub küllaga inimesi, kelle jaoks on iseäranis imetabane elada just niisugusel pöördelisel ajal. Alati näikse asi pöörlevalt "olin-seal" ümber; ja ehkki üldjuhul on tarvis ka mõnda väikest komplikatsiooni, peab tunnet ümbritsema isikliku väljavalituse õhkkond. Sest ükskõik kui palju inimesed ka valetavad, teeseldes, et nad on täielikult oma tegevusse haaratud, tunnevad nad lapselikku rõõmu isiklikest kogemustest ja sellest äraarvamata tähtsusetundest, mida niisugused kogemused meile annavad. Just siis tunnevad nad end puudutatuna "isiklikust saatusest", mis on üks sootuks harukordne asi: "Me just vestlesime omavahel sel hetkel, kui ta libastus ja murdis jala...!" Mida nad tunnevad, kui nad oskaksid seda sõnadesse panna, on justkui nagu oleks keegi selle suure sinise, pilvekardinatega akna taga seisnud juba pikka aega ja neid vaadanud.
Ja te ei taha võibolla uskuda, aga tavaliselt üksipäini sellel põhjusel me rändame ise nendesse kohtadesse, mida kujutatakse meie ostetud postkaartidel, milline taotlus ise ei ole ju karvavõrdki mõttekas, sest lõppude lõpuks oleks palju lihtsam need kaardid endale posti teel tellida. Ja samal põhjusel peavad need postkaardid olema nii vastupandamatult ja üleloomulikult ilusad; kui nad hakkaksid kunagi loomulikud välja nägema, läheks inimkonnal midagi kaotsi. "Või siis nõndamoodi näeb siinkandis välja," ütleme me endamisi ja uurime umbusklikult kaarti; seejärel kirjutame allaserva: "Sa ei oska ettegi kujutada, kui kena siin on...!" Tegemist on sama kõneviisiga, kui üks mees usaldab teisele: "Sa ei oska ettegi kujutada, kuidas ta mind armastab...""
- Robert Musil
