Sõnastasin uue printsiibi, misantroopsusprintsiibi. Selle kohaselt on universumi struktuur just niimoodi peenhäälestatud, et paratamatult ilmub universumisse mingil hetkel kari ennasthävitavaid lollpäid, kes peagi teevad koos oma keskkonnaga otsa peale ka iseendale. Evolutsioonilise eksitusena tekivad samal ajal ka mõned harvad vaatlejad, kelle peamine reaktsioon sündivale on: WTF?
Niisugune on universumi seadus.
Lahendus misantroopsusprintsiibi põhjustet ängile on tegeleda rohkem tautoloogiaga, ainsa teadusega maailmas, mis tegeleb ainult iseendaga.
October 3, 2010
July 5, 2010
MHÜ manifest
S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)
Valerie Solanas
(katkend)
Valerie Solanas
Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.
Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.
Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.
Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.
Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.
Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.
Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.
Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."
(edasi ei ole viitsinud tõlkida)
June 16, 2010
Fibonacci
Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.
Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.
Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.
Taandamine, jagamine. Punkt. Null.
Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.
Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.
Taandamine, jagamine. Punkt. Null.
June 15, 2010
Hüään ja Ilves
Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:
"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.
Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.
Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.
Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.
Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.
LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.
Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."
"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.
Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.
Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.
Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.
Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.
LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.
Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."
June 10, 2010
Inimene põgenes oma peast
Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):
"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.
Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.
Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.
Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."
"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.
Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.
Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.
Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."
April 19, 2010
Vahepala V: Kus me saame suure rõõmuga teada, et ei ole olemas sellist asja nagu tänapäeva maailm
"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.
Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".
See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.
Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.
Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.
Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.
Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.
Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.
Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.
Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.
Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".
See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.
Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.
Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.
Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.
Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.
Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.
Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.
Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.
Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
April 12, 2010
Looduse olukord
Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.
April 9, 2010
Külmkapp
Nelly juures on külmkapp, mis iga kord mootori töö lakates paiskab endast välja metalselt müriseva valuoige nagu mõni surev aurupungi-robot ning väriseb Püha Vituse kontrollimatutes tantsuspasmides. Kapp ise on muidugi mõista aastakümneid vana ja töötab muidu igati korralikult. Aga selline ongi Nõukogude tehnika iseloom: ta nimelt on võimetu amortiseeruma. Nõukaaegne tehnoloogia näib eksisteerivat vaid ühes kahest võimalikust seisundist: ta on kas algusest peale, läbinisti, suisa struktuurselt võimetu üldse töötama, või teeb ta seda lakkamatult ja pidurdamatult, põhimõttekindla vastupanuna entroopiale. Bourdieu on kuskil kirjutanud, et "üleminek kõige suuremast tõenäosusest absoluutse kindluseni on kvalitatiivne hüpe, mis ei ole proportsioonis numbrilise vahega." Selle tsitaadi mõte ongi kohane just Nõuka-aegsele tehnikale. Noodki on kas täielikult töövõimetud või siis kestavad igavesti, ehk eksisteerivad vaid ühel pool seda kvalitatiivset hüpet - nad kas absoluutselt ei tööta või absoluutselt töötavad. Tänapäeva toodetud igandlikkuse maailmas aga eksisteerib kogu tehnoloogia teispool lõhet: kõik asjad justkui töötavad, aga lähevad suure tõenäosusega peagi perse. Nõuka-aegne tehnika eksisteerib absoluudi, tänapäeva tehnika statistika maailmas. Ja olen kindel, et Metsatöllu viimase albumi "Äio" ühes loos on kõnelejaks just mõni Nelly suremisvõimetuse õuduse käes kannatava külmkapi sarnane igiliikur, kes näeb enda ümber mõnd värsket Samsungi või Philipsit põrmu vadumas:
Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu
April 4, 2010
Vahepala II: Näitab, milline kergendus on lõpetada asjade redutseerimine
"Mõnikord, kui päike särab Salki Instituudi karestatud betoonil, me lõpetame kiirustamise ja aja ära kulutamise. Me istume lävepakul ja laseme aegade puu igal oksal laotuda laiali nii kaugele kui ta suudab. "Mitte miski ei ole iseenesest taandatav ega mittetaandatav millelegi muule," ütleme me kõikide nende kohta, kes taandavad, hävitavad, asendavad, järeldavad, permuteerivad, seletavad, põhjustavad, lunastavad, taastavad, kaasa toovad, tingivad, vahetavad ja ostavad. Aegade puu, aegade puud, aegade puude mets. Mitte midagi ei ole muutunud, kuid siiski iga jõu paigutus, iga entelehhia, iga tegutseja muutub nii täielikult, et me hingame õhku, millest me varem ei teadnudki, et temast puudust tunneme.
Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.
Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."
Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.
Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.
Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."
Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.
April 2, 2010
Progressi marutuul
Émile Durkheim on vast üks tuntumaid säärase arusaama lahtikirjutajaid, mis näeb ühiskondi omamoodi eraldiseisvate, üleorgaaniliste entiteetidena, mis toimivad täiesti omalaadsete reeglite alusel, mis ei ole kuidagi taandatavad vastava ühiskonna üksikliikmete tegevusele. Nii näiteks inimese kasutatavad mõisted "töötati välja ainulaadse intellekti poolt" ning väljendavad seda, kuidas "see väga eriline olevus, ühiskond, kaalutleb enda eripärase kogemuse asju". Pärast teda on ühiskonnast niiviisi mõelda küllalt tavapärane. Üks kõnekamaid tsitaate varasemast ajast pärineb Alfred Kroeberi kuulsast, juba iseenesest kõneka pealkirjaga artiklist "The Superorganic" (1917), kus ta kirjutab, et "sotsiaalne substants — või mittesubstantsiaalne kangas, kui keegi seda väljendit eelistab — see eksistents, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, ületab neid [üksikindiviide] täielikult".
Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:
Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:
Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.
March 28, 2010
Leo ehk lõvi
Ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:
"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.
Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.
Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.
Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.
Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.
Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.
Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.
Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.
Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.
Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.
Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.
Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.
Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.
Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!
Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.
Lõvi kardab kukke, eriti valget.
Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."
"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.
Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.
Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.
Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.
Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.
Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.
Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.
Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.
Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.
Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.
Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.
Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.
Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.
Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!
Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.
Lõvi kardab kukke, eriti valget.
Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."
March 26, 2010
Dualismi patoloogiad
Dualismid vohavad kõikjal. Võimalik, et tegemist on paratamatusega, inimese kogemusse ja mõttemustritesse liiga sügavalt juurdunud harjumusega, nii et nende vastu üles astuda on ette läbikukkumisele määratud. Kuid siiski ei tuleks nendega leppida ning resigneerunult nende kõikjalolekust ja vääramatusest üldkehtivat reeglit teha. Õigupoolest peaks neid hoopis kogu aeg nähtavale tooma, neile pidevalt osutama, neid paljastama, rebima neilt endastmõistetavuse kate ja näidata neid pidevate probleemide allikana. Sest dualismide vohades närtsib märkamisvõime ja lämbub keel.
Dualistlik mõte pole muud kui vaid üks lühike samm edasi essentsialistlikust mõttest. Õigupoolest on binaarne loogika vaid essentsialismi teisendus, tema petlik teinepool. Ideaalselt essentsialistlik mõte, too müütiline teadvus, mida võib puhtal kujul leida vast küll ainult kujutluses Eedeni aias loomadele nimesid andvast Aadamast, arvab end nimesid andes tabavat nähtuste loomust, nii et sõnad ja asjad kattuvad perfektselt, kummastki ei jää midagi üle ning kumbki vastab teisele täielikult. Ainsaks probleemiks, mis taolise mütoloogilise esmanimetaja ette kerkib, on leida õiged sõnad ja need siis asjadega kohakuti seada. Seal kus lõpeb asi, lakkab ka sõna, olles nüüd täielikult ammendunud; nimetades asju nende tegelikus loomuses, ei ole tarvis sisse tuua isegi mingit eristust, mis aitaks juhtida tähelepanu asjalt endalt kõrvale, millelegi muule väljaspool õigesti tabatud loomust ennast, nõnda et essents kujuneks välja vaid eristusena iseendast väljapoole jääva suhtes. Niisugune kujutluslik ürgessentsialism ei ole erinevuste märkamise keel. Kuna sõna tabab asja loomust täielikult, ei ole oluline, et me saaksime kõrvutada seda sõna mõne tema vastandi või teisendusega — vormeliga „see on X“ ei käi kaasas tema näiliselt paratamatut eitust „siis järelikult ei ole ta Y“.
Binaarne mõtlemine just selle eristuse sisse toobki. Jäädes oma sisemiselt loogikalt essentsialistlikuks ja püüdes nimetamise abil tabada asjade sisemist korda ja tungi, mõistab ta, et nimetamine on sisuliselt piiritlemine, sõnadega asja jaoks teatud ruumi eraldamine, mistõttu peab iga seesugune nimetamine midagi välja jätma; nii märgib ta maha joone, mille taha jääb kõik see, mis ei mahu nimetamise akti kaudu loodud piiride sisse. Kuid ei, siin me oleme läinud juba liiga kaugele, tuleb teha samm tagasi, kuna dualistlik mõte on veel lihtsakoelisem. Ta ei eralda mitte ruumi, mis võiks vastanduda kogu väljajääva paljususele, ega tõmba endasse aina täpsemalt ja peenemalt kõike seda, mida ta tahab seletada. Ta tõmbab hoopis maha ideaalselt täpse, lõpmatuseski lõikumatu sirgjoone, mille kummalegi poolele jääb maha vaid teise poole eitus. Sellega kogu dualistlik loogika piirdubki. Ta seab sisse vastanduse, mis pole muud kui positiivse osutuse pelk eitus. Iga ülesehitatud vastanduse kumbki osapool võtab enda alla vaid täpselt nii palju ruumi, kui teine talle jätab. Nii nagu essentsialism, tahab ka dualism tabada asjade loomust, osutada neile täpselt ja selgelt ning nad tähendusega täielikult katta; selle saavutamiseks ei suuda dualistlik mõte aga kujutleda muud võimalust kui leida nimetatavale nähtusele vaid üks ja ainus paariline, ideaalne partner, mis punkt punktilt vastab nimetatule endale, kuid negatiivselt, eitusena. Kumbki binaarse opositsioonipaari pool näitab teist vaid justkui fotonegatiivses peeglis, kust vaatab vastu tema enda täiuslik koopia, ainult et äravahetatud värvides. Dualistlik loogika, mis püüab taandada nähtusest arusaamist vaid mõistepaaridele, millest üks on teise negatsioon, ei jõua seega sisuliselt isegi mitte niikaugele, et leida enesele vastandiks formulari „siis järelikult ei ole ta Y“, kuna niisugusel juhul jääks alati alles oht, et Y on oma paljususes ammendamatu või sisaldab endas midagi, mis X-is puudub. Ta hoopis võtab lähtekohaks vormeli „see on X“ ning liidab sinna juurde vormeli „see on X vaid niivõrd kui ta ei ole miinus-X, tema täiuslik teine“.
Asi ei ole ainult selles, et filosoofilise mõtte tarbeks väljendusvorme nüansseerida ja neid paindlikumaks muuta. Kuigi see võiks olla binaarsete opositsioonide hülgamise üks peamisi praktilisi põhjusi, on dualismide primitiivsuse paljastamiseks veelgi olulisemaid ajendeid. Nimelt see, et paradoksaalsel kombel hakkab dualistlik mõte hoolimata oma vähkkasvajalikust vohamisest ja näilisest allutamatusest vastu keele enda loogikale. Binaarse mõtte ideaaliks on keele surm.
Keelele omase loogika ühe kõige tähelepanuväärsema tuuma juurde pääseme, kui mõtleme tõsiasjale, et tema olemuseks on lõpmatu ümberütlemise võimalikkus. Keel on sulgematu: alati on võimalik ütelda veel midagi, panna tähele ja sõnade abil esile tõsta veel üks tahk, luua diskursiivsete praktikate abil suisa uusi objekte või tõlgendada mõni varasem läbinisti ümber. Keelele, ümberütlemisele, kommenteerimisele on omane sügav üleküllus, täielik liiasus, ja seda nii tähistaja kui tähistatava osas. Ei ole võimalik luua kirjeldust, mis kataks mõne objekti nii täielikult, et teda ei oleks võimalik veel kuidagi nimetada, kirjeldada, analüüsida. Tähistatav jääb alati suuremaks kui tähistaja, ulatub tema alt välja; tal on peenem kude, nii et tähistajad jäävad alati liiga sõredaks, et teda tervenisti endas hoida — ikka imbub mingi peenem nüanss nende sõelast läbi, ikka jääb kuskile järgi „mõtte paratamatu, sõnastamata ülejääk, mille keel on varju jätnud“ (Foucault 2006: xviii). Kuid ka vastupidi: ükski tähistaja ei jää kunagi tähistatava külge lukku. Alati suudab ta end lahti rebida ja rakenduda mõnes muus kontekstis, mõne teise asja kohta, või nihutada end oma algse tähenduse suhtes, nii et osutades küll justkui ikka veel samale asjale, on siiski toimunud võõrutus, kummastus, pööre. Kui tähistatavad on alati suuremad ja peenemad kui tähistajad, siis tähistajad on omakorda alati võimekamad kui tähistatavad, sest pole olemas nähtust, mis suudaks tema kohta käivad võimalikud väljendid ammutada, täielikult enese külge haakida, laskmata neil ilmuda üheski teises kontekstis. Ning kuna see on nii, ei saa ühtegi tähendust lõplikult fikseerida ja täielikult sõnade külge aheldada, nii et kunagi ei oleks enam tarvis küsida „aga mida see ikkagi tähendab?“, kuna vastus oleks alati antud osutatud nähtuse ja kasutatud sõna igikestvas liidus. Sõnadel ei ole tähendusi, neil on tähendusväljad, mille pinnal nad saavad vabalt libiseda. Nii et mitte ainult asju ei tule pidevalt ümber mängida ja teisiti nimetada, vaid tähistajates endas peituv lõtk paneb meid pilgu neile tagasi pöörama ja uurima sõnu endid nende tähenduse osas, tähenduse lakkamatu nihke osas. Just tänu sellele „kahekordsele üleküllusele“ jääb alati alles „teatud hulk tähistatavat, millel tuleb lasta kõnelda, sellal kui tähistaja on meile alati antud rikkuses, mis meid meist endist sõltumata küsitleb selle osas, mida ta „tähendab““ (samas, xviii). Keele fundamentaalseks loogikaks on üleküllus, lahutus ja nihe.
Dualismid, mida üksteise peale kuhjab binaarne mõtlemine — kuid pangem tähele: ilma nihketa, ikka täpselt kohakuti —, üritavad säärast keelelist loogikat maha suruda. Keelele omase riivatu loomingulisuse, aina vohava paljutahksuse ning hõlmamatu ulatuse asemele tahavad nad suruda kinnist ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir, ning kus sõnad ja asjad, tähistajad ja tähistatavad, representatsioonid ja objektid tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Binaarsed opositsioonid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda primitiivse printsiibi alusel uuesti laiali. Kui on tõsi, et reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kui nähakse vaeva, et saada tundlikumaks tema erinevuste suhtes (Latour 2004: 85), siis on dualistlik mõtlemine tõhusaim viis säärast tundlikkust tappa, parim ajend mitte midagi märgata — ta on erisusi hoomata tahtva pilgu nüridakslihvimise optimeeritud mehhanism. Dualism on märkamise surm, nüansside kadu, milles üheainsa jõuvõttega paisatakse põrmu variatiivsus ja paindlikkus.
Ent kui liikuda keele loogikat mööda veel edasi, hoomame peagi, et asi on märksa keerulisem kui ülal kirjeldatud lihtsakoeline pilt tähistajate ja tähistatavate (veel üks duaalsus, mille lihtsakoelisus tuleb esile tuua!) ammendamatust koosmängust, sõnade lihtsast osutusest asjadele ja nähtustele. Keele peenus ilmneb siis, kui jõuame sinna, kus keel hakkab rääkima iseendast, kus tekstid hakkavad rääkima teistest tekstidest ja pöörama oma pilku endale tagasi. Ja me märkame, et just siin paljuneb ümberütlemise võimalikkus veel kordi ja kordi. Just siin, kohas, kus saab alati veel midagi lisada, kommenteerida, ümber öelda ja mõelda, ilmub keele üleküllus ja nihkuvus oma kõige sügavamal kujul. Olukorras, kus sõnad hakkavad rääkima sõnadest ja tekstid kõnelema iseendast ja teistest tekstidest, ilmub keele tähistusvõime uus tasand, mis ei ole enam taandatav asjale osutamisele, tema tähistajaga hõlmamise lihtsale loogikale. Kui pilk pöördub keele abil keelt, teksti abil teksti kirjeldama, hakkavad neis lagedale ilmuma sõnastamata jäänud tähendused, mis seni olid keeles vaid soikvel. Kuid keel pole siiski lõpmatult vaba, vaid jääb oma osutustes paratamatult põimituks sellega, mida ta püüab ümber ütelda. Sest keel oma liiasuses ja lakkamatus paindlikus libisemises saab asjade loomust tabada vaid läbi paradoksi, mis põimib ta tähistatavate külge ja suunab sealt uuesti tähistajasse tagasi. Kui mõni lausung, mingi diskursus hakkab rääkima mõnest teisest tekstist või diskursusest, tehes seda keelele omaselt mingil uuel moel, nii et tähistaja ja tähistatava vahelised varasemad seosed katkestatakse ja mängitakse seejärel ümber, ütleb see uus lausung ometigi nüüd, algteksti suhtes teisasena, siiski ainult seda, mis seal oli juba enne olemas. Kuid samas ei ole kasutatav sõnavara ja tekitatud seosed tänu katkestusele ja nihkele enam needsamad, mis nad olid algselt selle puhul, mida nüüd ümber mõeldakse. Ta ütleb küll seda, mis oli juba varem öeldud, kuid nii, et ta ütleb ümber, tuues esile selle, mida veel pole öeldud. Representatsioonid ei ole kunagi päris vabad, vaid on diskursuse kohta käivatele diskursustele omase ümberütlemise paradoksi läbi algse tähistatavaga alati seotud: „kommentaar [peab] ütlema esimest korda seda, mis on juba öeldud, ja kordama lakkamatult seda, mida kummatigi pole kunagi öeldud“ (Foucault 2005: 21).
Niisugune on see nihe, mille tõttu üks tähistusprotsess ei kata kunagi teist täielikult ega ole kunagi temaga samakujuline, kuid mis sellest hoolimata ei kujuta endast vaba tahte lõpmatut mängu, mis oleks võimeline aina paljunevate representatsioonide pealesurumisega asju lakkamatult ümber mängima, nii et algupära läheb selle kuhjatise all jäädavalt kaduma. Tähendus ja mõistmine ilmuvadki selles kokkupuutepunktis, kus öeldase seda, mida on juba öeldud, kuid nii, kuidas seda pole kunagi varem öeldud, kus uus tekst „lubab küll öelda midagi muud kui tekst ise, ent tingimusel, et lõppkokkuvõttes öeldakse teksti ennast ja viiakse see mingis mõttes täide“ (samas, 21-22). Just niisugune on keelele seesmiselt omane protsess, mida dualismid eitavad ja summutada püüavad oma põhjendamatus kihus luua järske vastandusi ja käsutada kogu sõnavara ühe suurejoonelise liigutusega laiali kahele poole ületamatut veelahet.
Foucault, Michel 2005 [1971]. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel 2006 [1963]. The Birth of the Clinic: An archaeology of medical perception. London and New York: Routledge.
Latour, Bruno 2004. Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Cambridge: Harvard University Press.
Dualistlik mõte pole muud kui vaid üks lühike samm edasi essentsialistlikust mõttest. Õigupoolest on binaarne loogika vaid essentsialismi teisendus, tema petlik teinepool. Ideaalselt essentsialistlik mõte, too müütiline teadvus, mida võib puhtal kujul leida vast küll ainult kujutluses Eedeni aias loomadele nimesid andvast Aadamast, arvab end nimesid andes tabavat nähtuste loomust, nii et sõnad ja asjad kattuvad perfektselt, kummastki ei jää midagi üle ning kumbki vastab teisele täielikult. Ainsaks probleemiks, mis taolise mütoloogilise esmanimetaja ette kerkib, on leida õiged sõnad ja need siis asjadega kohakuti seada. Seal kus lõpeb asi, lakkab ka sõna, olles nüüd täielikult ammendunud; nimetades asju nende tegelikus loomuses, ei ole tarvis sisse tuua isegi mingit eristust, mis aitaks juhtida tähelepanu asjalt endalt kõrvale, millelegi muule väljaspool õigesti tabatud loomust ennast, nõnda et essents kujuneks välja vaid eristusena iseendast väljapoole jääva suhtes. Niisugune kujutluslik ürgessentsialism ei ole erinevuste märkamise keel. Kuna sõna tabab asja loomust täielikult, ei ole oluline, et me saaksime kõrvutada seda sõna mõne tema vastandi või teisendusega — vormeliga „see on X“ ei käi kaasas tema näiliselt paratamatut eitust „siis järelikult ei ole ta Y“.
Binaarne mõtlemine just selle eristuse sisse toobki. Jäädes oma sisemiselt loogikalt essentsialistlikuks ja püüdes nimetamise abil tabada asjade sisemist korda ja tungi, mõistab ta, et nimetamine on sisuliselt piiritlemine, sõnadega asja jaoks teatud ruumi eraldamine, mistõttu peab iga seesugune nimetamine midagi välja jätma; nii märgib ta maha joone, mille taha jääb kõik see, mis ei mahu nimetamise akti kaudu loodud piiride sisse. Kuid ei, siin me oleme läinud juba liiga kaugele, tuleb teha samm tagasi, kuna dualistlik mõte on veel lihtsakoelisem. Ta ei eralda mitte ruumi, mis võiks vastanduda kogu väljajääva paljususele, ega tõmba endasse aina täpsemalt ja peenemalt kõike seda, mida ta tahab seletada. Ta tõmbab hoopis maha ideaalselt täpse, lõpmatuseski lõikumatu sirgjoone, mille kummalegi poolele jääb maha vaid teise poole eitus. Sellega kogu dualistlik loogika piirdubki. Ta seab sisse vastanduse, mis pole muud kui positiivse osutuse pelk eitus. Iga ülesehitatud vastanduse kumbki osapool võtab enda alla vaid täpselt nii palju ruumi, kui teine talle jätab. Nii nagu essentsialism, tahab ka dualism tabada asjade loomust, osutada neile täpselt ja selgelt ning nad tähendusega täielikult katta; selle saavutamiseks ei suuda dualistlik mõte aga kujutleda muud võimalust kui leida nimetatavale nähtusele vaid üks ja ainus paariline, ideaalne partner, mis punkt punktilt vastab nimetatule endale, kuid negatiivselt, eitusena. Kumbki binaarse opositsioonipaari pool näitab teist vaid justkui fotonegatiivses peeglis, kust vaatab vastu tema enda täiuslik koopia, ainult et äravahetatud värvides. Dualistlik loogika, mis püüab taandada nähtusest arusaamist vaid mõistepaaridele, millest üks on teise negatsioon, ei jõua seega sisuliselt isegi mitte niikaugele, et leida enesele vastandiks formulari „siis järelikult ei ole ta Y“, kuna niisugusel juhul jääks alati alles oht, et Y on oma paljususes ammendamatu või sisaldab endas midagi, mis X-is puudub. Ta hoopis võtab lähtekohaks vormeli „see on X“ ning liidab sinna juurde vormeli „see on X vaid niivõrd kui ta ei ole miinus-X, tema täiuslik teine“.
Asi ei ole ainult selles, et filosoofilise mõtte tarbeks väljendusvorme nüansseerida ja neid paindlikumaks muuta. Kuigi see võiks olla binaarsete opositsioonide hülgamise üks peamisi praktilisi põhjusi, on dualismide primitiivsuse paljastamiseks veelgi olulisemaid ajendeid. Nimelt see, et paradoksaalsel kombel hakkab dualistlik mõte hoolimata oma vähkkasvajalikust vohamisest ja näilisest allutamatusest vastu keele enda loogikale. Binaarse mõtte ideaaliks on keele surm.
Keelele omase loogika ühe kõige tähelepanuväärsema tuuma juurde pääseme, kui mõtleme tõsiasjale, et tema olemuseks on lõpmatu ümberütlemise võimalikkus. Keel on sulgematu: alati on võimalik ütelda veel midagi, panna tähele ja sõnade abil esile tõsta veel üks tahk, luua diskursiivsete praktikate abil suisa uusi objekte või tõlgendada mõni varasem läbinisti ümber. Keelele, ümberütlemisele, kommenteerimisele on omane sügav üleküllus, täielik liiasus, ja seda nii tähistaja kui tähistatava osas. Ei ole võimalik luua kirjeldust, mis kataks mõne objekti nii täielikult, et teda ei oleks võimalik veel kuidagi nimetada, kirjeldada, analüüsida. Tähistatav jääb alati suuremaks kui tähistaja, ulatub tema alt välja; tal on peenem kude, nii et tähistajad jäävad alati liiga sõredaks, et teda tervenisti endas hoida — ikka imbub mingi peenem nüanss nende sõelast läbi, ikka jääb kuskile järgi „mõtte paratamatu, sõnastamata ülejääk, mille keel on varju jätnud“ (Foucault 2006: xviii). Kuid ka vastupidi: ükski tähistaja ei jää kunagi tähistatava külge lukku. Alati suudab ta end lahti rebida ja rakenduda mõnes muus kontekstis, mõne teise asja kohta, või nihutada end oma algse tähenduse suhtes, nii et osutades küll justkui ikka veel samale asjale, on siiski toimunud võõrutus, kummastus, pööre. Kui tähistatavad on alati suuremad ja peenemad kui tähistajad, siis tähistajad on omakorda alati võimekamad kui tähistatavad, sest pole olemas nähtust, mis suudaks tema kohta käivad võimalikud väljendid ammutada, täielikult enese külge haakida, laskmata neil ilmuda üheski teises kontekstis. Ning kuna see on nii, ei saa ühtegi tähendust lõplikult fikseerida ja täielikult sõnade külge aheldada, nii et kunagi ei oleks enam tarvis küsida „aga mida see ikkagi tähendab?“, kuna vastus oleks alati antud osutatud nähtuse ja kasutatud sõna igikestvas liidus. Sõnadel ei ole tähendusi, neil on tähendusväljad, mille pinnal nad saavad vabalt libiseda. Nii et mitte ainult asju ei tule pidevalt ümber mängida ja teisiti nimetada, vaid tähistajates endas peituv lõtk paneb meid pilgu neile tagasi pöörama ja uurima sõnu endid nende tähenduse osas, tähenduse lakkamatu nihke osas. Just tänu sellele „kahekordsele üleküllusele“ jääb alati alles „teatud hulk tähistatavat, millel tuleb lasta kõnelda, sellal kui tähistaja on meile alati antud rikkuses, mis meid meist endist sõltumata küsitleb selle osas, mida ta „tähendab““ (samas, xviii). Keele fundamentaalseks loogikaks on üleküllus, lahutus ja nihe.
Dualismid, mida üksteise peale kuhjab binaarne mõtlemine — kuid pangem tähele: ilma nihketa, ikka täpselt kohakuti —, üritavad säärast keelelist loogikat maha suruda. Keelele omase riivatu loomingulisuse, aina vohava paljutahksuse ning hõlmamatu ulatuse asemele tahavad nad suruda kinnist ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir, ning kus sõnad ja asjad, tähistajad ja tähistatavad, representatsioonid ja objektid tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Binaarsed opositsioonid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda primitiivse printsiibi alusel uuesti laiali. Kui on tõsi, et reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kui nähakse vaeva, et saada tundlikumaks tema erinevuste suhtes (Latour 2004: 85), siis on dualistlik mõtlemine tõhusaim viis säärast tundlikkust tappa, parim ajend mitte midagi märgata — ta on erisusi hoomata tahtva pilgu nüridakslihvimise optimeeritud mehhanism. Dualism on märkamise surm, nüansside kadu, milles üheainsa jõuvõttega paisatakse põrmu variatiivsus ja paindlikkus.
Ent kui liikuda keele loogikat mööda veel edasi, hoomame peagi, et asi on märksa keerulisem kui ülal kirjeldatud lihtsakoeline pilt tähistajate ja tähistatavate (veel üks duaalsus, mille lihtsakoelisus tuleb esile tuua!) ammendamatust koosmängust, sõnade lihtsast osutusest asjadele ja nähtustele. Keele peenus ilmneb siis, kui jõuame sinna, kus keel hakkab rääkima iseendast, kus tekstid hakkavad rääkima teistest tekstidest ja pöörama oma pilku endale tagasi. Ja me märkame, et just siin paljuneb ümberütlemise võimalikkus veel kordi ja kordi. Just siin, kohas, kus saab alati veel midagi lisada, kommenteerida, ümber öelda ja mõelda, ilmub keele üleküllus ja nihkuvus oma kõige sügavamal kujul. Olukorras, kus sõnad hakkavad rääkima sõnadest ja tekstid kõnelema iseendast ja teistest tekstidest, ilmub keele tähistusvõime uus tasand, mis ei ole enam taandatav asjale osutamisele, tema tähistajaga hõlmamise lihtsale loogikale. Kui pilk pöördub keele abil keelt, teksti abil teksti kirjeldama, hakkavad neis lagedale ilmuma sõnastamata jäänud tähendused, mis seni olid keeles vaid soikvel. Kuid keel pole siiski lõpmatult vaba, vaid jääb oma osutustes paratamatult põimituks sellega, mida ta püüab ümber ütelda. Sest keel oma liiasuses ja lakkamatus paindlikus libisemises saab asjade loomust tabada vaid läbi paradoksi, mis põimib ta tähistatavate külge ja suunab sealt uuesti tähistajasse tagasi. Kui mõni lausung, mingi diskursus hakkab rääkima mõnest teisest tekstist või diskursusest, tehes seda keelele omaselt mingil uuel moel, nii et tähistaja ja tähistatava vahelised varasemad seosed katkestatakse ja mängitakse seejärel ümber, ütleb see uus lausung ometigi nüüd, algteksti suhtes teisasena, siiski ainult seda, mis seal oli juba enne olemas. Kuid samas ei ole kasutatav sõnavara ja tekitatud seosed tänu katkestusele ja nihkele enam needsamad, mis nad olid algselt selle puhul, mida nüüd ümber mõeldakse. Ta ütleb küll seda, mis oli juba varem öeldud, kuid nii, et ta ütleb ümber, tuues esile selle, mida veel pole öeldud. Representatsioonid ei ole kunagi päris vabad, vaid on diskursuse kohta käivatele diskursustele omase ümberütlemise paradoksi läbi algse tähistatavaga alati seotud: „kommentaar [peab] ütlema esimest korda seda, mis on juba öeldud, ja kordama lakkamatult seda, mida kummatigi pole kunagi öeldud“ (Foucault 2005: 21).
Niisugune on see nihe, mille tõttu üks tähistusprotsess ei kata kunagi teist täielikult ega ole kunagi temaga samakujuline, kuid mis sellest hoolimata ei kujuta endast vaba tahte lõpmatut mängu, mis oleks võimeline aina paljunevate representatsioonide pealesurumisega asju lakkamatult ümber mängima, nii et algupära läheb selle kuhjatise all jäädavalt kaduma. Tähendus ja mõistmine ilmuvadki selles kokkupuutepunktis, kus öeldase seda, mida on juba öeldud, kuid nii, kuidas seda pole kunagi varem öeldud, kus uus tekst „lubab küll öelda midagi muud kui tekst ise, ent tingimusel, et lõppkokkuvõttes öeldakse teksti ennast ja viiakse see mingis mõttes täide“ (samas, 21-22). Just niisugune on keelele seesmiselt omane protsess, mida dualismid eitavad ja summutada püüavad oma põhjendamatus kihus luua järske vastandusi ja käsutada kogu sõnavara ühe suurejoonelise liigutusega laiali kahele poole ületamatut veelahet.
Foucault, Michel 2005 [1971]. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel 2006 [1963]. The Birth of the Clinic: An archaeology of medical perception. London and New York: Routledge.
Latour, Bruno 2004. Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Cambridge: Harvard University Press.
March 11, 2010
Descartes pole küll kunagi ahvi näinud...
"Elu lahutus vegetaalseks ja relatsiooniliseks, orgaaniliseks ja animaalseks, animaalseks ja inimlikuks, jookseb esmajärjekorras liikuva piirina läbi elava inimese, ja ilma selle intiimse tsesuurita ei oleks arvatavasti võimalik otsustadagi, mis on inimene ja mis ei ole. Vastandada inimest teistele elavatele olenditele, ning samal ajal korraldada keerukat – ja mitte alati meeliülendavat – suhteökonoomiat inimeste ja loomade vahel on võimalik ainult sellepärast, et inimese sees on eraldatud midagi loomse elu sarnast, ainult sellepärast, et tema kaugus ja lähedus loomalikuga on ära mõõdetud ja ära tuntud ennekõike kõige lähemas ja intiimsemas kohas.
Aga kui see on tõsi, kui tsesuur inimese ja looma vahel läheb esmajoones inimese seest, siis tuleb just küsimus inimesest – ja „humanismist“ – esitada uuel viisil. Meie kultuuris on inimesest alati mõeldud kui keha ja vaimu, elusolendi ja logos’e, loomuliku (või animaalse) elemendi ja üleloomuliku, sotsiaalse või jumaliku elemendi vahelise artikulatsiooni ja ühtelangemisena. Me peame selle asemel õppima mõtlema inimesest mitte kui sellest, mis saadakse nende kahe elemendi ühitamatuse tulemusena, ja mitte uurima ühtelangemise metafüüsilist mõistatust, vaid pigem eralduse praktilist ja poliitilist mõistatust. Mis on inimene, kui ta on alati lakkamatute lahutuste ja tsesuuride asukoht – ja samal ajal nende tulemus? Märksa pakilisem on töötada nende lahutuste kallal, küsida, mil moel – inimese sees – on inimene eraldatud mitteinimesest ja loom inimesest, kui võtta seisukohti suurte küsimuste osas...
[...]
Nagu me oleme näinud, on meie kultuuris inimene alati olnud loomse ja inimliku samaaegsete lahutamiste ja artikulatsioonide tulemuseks, kus operatsiooni üks kahest terminist oli ühtlasi see, mis oli temas kaalul. Muuta kehtetuks masin, mis valitseb meie arusaamade üle inimesest tähendab seega loobuda otsimast uusi – tõhusamaid või autentsemaid – artikulatsioone, ja pigem näidata keskset tühjust, katkestust, mis – inimese sees – eristab inimest ja looma, ja panna end selles tühjuses kaalule: seiskamise seiskamine, nii looma kui inimese sabat.
Ja kui ühel päeval, vastavalt nüüd juba klassikaks saanud kujundile, peaks lõpuks kustuma „nägu liival“, mille inimteadused on moodustanud meie ajaloo kaldale, ei ilmu tema asemele mitte sugugi mingi tagasivõidetud inimlikkuse või loomalikkuse uus mandylion või „Veronica“."
Giorgio Agamben, "The Open: Man and Animal", 2002.
("Descartes pole küll ahvi näinud..." - Carl Linné kogu kommentaar arusaama kohta loomadest kui mehhaanilistest automaatidest.)
Aga kui see on tõsi, kui tsesuur inimese ja looma vahel läheb esmajoones inimese seest, siis tuleb just küsimus inimesest – ja „humanismist“ – esitada uuel viisil. Meie kultuuris on inimesest alati mõeldud kui keha ja vaimu, elusolendi ja logos’e, loomuliku (või animaalse) elemendi ja üleloomuliku, sotsiaalse või jumaliku elemendi vahelise artikulatsiooni ja ühtelangemisena. Me peame selle asemel õppima mõtlema inimesest mitte kui sellest, mis saadakse nende kahe elemendi ühitamatuse tulemusena, ja mitte uurima ühtelangemise metafüüsilist mõistatust, vaid pigem eralduse praktilist ja poliitilist mõistatust. Mis on inimene, kui ta on alati lakkamatute lahutuste ja tsesuuride asukoht – ja samal ajal nende tulemus? Märksa pakilisem on töötada nende lahutuste kallal, küsida, mil moel – inimese sees – on inimene eraldatud mitteinimesest ja loom inimesest, kui võtta seisukohti suurte küsimuste osas...
[...]
Nagu me oleme näinud, on meie kultuuris inimene alati olnud loomse ja inimliku samaaegsete lahutamiste ja artikulatsioonide tulemuseks, kus operatsiooni üks kahest terminist oli ühtlasi see, mis oli temas kaalul. Muuta kehtetuks masin, mis valitseb meie arusaamade üle inimesest tähendab seega loobuda otsimast uusi – tõhusamaid või autentsemaid – artikulatsioone, ja pigem näidata keskset tühjust, katkestust, mis – inimese sees – eristab inimest ja looma, ja panna end selles tühjuses kaalule: seiskamise seiskamine, nii looma kui inimese sabat.
Ja kui ühel päeval, vastavalt nüüd juba klassikaks saanud kujundile, peaks lõpuks kustuma „nägu liival“, mille inimteadused on moodustanud meie ajaloo kaldale, ei ilmu tema asemele mitte sugugi mingi tagasivõidetud inimlikkuse või loomalikkuse uus mandylion või „Veronica“."
Giorgio Agamben, "The Open: Man and Animal", 2002.
("Descartes pole küll ahvi näinud..." - Carl Linné kogu kommentaar arusaama kohta loomadest kui mehhaanilistest automaatidest.)
March 9, 2010
Tsitaate
"Ma arvan tõemeeli, et meie - parasiitlik preestriklass, kes jagab BA-sid ja PhD-sid nagu sakramente - oleme sotsiaalsete muutuste läbiviimiseks parimas positioonis. Selleks on tarvis edaspidigi mõtlemise üle tühjalt lõugu lõksutada, mida me senimaani teinud olemegi, sest ilma taolise salapärata ei laseks ühiskond meil enam edaspidi noori korrumpeerida."
- Richard Rorty, kirjavahetusest
"Arusaam, et see kes ei poolda sinu vaateid pooldab nende täpset vastandit, või et tal lihtsalt ei olegi neid, ei ole, ükskõik mil moel ta ka ei lohutaks neid, kes kardavad, et tegelikkus kaob ära, kui me temasse väga tugevasti ei usu, anti-relativistlikus diskussioonis ülemäära suurema selguse poole viinud, vaid ainult pannud kaugelt liiga paljud inimesed kulutama kaugelt liiga palju aega pikkadeks kirjeldusteks sellest, mis see on, mida nad tõeks ei pea, kui tundub vähegi tulus olevat."
- Clifford Geertz, "Anti anti-relativism"
"Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis „olla võimeline seda teadvustama“, ning on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil [teadvusel ja keelel] puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu."
- Francis Wolff, "Dire le monde"
"“Reaalsus“ osutub selleks, mida me soovime eksistentsi olevat, olles analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks; „reaalsus“ on see, milline eksistents oleks, kui meie piisavalt põhjendatud eelistused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks midagi otsida ja pingutada. Kõik see, mis jääb üle (ja kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad empiiriliselt edasi, jääb küll midagi üle) on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt. Siis muutub metafüüsika probleem: selle asemel et olla eksistentsi üldiste tunnusjoonte avastamise ja kirjeldamise viis, saab temast püüd kohandada või lepitada kaht eraldiseisvat olemise valda."
- John Dewey, "Experience and Nature"
"Reaalsus kasvab täpselt niivõrd kui nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks tema erinevuste suhtes."
- Bruno Latour, "Politics of Nature"
"Enda juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ma olen kõikidest parem," praalis kass haigutades. "Ja siis veel see, mida teistel haruharva esineb, et ma olen veel ka väga ilus ja tark."
- Alo Paju, "Muinaslugu"
- Richard Rorty, kirjavahetusest
"Arusaam, et see kes ei poolda sinu vaateid pooldab nende täpset vastandit, või et tal lihtsalt ei olegi neid, ei ole, ükskõik mil moel ta ka ei lohutaks neid, kes kardavad, et tegelikkus kaob ära, kui me temasse väga tugevasti ei usu, anti-relativistlikus diskussioonis ülemäära suurema selguse poole viinud, vaid ainult pannud kaugelt liiga paljud inimesed kulutama kaugelt liiga palju aega pikkadeks kirjeldusteks sellest, mis see on, mida nad tõeks ei pea, kui tundub vähegi tulus olevat."
- Clifford Geertz, "Anti anti-relativism"
"Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis „olla võimeline seda teadvustama“, ning on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil [teadvusel ja keelel] puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu."
- Francis Wolff, "Dire le monde"
"“Reaalsus“ osutub selleks, mida me soovime eksistentsi olevat, olles analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks; „reaalsus“ on see, milline eksistents oleks, kui meie piisavalt põhjendatud eelistused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks midagi otsida ja pingutada. Kõik see, mis jääb üle (ja kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad empiiriliselt edasi, jääb küll midagi üle) on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt. Siis muutub metafüüsika probleem: selle asemel et olla eksistentsi üldiste tunnusjoonte avastamise ja kirjeldamise viis, saab temast püüd kohandada või lepitada kaht eraldiseisvat olemise valda."
- John Dewey, "Experience and Nature"
"Reaalsus kasvab täpselt niivõrd kui nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks tema erinevuste suhtes."
- Bruno Latour, "Politics of Nature"
"Enda juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ma olen kõikidest parem," praalis kass haigutades. "Ja siis veel see, mida teistel haruharva esineb, et ma olen veel ka väga ilus ja tark."
- Alo Paju, "Muinaslugu"
March 7, 2010
Pynchoni stiilinäide 2
Ühel suvisel pärastlõunal jõudis proua Oedipa Maas koju Tupperware’i müügipeolt, mille võõrustaja oli fondüüsse vahest ehk natuke liiga palju kirsiviina pannud, ja sai teada, et tema, Oedipa, on nimetatud testamenditäitjaks, või ju siis täitjannaks kellelegi Pierce Inverarity'le, California kinnisvaramogulile, kes oli kord kaotanud vabal ajal kaks miljonit dollarit, aga kel oli siiani nii arvukalt sasipuntras varasid, et teha kõigi nende lahtiharutamisest enam kui austusväärset tööd. Oedipa seisis elutoas, teleka roheka, surnud silma pärani pilgu all, võttis suhu Jumala nime, katsus end tunda nii purjus kui võimalik. Aga midagi ei tulnud välja. Ta kujutas endale ette hotellituba Mazatlanis, mille uks oli äsja justkui igaveseks kinni prantsatanud, äratades all fuajees üles kakssada lindu; päikesetõusu Cornelli Ülikooli raamatukogu nõlva kohal, mida keegi seal viibinuist kunagi näinud ei olnud, sest kallak on näoga lääne poole; kuiva, lohutamatut meloodiat Bartoki „Orkestrikontserdi“ neljandast osast; Jay Gouldi valgeks võõbatud büsti, mis seisis Pierce’il voodi kohal selle jaoks niivõrd kitsal riiulil, et ta oli alati tundnud hämarat hirmu, et ükskord see neile otsa kukub. Kas täpselt nii ta surigi, kahtles ta, kesk unenägusid, löödud laiaks maja ainsa ikooni poolt? See pani teda ainult naerma, kõva häälega ja abitult. Sa oled täitsa haige, Oedipa, ütles ta endale, või siis toale, mis teadis isegi.
Kiri oli advokaadibüroolt Warpe, Wistfull, Kubitschek ja McMingus Los Angelesist, ning alla oli kirjutanud keegi Metzger. Seal seisis, et Pierce oli surnud juba kevadel, ja et testamendi olid nad leidnud alles nüüd. Metzger tegutseks kaastäitjana ja pakuks advokaadina nõu, juhul peaks olema tarvis kohtus käia. Oedipa oli nimetatud testamenditäitjaks ühtlasi ka aastataguse kuupäevaga testamendilisandil. Ta üritas meenutada, kas tolle aja paiku oli ehk midagi ebatavalist sündinud. Kogu ülejäänud pärastlõuna, kui ta käis Kinneret-Among-The-Pines’i kesklinna turult ricotta’t ostmas ja Muzakit kuulamas (täna astus ta läbi helmeskardinate, kui Fort Wayne Settecento Ensemble oli jõudnud Vivaldi Kazookontserdi täismahus salvestuse 4. takti kanti, solistiks Boyd Beaver); siis päikesepaistel oma maitsetaimede aiast majoraani ja vürtsbasiilikut korjates, viimasest „Scientific Americanist“ raamatuarvustusi lugedes, kuni lasanje kihtiladumise, leiva küüslaugustamise, lehtsalati rebimiseni ja lõpuks, ahi sisse, kuni videvikus viskiga sour-kokteili segamiseni abikaasa Wendell („Mucho“) Maasi töölt saabumise puhuks, ta mõtles, mõtles, sobrades paksus patakas päevades, mis paistsid (kas pole ta ise mitte esimene, kes seda tunnistaks?) enam vähem ühetaolised, või siis kõik sarnaselt üht ja sama pidi, peenelt justkui mustkunstniku kaardipakk, kus iga sobimatu kaart oleks treenitud silmale kohe märgata. Tal läks aega Huntley ja Brinkley poole peale, kui talle meenus, et eelmisel aastal millalgi nii kolme paiku hommikul oli tulnud kaugekõne, kustkohast, seda ta teada ei saanudki (kui mees nüüd endast päevikut maha ei jätnud), rääkides häälega, mis algas raske slaavi tooniga nagu Transilvaania konsulaadi teisel sekretäril, kes otsib põgenenud nahkhiirt, moduleerus siis koomiliseks neegriks, siis vaenulikuks Pachuco murrakuks, täis türbleid ja pedesid, siis Gestapo ohvitseriks, kes nõudis talt kriisates, kas tal on Saksamaal sugulasi, ja lõpuks Lamont Cranstoni hääleks, millega ta oli rääkinud kogu tee Mazatlanisse välja. „Pierce, palun,“ oli tal lõpuks õnnestunud vahele öelda, „ma mõtlesin et meil on—“
„Aga Margo,“ tungivalt, „ma tulin just politseiülem Westoni juurest, ja see vanamees seal lõbustusmajas mõrvati sama puhkpüssiga, millega tapeti ka professor Quackenbush“ või midagi.
„Jumal küll,“ ütles ta. Mucho oli end ümber pööranud ja vaatas teda.
„Miks sa parem toru ära ei pane,“ soovitas Mucho arukalt.
„Ma kuulsin seda,“ ütles Pierce. „On vist paras aeg, et Vari Wendell Maasile väheke külla tuleks.“ Langes positiivne ja läbiv vaikus. Nii et see jäi tema häältest viimaseks, mida Oedipa kunagi kuulis. Lamont Cranston. See telefoniliin võis tol korral osutada ükskõik mis suunas, olla ükskõik mis pikkusega. Tema vaikne ebamäärasus läks kõnele järgnenud kuude jooksul üle selleks, mis oli uuesti ellu ärganud: mälestusteks tema näost, kehast, asjadest, mis ta naisele oli andnud, asjadeks, mis ta oli öeldud ja mida Oedipa oli aeg-ajalt teeselnud mitte kuulvat. See võttis ta üle ja viis unustuse ääreni. Vari ootas aasta, enne kui külla tuli. Aga nüüd siis Metzgeri kiri. Kas Pierce oli aasta tagasi helistanud, rääkimaks talle sellest testamendilisast? Või kas ta oli otsustanud seda teha alles pärast, mingit moodi tänu Oedipa meelepahale ja Mucho ükskõiksusele? Ta tundis end paljastatuna, petetuna, alandatuna. Ta ei olnud elu seeski testamenti vormistanud, ei teadnud, kuidas pihtagi hakata ega kuidas advokaadibüroole L.A.-s ütelda, et ta ei teadnud, kuidas pihtagi hakata.
„Mucho, kallis,“ hüüdis ta abitusehoo käes.
Muhco Maas, kodus, kargas läbi uksevõrgu. „Täna oli jälle läbikukkumine,“ alustas ta.
„Ma tahan midagi rääkida,“ alustas ka Oedipa. Aga lasi Muchol enne pihta hakata.
Thomas Pynchon, "The Crying of Lot 49" algus (1966).
Kiri oli advokaadibüroolt Warpe, Wistfull, Kubitschek ja McMingus Los Angelesist, ning alla oli kirjutanud keegi Metzger. Seal seisis, et Pierce oli surnud juba kevadel, ja et testamendi olid nad leidnud alles nüüd. Metzger tegutseks kaastäitjana ja pakuks advokaadina nõu, juhul peaks olema tarvis kohtus käia. Oedipa oli nimetatud testamenditäitjaks ühtlasi ka aastataguse kuupäevaga testamendilisandil. Ta üritas meenutada, kas tolle aja paiku oli ehk midagi ebatavalist sündinud. Kogu ülejäänud pärastlõuna, kui ta käis Kinneret-Among-The-Pines’i kesklinna turult ricotta’t ostmas ja Muzakit kuulamas (täna astus ta läbi helmeskardinate, kui Fort Wayne Settecento Ensemble oli jõudnud Vivaldi Kazookontserdi täismahus salvestuse 4. takti kanti, solistiks Boyd Beaver); siis päikesepaistel oma maitsetaimede aiast majoraani ja vürtsbasiilikut korjates, viimasest „Scientific Americanist“ raamatuarvustusi lugedes, kuni lasanje kihtiladumise, leiva küüslaugustamise, lehtsalati rebimiseni ja lõpuks, ahi sisse, kuni videvikus viskiga sour-kokteili segamiseni abikaasa Wendell („Mucho“) Maasi töölt saabumise puhuks, ta mõtles, mõtles, sobrades paksus patakas päevades, mis paistsid (kas pole ta ise mitte esimene, kes seda tunnistaks?) enam vähem ühetaolised, või siis kõik sarnaselt üht ja sama pidi, peenelt justkui mustkunstniku kaardipakk, kus iga sobimatu kaart oleks treenitud silmale kohe märgata. Tal läks aega Huntley ja Brinkley poole peale, kui talle meenus, et eelmisel aastal millalgi nii kolme paiku hommikul oli tulnud kaugekõne, kustkohast, seda ta teada ei saanudki (kui mees nüüd endast päevikut maha ei jätnud), rääkides häälega, mis algas raske slaavi tooniga nagu Transilvaania konsulaadi teisel sekretäril, kes otsib põgenenud nahkhiirt, moduleerus siis koomiliseks neegriks, siis vaenulikuks Pachuco murrakuks, täis türbleid ja pedesid, siis Gestapo ohvitseriks, kes nõudis talt kriisates, kas tal on Saksamaal sugulasi, ja lõpuks Lamont Cranstoni hääleks, millega ta oli rääkinud kogu tee Mazatlanisse välja. „Pierce, palun,“ oli tal lõpuks õnnestunud vahele öelda, „ma mõtlesin et meil on—“
„Aga Margo,“ tungivalt, „ma tulin just politseiülem Westoni juurest, ja see vanamees seal lõbustusmajas mõrvati sama puhkpüssiga, millega tapeti ka professor Quackenbush“ või midagi.
„Jumal küll,“ ütles ta. Mucho oli end ümber pööranud ja vaatas teda.
„Miks sa parem toru ära ei pane,“ soovitas Mucho arukalt.
„Ma kuulsin seda,“ ütles Pierce. „On vist paras aeg, et Vari Wendell Maasile väheke külla tuleks.“ Langes positiivne ja läbiv vaikus. Nii et see jäi tema häältest viimaseks, mida Oedipa kunagi kuulis. Lamont Cranston. See telefoniliin võis tol korral osutada ükskõik mis suunas, olla ükskõik mis pikkusega. Tema vaikne ebamäärasus läks kõnele järgnenud kuude jooksul üle selleks, mis oli uuesti ellu ärganud: mälestusteks tema näost, kehast, asjadest, mis ta naisele oli andnud, asjadeks, mis ta oli öeldud ja mida Oedipa oli aeg-ajalt teeselnud mitte kuulvat. See võttis ta üle ja viis unustuse ääreni. Vari ootas aasta, enne kui külla tuli. Aga nüüd siis Metzgeri kiri. Kas Pierce oli aasta tagasi helistanud, rääkimaks talle sellest testamendilisast? Või kas ta oli otsustanud seda teha alles pärast, mingit moodi tänu Oedipa meelepahale ja Mucho ükskõiksusele? Ta tundis end paljastatuna, petetuna, alandatuna. Ta ei olnud elu seeski testamenti vormistanud, ei teadnud, kuidas pihtagi hakata ega kuidas advokaadibüroole L.A.-s ütelda, et ta ei teadnud, kuidas pihtagi hakata.
„Mucho, kallis,“ hüüdis ta abitusehoo käes.
Muhco Maas, kodus, kargas läbi uksevõrgu. „Täna oli jälle läbikukkumine,“ alustas ta.
„Ma tahan midagi rääkida,“ alustas ka Oedipa. Aga lasi Muchol enne pihta hakata.
Thomas Pynchon, "The Crying of Lot 49" algus (1966).
March 6, 2010
Simulaakrumid
Kontoris seisis Richard Kongrosjan. „Minuga toimub midagi kohutavat,“ halises Kongrosjan, niipea kui ta neid kahte silmas. „Ma ei suuda enam ennast ja oma keskkonda lahus hoida; kas te taipate, mis tunne see on? See on kohutav!“ Ta tuli nende poole, värisedes silmnähtavalt; ta silmad pöörlesid haletsusväärses hirmus ja tema kaelal, laubal ja kätel pärlendas higi. „Kas te saate aru?“
„Hiljem,“ ütles Pembroke talle närviliselt. Taaskord nägi naine tõmblust, tahtmatut grimassi. Temale ütles Pembroke: „Kõigepealt ma tahan, et sa loeksid üle need materjalid, mis ma sulle andsin. Hakka nendega kohe pihta.“ Ta uuris uuesti käekella. „Tehnikud televisioonist oleksid pidanud juba kohal ja valmis olema.“
Kongrosjan ütles: „Ma saatsin nad minema. Nad tegid asja minu jaoks veel raskemaks. Vaadake – näete seda lauda? Mina olen nüüd osa temast ja tema on osa minust! Vaadake ja ma näitan teile.“ Ta puuris pinevalt kirjutuslauda, suu käimas. Ja laualt tõusis õhku vaas kahvatuid roose, liikus läbi õhu Kongrosjani poole. Nende pilgu all läks vaas läbi Kongrosjani rinnakorvi ja kadus. „See on nüüd minu sees,“ ütles ta väriseva häälega. „Ma imesin ta endasse. Nüüd on ta mina. Ja–„ ta osutas kirjutuslaua poole. „Mina olen tema!“
Kohal, kus oli olnud vaas, nägi Nicole tihkeks, kogukaks ja värviliseks vormumas keerukat pundart omavahel läbipõimunud orgaanilist ainet, siledaid punaseid torusid ja midagi sisenõresüsteemi sarnast. Osa Kongrosjani siseanatoomiast, taipas ta. Võibolla tema põrn ja vereringe konfiguratsioon, mis seda alal hoiab, mõtles ta. Elund, ükskõik mis see ka oli, tuikas korrapäraselt; see oli elus ja aktiivne. Kui keerukalt peen see on, mõtles ta, suutmata sellelt pilku pöörata, ja isegi Wilder Pembroke jõllitas seda ainiti.
„Ma pöördun pahupidi!“ halises Kongrosjan. „Kui nii edasi läheb, pean ma varsti endasse haarama kogu universumi ja kõik mis selle sees on, ja ainus asi mis jääb väljapoole on mu siseelundid ja siis ma suren tõenäoliselt ära!“
„Kuula nüüd, Kongrosjan,“ ütles Pembroke kalgilt. Ta suunas püstoli psühhokineetilise kontserdipianisti suunas. „Mis mõttes sa saatsid televisioonimeeskonna minema? Nad peavad siin kontoris olema, Nicole peab rahva poole pöörduma. Mine ja ütle neile, et nad tagasi tuleksid.“ Ta viibutas püstoliga Kongrosjani poole. „Või mine otsi mõni Valge Maja töötaja, kes...“
Ta hääl katkes. Püstol oli ta käest minema lennanud.
„Aidake mind!“ huilgas Kongrosjan. „Sellest saab mina ja mina pean saama temaks!“
Püstol kadus Kongrosjani kehasse.
Pembroke’i kätte ilmus käsnjas, roosa kogum kopsukudet; ta pillas selle silmapilkselt maha ja Kongrosjan kiljatas hetkega valust.
Nicole sulges silmad. „Richard,“ ohkas ta kriipivalt. „Lõpeta ära. Võta end kokku.“
„Jah,“ ütles Kongrosjan ja itsitas abitult. „Ma võin end kokku võtta, üles korjata, kõik mu elundid ja elutähtsad kehaosad vedelevad kõikjal ümberringi põrandal maas; võibolla saan ma nad kuidagi sisse tagasi toppida.“
Silmi avades ütles Nicole: „Kas sa saad mind siit praegu kohe minema viia? Liiguta mind kaugele ära, Richard. Palun.“
„Ma ei saa hingata,“ hingeldas Kongrosjan. „Pembroke’i käes on osa mu hingamisaparatuurist ja ta pillas selle maha; ta ei hoolitsenud selle eest – ta lasi mul kukkuda.“ Ta tegi NP-lase suunas liigutuse...
Vaikselt, näost kadunud värv ja eluprotsessi harilik lootusrikkus, ütles Pembroke: „Ta lülitas midagi mu sees välja. Mingi tähtsa elundi.“
„Täpselt nii!“ kriiskas Kongrosjan. „Ma lülitasin su – aga ma ei ütle sulle.“ Ta suskis vallatult sõrmega Pembroke’i pole, lõngutades seda tema ees. „Ma ütlen ainult seda: sul on jäänud elada veel, noh, ütleme, neli tundi.“ Ta naeris. „Mis sa selle peale kostad?“
„Kas sa suudad selle uuesti käima panna?“ suutis Pembroke ütelda. Tema näoilmesse oli nüüdseks tunginud valu; ta kannatas.
„Kui ma tahan,“ ütles Kongrosjan. „Aga ma ei taha, sest mul pole aega. Ma pean end kokku korjama.“ Ta kortsutas süvenenult kulmu. „Ma olen hõivatud kõikide võõraste objektide väljatõstmisega, mis on suutnud minusse siseneda,“ seletas ta Pembroke’ile ja Nicole’ile. „Ja ma tahan ennast tagasi; ma kavatsen sundida end tagasi sisse tulema.“ Ta põrnitses roosa käsnja kopsukoe tüki poole. „Sina oled mina,“ ütles ta sellele. „Sina oled osa mina-sõnast, mitte mitte-minast. Saad aru?“
Philip K. Dick, "The Simulacra", 1964.
„Hiljem,“ ütles Pembroke talle närviliselt. Taaskord nägi naine tõmblust, tahtmatut grimassi. Temale ütles Pembroke: „Kõigepealt ma tahan, et sa loeksid üle need materjalid, mis ma sulle andsin. Hakka nendega kohe pihta.“ Ta uuris uuesti käekella. „Tehnikud televisioonist oleksid pidanud juba kohal ja valmis olema.“
Kongrosjan ütles: „Ma saatsin nad minema. Nad tegid asja minu jaoks veel raskemaks. Vaadake – näete seda lauda? Mina olen nüüd osa temast ja tema on osa minust! Vaadake ja ma näitan teile.“ Ta puuris pinevalt kirjutuslauda, suu käimas. Ja laualt tõusis õhku vaas kahvatuid roose, liikus läbi õhu Kongrosjani poole. Nende pilgu all läks vaas läbi Kongrosjani rinnakorvi ja kadus. „See on nüüd minu sees,“ ütles ta väriseva häälega. „Ma imesin ta endasse. Nüüd on ta mina. Ja–„ ta osutas kirjutuslaua poole. „Mina olen tema!“
Kohal, kus oli olnud vaas, nägi Nicole tihkeks, kogukaks ja värviliseks vormumas keerukat pundart omavahel läbipõimunud orgaanilist ainet, siledaid punaseid torusid ja midagi sisenõresüsteemi sarnast. Osa Kongrosjani siseanatoomiast, taipas ta. Võibolla tema põrn ja vereringe konfiguratsioon, mis seda alal hoiab, mõtles ta. Elund, ükskõik mis see ka oli, tuikas korrapäraselt; see oli elus ja aktiivne. Kui keerukalt peen see on, mõtles ta, suutmata sellelt pilku pöörata, ja isegi Wilder Pembroke jõllitas seda ainiti.
„Ma pöördun pahupidi!“ halises Kongrosjan. „Kui nii edasi läheb, pean ma varsti endasse haarama kogu universumi ja kõik mis selle sees on, ja ainus asi mis jääb väljapoole on mu siseelundid ja siis ma suren tõenäoliselt ära!“
„Kuula nüüd, Kongrosjan,“ ütles Pembroke kalgilt. Ta suunas püstoli psühhokineetilise kontserdipianisti suunas. „Mis mõttes sa saatsid televisioonimeeskonna minema? Nad peavad siin kontoris olema, Nicole peab rahva poole pöörduma. Mine ja ütle neile, et nad tagasi tuleksid.“ Ta viibutas püstoliga Kongrosjani poole. „Või mine otsi mõni Valge Maja töötaja, kes...“
Ta hääl katkes. Püstol oli ta käest minema lennanud.
„Aidake mind!“ huilgas Kongrosjan. „Sellest saab mina ja mina pean saama temaks!“
Püstol kadus Kongrosjani kehasse.
Pembroke’i kätte ilmus käsnjas, roosa kogum kopsukudet; ta pillas selle silmapilkselt maha ja Kongrosjan kiljatas hetkega valust.
Nicole sulges silmad. „Richard,“ ohkas ta kriipivalt. „Lõpeta ära. Võta end kokku.“
„Jah,“ ütles Kongrosjan ja itsitas abitult. „Ma võin end kokku võtta, üles korjata, kõik mu elundid ja elutähtsad kehaosad vedelevad kõikjal ümberringi põrandal maas; võibolla saan ma nad kuidagi sisse tagasi toppida.“
Silmi avades ütles Nicole: „Kas sa saad mind siit praegu kohe minema viia? Liiguta mind kaugele ära, Richard. Palun.“
„Ma ei saa hingata,“ hingeldas Kongrosjan. „Pembroke’i käes on osa mu hingamisaparatuurist ja ta pillas selle maha; ta ei hoolitsenud selle eest – ta lasi mul kukkuda.“ Ta tegi NP-lase suunas liigutuse...
Vaikselt, näost kadunud värv ja eluprotsessi harilik lootusrikkus, ütles Pembroke: „Ta lülitas midagi mu sees välja. Mingi tähtsa elundi.“
„Täpselt nii!“ kriiskas Kongrosjan. „Ma lülitasin su – aga ma ei ütle sulle.“ Ta suskis vallatult sõrmega Pembroke’i pole, lõngutades seda tema ees. „Ma ütlen ainult seda: sul on jäänud elada veel, noh, ütleme, neli tundi.“ Ta naeris. „Mis sa selle peale kostad?“
„Kas sa suudad selle uuesti käima panna?“ suutis Pembroke ütelda. Tema näoilmesse oli nüüdseks tunginud valu; ta kannatas.
„Kui ma tahan,“ ütles Kongrosjan. „Aga ma ei taha, sest mul pole aega. Ma pean end kokku korjama.“ Ta kortsutas süvenenult kulmu. „Ma olen hõivatud kõikide võõraste objektide väljatõstmisega, mis on suutnud minusse siseneda,“ seletas ta Pembroke’ile ja Nicole’ile. „Ja ma tahan ennast tagasi; ma kavatsen sundida end tagasi sisse tulema.“ Ta põrnitses roosa käsnja kopsukoe tüki poole. „Sina oled mina,“ ütles ta sellele. „Sina oled osa mina-sõnast, mitte mitte-minast. Saad aru?“
Philip K. Dick, "The Simulacra", 1964.
Vahepala I: Pseudoautobiograafilises stiilis seletada autori eesmärke
"Ühe aasta vältel olin ma õpetajaks Gray’s, Prantsusmaa ääremail. 1972 aasta talve lõpul, teel Dijonist Gray’sse, olin ma sunnitud peatuma, tulles tagasi mõistuse juurde pärast reduktsionismi üledoosi. Kristlane armastab Jumalat, kes on võimeline taandama maailma endale, kuna ta lõi selle. Katoliiklase maailm piirdub roomakatoliku lunastuse ajalooga. Astronoom otsib universumi algust, tuletades tema arengu Suurest Paugust. Matemaatik otsib aksioome, millega kõik teised kaasnevad tuletiste või järeldustena. Filosoof loodab leida radikaalset aluspõhja, mis muudab kõik ülejäänu epifenomenaalseks. Hegeliaan soovib sündmustest välja pigistada miskit, mis on neile juba loomupäraselt omane. Kantiaan taandab asjad tolmukübemetele ja paneb need siis uuesti kokku sünteetiliste a-priori otsustustega, mis on sama viljakad kui muulad. Administraator ei väsi kunagi otsimast ametnikke, järgijaid ja alluvaid. Intellektuaal püüab lihtrahva „lihtsaid“ praktikaid ja arvamusi esile tuua ja neid teadvustada. Keskklassi laps näeb viinamarjakasvatajates, veinikeldri ülemates ja raamatupidajates abstraktse vararingluse lihtsaid staadiume. Lääne inimene ei väsi kunagi kahandamast liikide ja impeeriumide evolutsiooni Kleopatra ninale, Achilleuse kannale ja Nelsoni pimedale silmale. Kirjanik üritab luua uuesti igapäevaelu ja jäljendada loodust. Maalikunstnikku painab iha esitada tundeid värvide abil. Roland Barthes’i järgija üritab kõike muuta mitte ainult tekstideks, vaid üksi tähistajateks. Võitleja loodab, et revolutsioon kisub tuleviku välja mineviku käest. Filosoof teritab „epistemoloogilist murrangut“, giljotineerimaks neid, kes ei ole veel „leidnud mõne teaduse tõsikindlat teed.“ Alkeemik tahaks hoida oma käes filosoofide kivi.
Panna kõik eimillessegi, järeldada kõike peaaegu mitte millestki, asetada hierarhiatesse, käsutada ja kuuletuda, olla sügavamõtteline või parem, koguda kokku asju ja sundida neid tillukesse ruumi, olgu selleks subjektid, tähistajad, klassid, Jumalad, aksioomid – saada kaaslasteks vaid Eimiskisuse Lohe ja Totaalsuse Lohe. Väsinud ja tüdinud, tundsin ma ootamatult, et kõik on ikkagi välja jäetud. Kristlase, filosoofi, intellektuaali, väikekodanlase, mehe, provintslase ja prantslasena otsustasin ma koomale tõmmata ja teha ruumi asjadele, millest ma räägin, mida neil on tarvis jäämaks „väljasirutatud käe kaugusele“. Siis ei teadnud ma veel mitte midagi sellest, millest nüüd kirjutan, vaid ainult kordasin endale: „Mitte midagi ei saa taandada millelegi muule, mitte midagi ei saa tuletada millestki muust, kõik võivad olla liidus kõige muuga.“ See oli nagu eksortsism, mis deemonid ükshaaval hävitas. Talvine taevas oli erakordselt sinine. Mul ei olnud enam tarvis teda toestada kosmoloogiaga, panna teda pildile, esitada teda kirjasõnas, mõõta teda ilmastikuteaduslikus artiklis või panna teda Titiani maalile, takistamaks teda mulle pähe kukkumast. Ma lisasin ta teistele taevastele teistes kohtades ega taandanud ühtegi temale ega teda ühelegi teisele. Ta jäi „väljasirutatud käe kaugusele“, pages ja seadis end sisse sinna, kus tema üksi määratleb oma koha ja eesmärgid, mis pole ei teadasaadavad ega teadmata jäävad. Tema ja mina, nemad ja meie, me määratlesime teineteist vastastikku. Ja esimest korda elus ma nägin asju taandamatute ja vabaks lastutena."
Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.
Panna kõik eimillessegi, järeldada kõike peaaegu mitte millestki, asetada hierarhiatesse, käsutada ja kuuletuda, olla sügavamõtteline või parem, koguda kokku asju ja sundida neid tillukesse ruumi, olgu selleks subjektid, tähistajad, klassid, Jumalad, aksioomid – saada kaaslasteks vaid Eimiskisuse Lohe ja Totaalsuse Lohe. Väsinud ja tüdinud, tundsin ma ootamatult, et kõik on ikkagi välja jäetud. Kristlase, filosoofi, intellektuaali, väikekodanlase, mehe, provintslase ja prantslasena otsustasin ma koomale tõmmata ja teha ruumi asjadele, millest ma räägin, mida neil on tarvis jäämaks „väljasirutatud käe kaugusele“. Siis ei teadnud ma veel mitte midagi sellest, millest nüüd kirjutan, vaid ainult kordasin endale: „Mitte midagi ei saa taandada millelegi muule, mitte midagi ei saa tuletada millestki muust, kõik võivad olla liidus kõige muuga.“ See oli nagu eksortsism, mis deemonid ükshaaval hävitas. Talvine taevas oli erakordselt sinine. Mul ei olnud enam tarvis teda toestada kosmoloogiaga, panna teda pildile, esitada teda kirjasõnas, mõõta teda ilmastikuteaduslikus artiklis või panna teda Titiani maalile, takistamaks teda mulle pähe kukkumast. Ma lisasin ta teistele taevastele teistes kohtades ega taandanud ühtegi temale ega teda ühelegi teisele. Ta jäi „väljasirutatud käe kaugusele“, pages ja seadis end sisse sinna, kus tema üksi määratleb oma koha ja eesmärgid, mis pole ei teadasaadavad ega teadmata jäävad. Tema ja mina, nemad ja meie, me määratlesime teineteist vastastikku. Ja esimest korda elus ma nägin asju taandamatute ja vabaks lastutena."
Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.
March 1, 2010
Pinball
"Pinballi ei mängita ainult kätega, seda mängitakse ka niuetega. Pinballi mängides ei ole ülesandeks mitte pall peatada, enne kui ta neelatakse põhjas olevasse suhu, või lüüa ta tagasi keskväljakule nagu poolkaitsja. Ülesandeks on sundida teda jääma üles, kus valgustatud sihtmärke on arvukamalt, ja panna ta põrkuma ühelt teisele, uidates, segaduses, meeletuna, kuid ikka vaba tegutsejana. Ja seda saab teha mitte pallile lööke andes, vaid edastades kastile, raamile vibratsioone, aga õrnalt, et masin jaole ei saaks ega ütleks Tilt. Seda saab teha ainult niuetega või siis puusade mänguga, mis paneb niuded mitte niivõrd mükse edastama kuivõrd libisema, hoides sind siinpool orgasmi. Ja kui puusad liiguvad looduse kohaselt, on kannikad need, mis annavad tõukejõu, aga nõtkelt, nii et kui tõuge jõuab vaagnapiirkonda, siis teda pehmendatakse, justkui homeopaatias, kus mida enam lahust raputatakse ja mida enam lahustub ravim pikkamisi lisatud vees, kuni ravim on peaaegu täiesti haihtunud, seda meditsiiniliselt tõhusam ja mõjusam ta on. Nii edastatakse niuetest kastile kaduvväike tuige, ja masin kuuletub, pall liigub oma loomuse vastaselt, eirates inertsi, gravitatsiooni, dünaamikaseadusi ja oma looja nutikust, kes tahtis temast teha sõnakuulmatut. Pall on joobunud vis momendist, jäädes mängu mälestusväärseks ja mäletamatuks ajaks. Aga tarvis on naise niudeid, sellist, kus iileumi ja masina vahele ei tule mingit urbset keha, ja sekkuda ei tohi mingit erektiilset ainet, ainult nahk, närvid, teksastega kaetud pehmelt polsterdatud luud ja sublimeeritud erootiline raev, üleannetu frigiidsus, osavõtmatu kohanemine partneri reageeringutega, isu tekitada iha, talumata enda oma ülemäärasust: Amatsoon peab mängukuuli hulluks ajama ja samas nautima mõtet, et seejärel ta hülgab tema."
Umberto Eco, "Foucault's Pendulum"
Umberto Eco, "Foucault's Pendulum"
February 18, 2010
Pühaduse labastamine
Oma lemmikuid kirjanduse vallast tundub päris halb parodeerida. Sellal kui mõni filosoof, nt Heidegger, oleks justkui sarkastilise pila sihtmärgiks loodud, siis mõni teine... isegi kui teda on ootamatult lihtne pilada, tundub see natuke pühadust teotavana. Nagu näiteks äsjane dialoog:
Tema: Tõlgitakse Lao-zid, saadakse tõlge;
see, mis tõlge pole -
sellest on kasu
Mina: seepärast tõlkija-
ei tõlgi
sest kui tõlgid, ei tea
ainult kulg teab
Tema: tõlgi tõlkimata
Mina: tõlge vaatab teksti poole
kiri räägib kõne poole
mõte ütleb tarkuse poole
see kes naerab
kulgeb
Või siis näiteks nõndamoodi:
"Emajõe kannatlik nihkumine mudasse lämbunud kallaste vahel, kus ropa sees elupainest kooka tõmmanud juured enam hingata ei jaksa, on end välja pressinud unustatud allikast, irgitsenud välja tüütu liiva seest ja andnud teed tühisele liikumisele Peipsi poole, kes teda sugugi ei oota. Pilvedki, kes oma kõhualust muda hingeni põlgasid, surusid läkastades ja õhku ahmides end Tartu linnale peale ja lömitasid nõmedalt jõe pinna kandis, nii et too justkui vaid öökides oma ropast vett edasi suutis purssida, näisid Tartu linna vaid mõnitavalt kaevat, nii madal oli see porisse paisatud linnakänkar räbala Toome künka ilgitseva serva peal. Selle repetanud linna kõledates aukudes kössitavad aimutus ja mõistmatus kurbuses kopitanud varjud, oma sünnipärase süü paine all porise maapinnani kooldu vajutatud, rõhutud teadmisest, et kogu ilmakord on etteheiteks nende lömitavale olemasolule, nii et isegi päike neile vaid kiduraid ja leigeid kiiri vaevu raatsib saata."
Paroodia on ülim kiitus, nagu öeldakse.
Tema: Tõlgitakse Lao-zid, saadakse tõlge;
see, mis tõlge pole -
sellest on kasu
Mina: seepärast tõlkija-
ei tõlgi
sest kui tõlgid, ei tea
ainult kulg teab
Tema: tõlgi tõlkimata
Mina: tõlge vaatab teksti poole
kiri räägib kõne poole
mõte ütleb tarkuse poole
see kes naerab
kulgeb
Või siis näiteks nõndamoodi:
"Emajõe kannatlik nihkumine mudasse lämbunud kallaste vahel, kus ropa sees elupainest kooka tõmmanud juured enam hingata ei jaksa, on end välja pressinud unustatud allikast, irgitsenud välja tüütu liiva seest ja andnud teed tühisele liikumisele Peipsi poole, kes teda sugugi ei oota. Pilvedki, kes oma kõhualust muda hingeni põlgasid, surusid läkastades ja õhku ahmides end Tartu linnale peale ja lömitasid nõmedalt jõe pinna kandis, nii et too justkui vaid öökides oma ropast vett edasi suutis purssida, näisid Tartu linna vaid mõnitavalt kaevat, nii madal oli see porisse paisatud linnakänkar räbala Toome künka ilgitseva serva peal. Selle repetanud linna kõledates aukudes kössitavad aimutus ja mõistmatus kurbuses kopitanud varjud, oma sünnipärase süü paine all porise maapinnani kooldu vajutatud, rõhutud teadmisest, et kogu ilmakord on etteheiteks nende lömitavale olemasolule, nii et isegi päike neile vaid kiduraid ja leigeid kiiri vaevu raatsib saata."
Paroodia on ülim kiitus, nagu öeldakse.
Viie minuti fenomenoloogia
Viie-minuti-fenomenoloogia. Alljärgnevad jupid kirjutasin ajasurve all, eesmärgiks maksimaalselt viie minutiga kirjutada millegi kohta, mis ette pakutakse. Antud juhul oli teemaks fenomenoloogiline analüüs surmast. Järgnev on ca 5 min jooksul peatumatute sõrmede alt voolanu:
Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.
Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.
Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.
Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.
Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.
Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)