"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.
Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".
See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.
Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.
Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.
Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.
Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.
Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.
Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.
Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.
Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
No comments:
Post a Comment