"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.
Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.
Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.
Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."
No comments:
Post a Comment