Progressi marutuul

Émile Durkheim on vast üks tuntumaid säärase arusaama lahtikirjutajaid, mis näeb ühiskondi omamoodi eraldiseisvate, üleorgaaniliste entiteetidena, mis toimivad täiesti omalaadsete reeglite alusel, mis ei ole kuidagi taandatavad vastava ühiskonna üksikliikmete tegevusele. Nii näiteks inimese kasutatavad mõisted "töötati välja ainulaadse intellekti poolt" ning väljendavad seda, kuidas "see väga eriline olevus, ühiskond, kaalutleb enda eripärase kogemuse asju". Pärast teda on ühiskonnast niiviisi mõelda küllalt tavapärane. Üks kõnekamaid tsitaate varasemast ajast pärineb Alfred Kroeberi kuulsast, juba iseenesest kõneka pealkirjaga artiklist "The Superorganic" (1917), kus ta kirjutab, et "sotsiaalne substants — või mittesubstantsiaalne kangas, kui keegi seda väljendit eelistab — see eksistents, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, ületab neid [üksikindiviide] täielikult".

Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:

Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.