Leo ehk lõvi

Ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.

Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.

Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.

Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.

Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.

Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.

Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.

Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.

Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.

Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.

Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.

Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.

Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.

Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!

Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.

Lõvi kardab kukke, eriti valget.

Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."