Simulaakrumid

Kontoris seisis Richard Kongrosjan. „Minuga toimub midagi kohutavat,“ halises Kongrosjan, niipea kui ta neid kahte silmas. „Ma ei suuda enam ennast ja oma keskkonda lahus hoida; kas te taipate, mis tunne see on? See on kohutav!“ Ta tuli nende poole, värisedes silmnähtavalt; ta silmad pöörlesid haletsusväärses hirmus ja tema kaelal, laubal ja kätel pärlendas higi. „Kas te saate aru?“

„Hiljem,“ ütles Pembroke talle närviliselt. Taaskord nägi naine tõmblust, tahtmatut grimassi. Temale ütles Pembroke: „Kõigepealt ma tahan, et sa loeksid üle need materjalid, mis ma sulle andsin. Hakka nendega kohe pihta.“ Ta uuris uuesti käekella. „Tehnikud televisioonist oleksid pidanud juba kohal ja valmis olema.“

Kongrosjan ütles: „Ma saatsin nad minema. Nad tegid asja minu jaoks veel raskemaks. Vaadake – näete seda lauda? Mina olen nüüd osa temast ja tema on osa minust! Vaadake ja ma näitan teile.“ Ta puuris pinevalt kirjutuslauda, suu käimas. Ja laualt tõusis õhku vaas kahvatuid roose, liikus läbi õhu Kongrosjani poole. Nende pilgu all läks vaas läbi Kongrosjani rinnakorvi ja kadus. „See on nüüd minu sees,“ ütles ta väriseva häälega. „Ma imesin ta endasse. Nüüd on ta mina. Ja–„ ta osutas kirjutuslaua poole. „Mina olen tema!“

Kohal, kus oli olnud vaas, nägi Nicole tihkeks, kogukaks ja värviliseks vormumas keerukat pundart omavahel läbipõimunud orgaanilist ainet, siledaid punaseid torusid ja midagi sisenõresüsteemi sarnast. Osa Kongrosjani siseanatoomiast, taipas ta. Võibolla tema põrn ja vereringe konfiguratsioon, mis seda alal hoiab, mõtles ta. Elund, ükskõik mis see ka oli, tuikas korrapäraselt; see oli elus ja aktiivne. Kui keerukalt peen see on, mõtles ta, suutmata sellelt pilku pöörata, ja isegi Wilder Pembroke jõllitas seda ainiti.

„Ma pöördun pahupidi!“ halises Kongrosjan. „Kui nii edasi läheb, pean ma varsti endasse haarama kogu universumi ja kõik mis selle sees on, ja ainus asi mis jääb väljapoole on mu siseelundid ja siis ma suren tõenäoliselt ära!“

„Kuula nüüd, Kongrosjan,“ ütles Pembroke kalgilt. Ta suunas püstoli psühhokineetilise kontserdipianisti suunas. „Mis mõttes sa saatsid televisioonimeeskonna minema? Nad peavad siin kontoris olema, Nicole peab rahva poole pöörduma. Mine ja ütle neile, et nad tagasi tuleksid.“ Ta viibutas püstoliga Kongrosjani poole. „Või mine otsi mõni Valge Maja töötaja, kes...“

Ta hääl katkes. Püstol oli ta käest minema lennanud.

„Aidake mind!“ huilgas Kongrosjan. „Sellest saab mina ja mina pean saama temaks!“

Püstol kadus Kongrosjani kehasse.

Pembroke’i kätte ilmus käsnjas, roosa kogum kopsukudet; ta pillas selle silmapilkselt maha ja Kongrosjan kiljatas hetkega valust.

Nicole sulges silmad. „Richard,“ ohkas ta kriipivalt. „Lõpeta ära. Võta end kokku.“

„Jah,“ ütles Kongrosjan ja itsitas abitult. „Ma võin end kokku võtta, üles korjata, kõik mu elundid ja elutähtsad kehaosad vedelevad kõikjal ümberringi põrandal maas; võibolla saan ma nad kuidagi sisse tagasi toppida.“

Silmi avades ütles Nicole: „Kas sa saad mind siit praegu kohe minema viia? Liiguta mind kaugele ära, Richard. Palun.“

„Ma ei saa hingata,“ hingeldas Kongrosjan. „Pembroke’i käes on osa mu hingamisaparatuurist ja ta pillas selle maha; ta ei hoolitsenud selle eest – ta lasi mul kukkuda.“ Ta tegi NP-lase suunas liigutuse...

Vaikselt, näost kadunud värv ja eluprotsessi harilik lootusrikkus, ütles Pembroke: „Ta lülitas midagi mu sees välja. Mingi tähtsa elundi.“

„Täpselt nii!“ kriiskas Kongrosjan. „Ma lülitasin su – aga ma ei ütle sulle.“ Ta suskis vallatult sõrmega Pembroke’i pole, lõngutades seda tema ees. „Ma ütlen ainult seda: sul on jäänud elada veel, noh, ütleme, neli tundi.“ Ta naeris. „Mis sa selle peale kostad?“

„Kas sa suudad selle uuesti käima panna?“ suutis Pembroke ütelda. Tema näoilmesse oli nüüdseks tunginud valu; ta kannatas.

„Kui ma tahan,“ ütles Kongrosjan. „Aga ma ei taha, sest mul pole aega. Ma pean end kokku korjama.“ Ta kortsutas süvenenult kulmu. „Ma olen hõivatud kõikide võõraste objektide väljatõstmisega, mis on suutnud minusse siseneda,“ seletas ta Pembroke’ile ja Nicole’ile. „Ja ma tahan ennast tagasi; ma kavatsen sundida end tagasi sisse tulema.“ Ta põrnitses roosa käsnja kopsukoe tüki poole. „Sina oled mina,“ ütles ta sellele. „Sina oled osa mina-sõnast, mitte mitte-minast. Saad aru?“

Philip K. Dick, "The Simulacra", 1964.