Ühel suvisel pärastlõunal jõudis proua Oedipa Maas koju Tupperware’i müügipeolt, mille võõrustaja oli fondüüsse vahest ehk natuke liiga palju kirsiviina pannud, ja sai teada, et tema, Oedipa, on nimetatud testamenditäitjaks, või ju siis täitjannaks kellelegi Pierce Inverarity'le, California kinnisvaramogulile, kes oli kord kaotanud vabal ajal kaks miljonit dollarit, aga kel oli siiani nii arvukalt sasipuntras varasid, et teha kõigi nende lahtiharutamisest enam kui austusväärset tööd. Oedipa seisis elutoas, teleka roheka, surnud silma pärani pilgu all, võttis suhu Jumala nime, katsus end tunda nii purjus kui võimalik. Aga midagi ei tulnud välja. Ta kujutas endale ette hotellituba Mazatlanis, mille uks oli äsja justkui igaveseks kinni prantsatanud, äratades all fuajees üles kakssada lindu; päikesetõusu Cornelli Ülikooli raamatukogu nõlva kohal, mida keegi seal viibinuist kunagi näinud ei olnud, sest kallak on näoga lääne poole; kuiva, lohutamatut meloodiat Bartoki „Orkestrikontserdi“ neljandast osast; Jay Gouldi valgeks võõbatud büsti, mis seisis Pierce’il voodi kohal selle jaoks niivõrd kitsal riiulil, et ta oli alati tundnud hämarat hirmu, et ükskord see neile otsa kukub. Kas täpselt nii ta surigi, kahtles ta, kesk unenägusid, löödud laiaks maja ainsa ikooni poolt? See pani teda ainult naerma, kõva häälega ja abitult. Sa oled täitsa haige, Oedipa, ütles ta endale, või siis toale, mis teadis isegi.
Kiri oli advokaadibüroolt Warpe, Wistfull, Kubitschek ja McMingus Los Angelesist, ning alla oli kirjutanud keegi Metzger. Seal seisis, et Pierce oli surnud juba kevadel, ja et testamendi olid nad leidnud alles nüüd. Metzger tegutseks kaastäitjana ja pakuks advokaadina nõu, juhul peaks olema tarvis kohtus käia. Oedipa oli nimetatud testamenditäitjaks ühtlasi ka aastataguse kuupäevaga testamendilisandil. Ta üritas meenutada, kas tolle aja paiku oli ehk midagi ebatavalist sündinud. Kogu ülejäänud pärastlõuna, kui ta käis Kinneret-Among-The-Pines’i kesklinna turult ricotta’t ostmas ja Muzakit kuulamas (täna astus ta läbi helmeskardinate, kui Fort Wayne Settecento Ensemble oli jõudnud Vivaldi Kazookontserdi täismahus salvestuse 4. takti kanti, solistiks Boyd Beaver); siis päikesepaistel oma maitsetaimede aiast majoraani ja vürtsbasiilikut korjates, viimasest „Scientific Americanist“ raamatuarvustusi lugedes, kuni lasanje kihtiladumise, leiva küüslaugustamise, lehtsalati rebimiseni ja lõpuks, ahi sisse, kuni videvikus viskiga sour-kokteili segamiseni abikaasa Wendell („Mucho“) Maasi töölt saabumise puhuks, ta mõtles, mõtles, sobrades paksus patakas päevades, mis paistsid (kas pole ta ise mitte esimene, kes seda tunnistaks?) enam vähem ühetaolised, või siis kõik sarnaselt üht ja sama pidi, peenelt justkui mustkunstniku kaardipakk, kus iga sobimatu kaart oleks treenitud silmale kohe märgata. Tal läks aega Huntley ja Brinkley poole peale, kui talle meenus, et eelmisel aastal millalgi nii kolme paiku hommikul oli tulnud kaugekõne, kustkohast, seda ta teada ei saanudki (kui mees nüüd endast päevikut maha ei jätnud), rääkides häälega, mis algas raske slaavi tooniga nagu Transilvaania konsulaadi teisel sekretäril, kes otsib põgenenud nahkhiirt, moduleerus siis koomiliseks neegriks, siis vaenulikuks Pachuco murrakuks, täis türbleid ja pedesid, siis Gestapo ohvitseriks, kes nõudis talt kriisates, kas tal on Saksamaal sugulasi, ja lõpuks Lamont Cranstoni hääleks, millega ta oli rääkinud kogu tee Mazatlanisse välja. „Pierce, palun,“ oli tal lõpuks õnnestunud vahele öelda, „ma mõtlesin et meil on—“
„Aga Margo,“ tungivalt, „ma tulin just politseiülem Westoni juurest, ja see vanamees seal lõbustusmajas mõrvati sama puhkpüssiga, millega tapeti ka professor Quackenbush“ või midagi.
„Jumal küll,“ ütles ta. Mucho oli end ümber pööranud ja vaatas teda.
„Miks sa parem toru ära ei pane,“ soovitas Mucho arukalt.
„Ma kuulsin seda,“ ütles Pierce. „On vist paras aeg, et Vari Wendell Maasile väheke külla tuleks.“ Langes positiivne ja läbiv vaikus. Nii et see jäi tema häältest viimaseks, mida Oedipa kunagi kuulis. Lamont Cranston. See telefoniliin võis tol korral osutada ükskõik mis suunas, olla ükskõik mis pikkusega. Tema vaikne ebamäärasus läks kõnele järgnenud kuude jooksul üle selleks, mis oli uuesti ellu ärganud: mälestusteks tema näost, kehast, asjadest, mis ta naisele oli andnud, asjadeks, mis ta oli öeldud ja mida Oedipa oli aeg-ajalt teeselnud mitte kuulvat. See võttis ta üle ja viis unustuse ääreni. Vari ootas aasta, enne kui külla tuli. Aga nüüd siis Metzgeri kiri. Kas Pierce oli aasta tagasi helistanud, rääkimaks talle sellest testamendilisast? Või kas ta oli otsustanud seda teha alles pärast, mingit moodi tänu Oedipa meelepahale ja Mucho ükskõiksusele? Ta tundis end paljastatuna, petetuna, alandatuna. Ta ei olnud elu seeski testamenti vormistanud, ei teadnud, kuidas pihtagi hakata ega kuidas advokaadibüroole L.A.-s ütelda, et ta ei teadnud, kuidas pihtagi hakata.
„Mucho, kallis,“ hüüdis ta abitusehoo käes.
Muhco Maas, kodus, kargas läbi uksevõrgu. „Täna oli jälle läbikukkumine,“ alustas ta.
„Ma tahan midagi rääkida,“ alustas ka Oedipa. Aga lasi Muchol enne pihta hakata.
Thomas Pynchon, "The Crying of Lot 49" algus (1966).
No comments:
Post a Comment