"Elu lahutus vegetaalseks ja relatsiooniliseks, orgaaniliseks ja animaalseks, animaalseks ja inimlikuks, jookseb esmajärjekorras liikuva piirina läbi elava inimese, ja ilma selle intiimse tsesuurita ei oleks arvatavasti võimalik otsustadagi, mis on inimene ja mis ei ole. Vastandada inimest teistele elavatele olenditele, ning samal ajal korraldada keerukat – ja mitte alati meeliülendavat – suhteökonoomiat inimeste ja loomade vahel on võimalik ainult sellepärast, et inimese sees on eraldatud midagi loomse elu sarnast, ainult sellepärast, et tema kaugus ja lähedus loomalikuga on ära mõõdetud ja ära tuntud ennekõike kõige lähemas ja intiimsemas kohas.
Aga kui see on tõsi, kui tsesuur inimese ja looma vahel läheb esmajoones inimese seest, siis tuleb just küsimus inimesest – ja „humanismist“ – esitada uuel viisil. Meie kultuuris on inimesest alati mõeldud kui keha ja vaimu, elusolendi ja logos’e, loomuliku (või animaalse) elemendi ja üleloomuliku, sotsiaalse või jumaliku elemendi vahelise artikulatsiooni ja ühtelangemisena. Me peame selle asemel õppima mõtlema inimesest mitte kui sellest, mis saadakse nende kahe elemendi ühitamatuse tulemusena, ja mitte uurima ühtelangemise metafüüsilist mõistatust, vaid pigem eralduse praktilist ja poliitilist mõistatust. Mis on inimene, kui ta on alati lakkamatute lahutuste ja tsesuuride asukoht – ja samal ajal nende tulemus? Märksa pakilisem on töötada nende lahutuste kallal, küsida, mil moel – inimese sees – on inimene eraldatud mitteinimesest ja loom inimesest, kui võtta seisukohti suurte küsimuste osas...
[...]
Nagu me oleme näinud, on meie kultuuris inimene alati olnud loomse ja inimliku samaaegsete lahutamiste ja artikulatsioonide tulemuseks, kus operatsiooni üks kahest terminist oli ühtlasi see, mis oli temas kaalul. Muuta kehtetuks masin, mis valitseb meie arusaamade üle inimesest tähendab seega loobuda otsimast uusi – tõhusamaid või autentsemaid – artikulatsioone, ja pigem näidata keskset tühjust, katkestust, mis – inimese sees – eristab inimest ja looma, ja panna end selles tühjuses kaalule: seiskamise seiskamine, nii looma kui inimese sabat.
Ja kui ühel päeval, vastavalt nüüd juba klassikaks saanud kujundile, peaks lõpuks kustuma „nägu liival“, mille inimteadused on moodustanud meie ajaloo kaldale, ei ilmu tema asemele mitte sugugi mingi tagasivõidetud inimlikkuse või loomalikkuse uus mandylion või „Veronica“."
Giorgio Agamben, "The Open: Man and Animal", 2002.
("Descartes pole küll ahvi näinud..." - Carl Linné kogu kommentaar arusaama kohta loomadest kui mehhaanilistest automaatidest.)
No comments:
Post a Comment