Dualismid vohavad kõikjal. Võimalik, et tegemist on paratamatusega, inimese kogemusse ja mõttemustritesse liiga sügavalt juurdunud harjumusega, nii et nende vastu üles astuda on ette läbikukkumisele määratud. Kuid siiski ei tuleks nendega leppida ning resigneerunult nende kõikjalolekust ja vääramatusest üldkehtivat reeglit teha. Õigupoolest peaks neid hoopis kogu aeg nähtavale tooma, neile pidevalt osutama, neid paljastama, rebima neilt endastmõistetavuse kate ja näidata neid pidevate probleemide allikana. Sest dualismide vohades närtsib märkamisvõime ja lämbub keel.
Dualistlik mõte pole muud kui vaid üks lühike samm edasi essentsialistlikust mõttest. Õigupoolest on binaarne loogika vaid essentsialismi teisendus, tema petlik teinepool. Ideaalselt essentsialistlik mõte, too müütiline teadvus, mida võib puhtal kujul leida vast küll ainult kujutluses Eedeni aias loomadele nimesid andvast Aadamast, arvab end nimesid andes tabavat nähtuste loomust, nii et sõnad ja asjad kattuvad perfektselt, kummastki ei jää midagi üle ning kumbki vastab teisele täielikult. Ainsaks probleemiks, mis taolise mütoloogilise esmanimetaja ette kerkib, on leida õiged sõnad ja need siis asjadega kohakuti seada. Seal kus lõpeb asi, lakkab ka sõna, olles nüüd täielikult ammendunud; nimetades asju nende tegelikus loomuses, ei ole tarvis sisse tuua isegi mingit eristust, mis aitaks juhtida tähelepanu asjalt endalt kõrvale, millelegi muule väljaspool õigesti tabatud loomust ennast, nõnda et essents kujuneks välja vaid eristusena iseendast väljapoole jääva suhtes. Niisugune kujutluslik ürgessentsialism ei ole erinevuste märkamise keel. Kuna sõna tabab asja loomust täielikult, ei ole oluline, et me saaksime kõrvutada seda sõna mõne tema vastandi või teisendusega — vormeliga „see on X“ ei käi kaasas tema näiliselt paratamatut eitust „siis järelikult ei ole ta Y“.
Binaarne mõtlemine just selle eristuse sisse toobki. Jäädes oma sisemiselt loogikalt essentsialistlikuks ja püüdes nimetamise abil tabada asjade sisemist korda ja tungi, mõistab ta, et nimetamine on sisuliselt piiritlemine, sõnadega asja jaoks teatud ruumi eraldamine, mistõttu peab iga seesugune nimetamine midagi välja jätma; nii märgib ta maha joone, mille taha jääb kõik see, mis ei mahu nimetamise akti kaudu loodud piiride sisse. Kuid ei, siin me oleme läinud juba liiga kaugele, tuleb teha samm tagasi, kuna dualistlik mõte on veel lihtsakoelisem. Ta ei eralda mitte ruumi, mis võiks vastanduda kogu väljajääva paljususele, ega tõmba endasse aina täpsemalt ja peenemalt kõike seda, mida ta tahab seletada. Ta tõmbab hoopis maha ideaalselt täpse, lõpmatuseski lõikumatu sirgjoone, mille kummalegi poolele jääb maha vaid teise poole eitus. Sellega kogu dualistlik loogika piirdubki. Ta seab sisse vastanduse, mis pole muud kui positiivse osutuse pelk eitus. Iga ülesehitatud vastanduse kumbki osapool võtab enda alla vaid täpselt nii palju ruumi, kui teine talle jätab. Nii nagu essentsialism, tahab ka dualism tabada asjade loomust, osutada neile täpselt ja selgelt ning nad tähendusega täielikult katta; selle saavutamiseks ei suuda dualistlik mõte aga kujutleda muud võimalust kui leida nimetatavale nähtusele vaid üks ja ainus paariline, ideaalne partner, mis punkt punktilt vastab nimetatule endale, kuid negatiivselt, eitusena. Kumbki binaarse opositsioonipaari pool näitab teist vaid justkui fotonegatiivses peeglis, kust vaatab vastu tema enda täiuslik koopia, ainult et äravahetatud värvides. Dualistlik loogika, mis püüab taandada nähtusest arusaamist vaid mõistepaaridele, millest üks on teise negatsioon, ei jõua seega sisuliselt isegi mitte niikaugele, et leida enesele vastandiks formulari „siis järelikult ei ole ta Y“, kuna niisugusel juhul jääks alati alles oht, et Y on oma paljususes ammendamatu või sisaldab endas midagi, mis X-is puudub. Ta hoopis võtab lähtekohaks vormeli „see on X“ ning liidab sinna juurde vormeli „see on X vaid niivõrd kui ta ei ole miinus-X, tema täiuslik teine“.
Asi ei ole ainult selles, et filosoofilise mõtte tarbeks väljendusvorme nüansseerida ja neid paindlikumaks muuta. Kuigi see võiks olla binaarsete opositsioonide hülgamise üks peamisi praktilisi põhjusi, on dualismide primitiivsuse paljastamiseks veelgi olulisemaid ajendeid. Nimelt see, et paradoksaalsel kombel hakkab dualistlik mõte hoolimata oma vähkkasvajalikust vohamisest ja näilisest allutamatusest vastu keele enda loogikale. Binaarse mõtte ideaaliks on keele surm.
Keelele omase loogika ühe kõige tähelepanuväärsema tuuma juurde pääseme, kui mõtleme tõsiasjale, et tema olemuseks on lõpmatu ümberütlemise võimalikkus. Keel on sulgematu: alati on võimalik ütelda veel midagi, panna tähele ja sõnade abil esile tõsta veel üks tahk, luua diskursiivsete praktikate abil suisa uusi objekte või tõlgendada mõni varasem läbinisti ümber. Keelele, ümberütlemisele, kommenteerimisele on omane sügav üleküllus, täielik liiasus, ja seda nii tähistaja kui tähistatava osas. Ei ole võimalik luua kirjeldust, mis kataks mõne objekti nii täielikult, et teda ei oleks võimalik veel kuidagi nimetada, kirjeldada, analüüsida. Tähistatav jääb alati suuremaks kui tähistaja, ulatub tema alt välja; tal on peenem kude, nii et tähistajad jäävad alati liiga sõredaks, et teda tervenisti endas hoida — ikka imbub mingi peenem nüanss nende sõelast läbi, ikka jääb kuskile järgi „mõtte paratamatu, sõnastamata ülejääk, mille keel on varju jätnud“ (Foucault 2006: xviii). Kuid ka vastupidi: ükski tähistaja ei jää kunagi tähistatava külge lukku. Alati suudab ta end lahti rebida ja rakenduda mõnes muus kontekstis, mõne teise asja kohta, või nihutada end oma algse tähenduse suhtes, nii et osutades küll justkui ikka veel samale asjale, on siiski toimunud võõrutus, kummastus, pööre. Kui tähistatavad on alati suuremad ja peenemad kui tähistajad, siis tähistajad on omakorda alati võimekamad kui tähistatavad, sest pole olemas nähtust, mis suudaks tema kohta käivad võimalikud väljendid ammutada, täielikult enese külge haakida, laskmata neil ilmuda üheski teises kontekstis. Ning kuna see on nii, ei saa ühtegi tähendust lõplikult fikseerida ja täielikult sõnade külge aheldada, nii et kunagi ei oleks enam tarvis küsida „aga mida see ikkagi tähendab?“, kuna vastus oleks alati antud osutatud nähtuse ja kasutatud sõna igikestvas liidus. Sõnadel ei ole tähendusi, neil on tähendusväljad, mille pinnal nad saavad vabalt libiseda. Nii et mitte ainult asju ei tule pidevalt ümber mängida ja teisiti nimetada, vaid tähistajates endas peituv lõtk paneb meid pilgu neile tagasi pöörama ja uurima sõnu endid nende tähenduse osas, tähenduse lakkamatu nihke osas. Just tänu sellele „kahekordsele üleküllusele“ jääb alati alles „teatud hulk tähistatavat, millel tuleb lasta kõnelda, sellal kui tähistaja on meile alati antud rikkuses, mis meid meist endist sõltumata küsitleb selle osas, mida ta „tähendab““ (samas, xviii). Keele fundamentaalseks loogikaks on üleküllus, lahutus ja nihe.
Dualismid, mida üksteise peale kuhjab binaarne mõtlemine — kuid pangem tähele: ilma nihketa, ikka täpselt kohakuti —, üritavad säärast keelelist loogikat maha suruda. Keelele omase riivatu loomingulisuse, aina vohava paljutahksuse ning hõlmamatu ulatuse asemele tahavad nad suruda kinnist ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir, ning kus sõnad ja asjad, tähistajad ja tähistatavad, representatsioonid ja objektid tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Binaarsed opositsioonid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda primitiivse printsiibi alusel uuesti laiali. Kui on tõsi, et reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kui nähakse vaeva, et saada tundlikumaks tema erinevuste suhtes (Latour 2004: 85), siis on dualistlik mõtlemine tõhusaim viis säärast tundlikkust tappa, parim ajend mitte midagi märgata — ta on erisusi hoomata tahtva pilgu nüridakslihvimise optimeeritud mehhanism. Dualism on märkamise surm, nüansside kadu, milles üheainsa jõuvõttega paisatakse põrmu variatiivsus ja paindlikkus.
Ent kui liikuda keele loogikat mööda veel edasi, hoomame peagi, et asi on märksa keerulisem kui ülal kirjeldatud lihtsakoeline pilt tähistajate ja tähistatavate (veel üks duaalsus, mille lihtsakoelisus tuleb esile tuua!) ammendamatust koosmängust, sõnade lihtsast osutusest asjadele ja nähtustele. Keele peenus ilmneb siis, kui jõuame sinna, kus keel hakkab rääkima iseendast, kus tekstid hakkavad rääkima teistest tekstidest ja pöörama oma pilku endale tagasi. Ja me märkame, et just siin paljuneb ümberütlemise võimalikkus veel kordi ja kordi. Just siin, kohas, kus saab alati veel midagi lisada, kommenteerida, ümber öelda ja mõelda, ilmub keele üleküllus ja nihkuvus oma kõige sügavamal kujul. Olukorras, kus sõnad hakkavad rääkima sõnadest ja tekstid kõnelema iseendast ja teistest tekstidest, ilmub keele tähistusvõime uus tasand, mis ei ole enam taandatav asjale osutamisele, tema tähistajaga hõlmamise lihtsale loogikale. Kui pilk pöördub keele abil keelt, teksti abil teksti kirjeldama, hakkavad neis lagedale ilmuma sõnastamata jäänud tähendused, mis seni olid keeles vaid soikvel. Kuid keel pole siiski lõpmatult vaba, vaid jääb oma osutustes paratamatult põimituks sellega, mida ta püüab ümber ütelda. Sest keel oma liiasuses ja lakkamatus paindlikus libisemises saab asjade loomust tabada vaid läbi paradoksi, mis põimib ta tähistatavate külge ja suunab sealt uuesti tähistajasse tagasi. Kui mõni lausung, mingi diskursus hakkab rääkima mõnest teisest tekstist või diskursusest, tehes seda keelele omaselt mingil uuel moel, nii et tähistaja ja tähistatava vahelised varasemad seosed katkestatakse ja mängitakse seejärel ümber, ütleb see uus lausung ometigi nüüd, algteksti suhtes teisasena, siiski ainult seda, mis seal oli juba enne olemas. Kuid samas ei ole kasutatav sõnavara ja tekitatud seosed tänu katkestusele ja nihkele enam needsamad, mis nad olid algselt selle puhul, mida nüüd ümber mõeldakse. Ta ütleb küll seda, mis oli juba varem öeldud, kuid nii, et ta ütleb ümber, tuues esile selle, mida veel pole öeldud. Representatsioonid ei ole kunagi päris vabad, vaid on diskursuse kohta käivatele diskursustele omase ümberütlemise paradoksi läbi algse tähistatavaga alati seotud: „kommentaar [peab] ütlema esimest korda seda, mis on juba öeldud, ja kordama lakkamatult seda, mida kummatigi pole kunagi öeldud“ (Foucault 2005: 21).
Niisugune on see nihe, mille tõttu üks tähistusprotsess ei kata kunagi teist täielikult ega ole kunagi temaga samakujuline, kuid mis sellest hoolimata ei kujuta endast vaba tahte lõpmatut mängu, mis oleks võimeline aina paljunevate representatsioonide pealesurumisega asju lakkamatult ümber mängima, nii et algupära läheb selle kuhjatise all jäädavalt kaduma. Tähendus ja mõistmine ilmuvadki selles kokkupuutepunktis, kus öeldase seda, mida on juba öeldud, kuid nii, kuidas seda pole kunagi varem öeldud, kus uus tekst „lubab küll öelda midagi muud kui tekst ise, ent tingimusel, et lõppkokkuvõttes öeldakse teksti ennast ja viiakse see mingis mõttes täide“ (samas, 21-22). Just niisugune on keelele seesmiselt omane protsess, mida dualismid eitavad ja summutada püüavad oma põhjendamatus kihus luua järske vastandusi ja käsutada kogu sõnavara ühe suurejoonelise liigutusega laiali kahele poole ületamatut veelahet.
Foucault, Michel 2005 [1971]. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel 2006 [1963]. The Birth of the Clinic: An archaeology of medical perception. London and New York: Routledge.
Latour, Bruno 2004. Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Cambridge: Harvard University Press.
No comments:
Post a Comment