Vahepala I: Pseudoautobiograafilises stiilis seletada autori eesmärke

"Ühe aasta vältel olin ma õpetajaks Gray’s, Prantsusmaa ääremail. 1972 aasta talve lõpul, teel Dijonist Gray’sse, olin ma sunnitud peatuma, tulles tagasi mõistuse juurde pärast reduktsionismi üledoosi. Kristlane armastab Jumalat, kes on võimeline taandama maailma endale, kuna ta lõi selle. Katoliiklase maailm piirdub roomakatoliku lunastuse ajalooga. Astronoom otsib universumi algust, tuletades tema arengu Suurest Paugust. Matemaatik otsib aksioome, millega kõik teised kaasnevad tuletiste või järeldustena. Filosoof loodab leida radikaalset aluspõhja, mis muudab kõik ülejäänu epifenomenaalseks. Hegeliaan soovib sündmustest välja pigistada miskit, mis on neile juba loomupäraselt omane. Kantiaan taandab asjad tolmukübemetele ja paneb need siis uuesti kokku sünteetiliste a-priori otsustustega, mis on sama viljakad kui muulad. Administraator ei väsi kunagi otsimast ametnikke, järgijaid ja alluvaid. Intellektuaal püüab lihtrahva „lihtsaid“ praktikaid ja arvamusi esile tuua ja neid teadvustada. Keskklassi laps näeb viinamarjakasvatajates, veinikeldri ülemates ja raamatupidajates abstraktse vararingluse lihtsaid staadiume. Lääne inimene ei väsi kunagi kahandamast liikide ja impeeriumide evolutsiooni Kleopatra ninale, Achilleuse kannale ja Nelsoni pimedale silmale. Kirjanik üritab luua uuesti igapäevaelu ja jäljendada loodust. Maalikunstnikku painab iha esitada tundeid värvide abil. Roland Barthes’i järgija üritab kõike muuta mitte ainult tekstideks, vaid üksi tähistajateks. Võitleja loodab, et revolutsioon kisub tuleviku välja mineviku käest. Filosoof teritab „epistemoloogilist murrangut“, giljotineerimaks neid, kes ei ole veel „leidnud mõne teaduse tõsikindlat teed.“ Alkeemik tahaks hoida oma käes filosoofide kivi.

Panna kõik eimillessegi, järeldada kõike peaaegu mitte millestki, asetada hierarhiatesse, käsutada ja kuuletuda, olla sügavamõtteline või parem, koguda kokku asju ja sundida neid tillukesse ruumi, olgu selleks subjektid, tähistajad, klassid, Jumalad, aksioomid – saada kaaslasteks vaid Eimiskisuse Lohe ja Totaalsuse Lohe. Väsinud ja tüdinud, tundsin ma ootamatult, et kõik on ikkagi välja jäetud. Kristlase, filosoofi, intellektuaali, väikekodanlase, mehe, provintslase ja prantslasena otsustasin ma koomale tõmmata ja teha ruumi asjadele, millest ma räägin, mida neil on tarvis jäämaks „väljasirutatud käe kaugusele“. Siis ei teadnud ma veel mitte midagi sellest, millest nüüd kirjutan, vaid ainult kordasin endale: „Mitte midagi ei saa taandada millelegi muule, mitte midagi ei saa tuletada millestki muust, kõik võivad olla liidus kõige muuga.“ See oli nagu eksortsism, mis deemonid ükshaaval hävitas. Talvine taevas oli erakordselt sinine. Mul ei olnud enam tarvis teda toestada kosmoloogiaga, panna teda pildile, esitada teda kirjasõnas, mõõta teda ilmastikuteaduslikus artiklis või panna teda Titiani maalile, takistamaks teda mulle pähe kukkumast. Ma lisasin ta teistele taevastele teistes kohtades ega taandanud ühtegi temale ega teda ühelegi teisele. Ta jäi „väljasirutatud käe kaugusele“, pages ja seadis end sisse sinna, kus tema üksi määratleb oma koha ja eesmärgid, mis pole ei teadasaadavad ega teadmata jäävad. Tema ja mina, nemad ja meie, me määratlesime teineteist vastastikku. Ja esimest korda elus ma nägin asju taandamatute ja vabaks lastutena."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.