"Mõnikord, kui päike särab Salki Instituudi karestatud betoonil, me lõpetame kiirustamise ja aja ära kulutamise. Me istume lävepakul ja laseme aegade puu igal oksal laotuda laiali nii kaugele kui ta suudab. "Mitte miski ei ole iseenesest taandatav ega mittetaandatav millelegi muule," ütleme me kõikide nende kohta, kes taandavad, hävitavad, asendavad, järeldavad, permuteerivad, seletavad, põhjustavad, lunastavad, taastavad, kaasa toovad, tingivad, vahetavad ja ostavad. Aegade puu, aegade puud, aegade puude mets. Mitte midagi ei ole muutunud, kuid siiski iga jõu paigutus, iga entelehhia, iga tegutseja muutub nii täielikult, et me hingame õhku, millest me varem ei teadnudki, et temast puudust tunneme.
Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.
Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."
Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.
No comments:
Post a Comment