Oma lemmikuid kirjanduse vallast tundub päris halb parodeerida. Sellal kui mõni filosoof, nt Heidegger, oleks justkui sarkastilise pila sihtmärgiks loodud, siis mõni teine... isegi kui teda on ootamatult lihtne pilada, tundub see natuke pühadust teotavana. Nagu näiteks äsjane dialoog:
Tema: Tõlgitakse Lao-zid, saadakse tõlge;
see, mis tõlge pole -
sellest on kasu
Mina: seepärast tõlkija-
ei tõlgi
sest kui tõlgid, ei tea
ainult kulg teab
Tema: tõlgi tõlkimata
Mina: tõlge vaatab teksti poole
kiri räägib kõne poole
mõte ütleb tarkuse poole
see kes naerab
kulgeb
Või siis näiteks nõndamoodi:
"Emajõe kannatlik nihkumine mudasse lämbunud kallaste vahel, kus ropa sees elupainest kooka tõmmanud juured enam hingata ei jaksa, on end välja pressinud unustatud allikast, irgitsenud välja tüütu liiva seest ja andnud teed tühisele liikumisele Peipsi poole, kes teda sugugi ei oota. Pilvedki, kes oma kõhualust muda hingeni põlgasid, surusid läkastades ja õhku ahmides end Tartu linnale peale ja lömitasid nõmedalt jõe pinna kandis, nii et too justkui vaid öökides oma ropast vett edasi suutis purssida, näisid Tartu linna vaid mõnitavalt kaevat, nii madal oli see porisse paisatud linnakänkar räbala Toome künka ilgitseva serva peal. Selle repetanud linna kõledates aukudes kössitavad aimutus ja mõistmatus kurbuses kopitanud varjud, oma sünnipärase süü paine all porise maapinnani kooldu vajutatud, rõhutud teadmisest, et kogu ilmakord on etteheiteks nende lömitavale olemasolule, nii et isegi päike neile vaid kiduraid ja leigeid kiiri vaevu raatsib saata."
Paroodia on ülim kiitus, nagu öeldakse.
No comments:
Post a Comment