Kui mõnd autorit võib kahtlustada tegemas oma mõtted nimme ebaselgeks, ja takistamas innukalt tõde püüdvat vaimu ebavajalike keerukustega; kui ta kirjutab mitte selleks, et teha teisi targaks, vaid selleks, et kiidelda omaenda õpetatusega, ja soovib saada imetelduks ega mitte mõistetuks, käib see vastu kirjutamise peamisele eesmärgile ja ta saab õigustatult ülimalt karmi hukkamõistu osaliseks, või siis rängema, ükskõiksuse osaliseks.
Aga sõnad on rasked vaid neile, kes neid ei mõista; ja arvustaja peaks alati uurima, kas teda häirib autori või hoopis iseenda puudus.
Ükski autor ei kirjuta iga lugeja tarbeks; paljud küsimused on niisugused, mille üle inimkonna harimatul osal pole ei huvi ega lõbu arutada, ja seega oleks tarbetu võtta ette nende madaldamist lihtsa mõistuse tasandile tüütu sõnakeerutamise ja vaevaliste seletuste abil; ning paljusid üldkasulikke teemasid võib käsitleda erineval viisil, vastavalt sellele, kas raamat on mõeldud õpetatuile või võhikuile. Levitamine ja seletamine on vajalikud nende juhendamiseks, kes, olemata võimelised või harjunud ise mõtlema, suudavad õppida vaid seda, mida sõnaselgelt õpetatakse; need aga, kes suudavad tõmmata paralleele, avastada tagajärgi ja kordistada järeldusi, on kõige rohkem rahul argumendi keerukuse ja mõttetihedusega; nende sooviks on saada vaid teadmise seemned, mida omal jõul harutada, tahta vaid tõe teele suunamist, mida nad suudavad siis teejuhita järgida.
The Guardian* juhatab üht oma õpilast „mõtlema tarkadega, kuid rääkima lihtrahvaga.“ See tähelepanek näib veenev, kuid pole alati rakendatav. Erinevused mõtlemises tekitavad erinevused keeles. See, kes mõtleb laiema ulatusega kui teine, tahab suurema tähendusega sõnu; kes mõtleb peenemalt, otsib parema eristusega mõisteid; ja kas on siis imestada, kuna sõnad on asjade pildid, et see, kes ei tundnud eales originaali, ei tunne ka koopiaid?
Ent edevus kallutab meid leidma vigu kõikjal peale iseenda. See kes loeb ega saa targemaks, kahtlustab harva puudujääki endas, vaid kurdab raskete sõnade ja segaste lausete üle, ja küsib, miks kirjutatakse raamatuid, millest pole võimalik aru saada?
Raskete sõnade sekka, mida enam ei tohtivat kasutada, on kaua harjutud arvama oskusmõisted. „Iga inimene,“ kirjutab Swift, „on võimeline selgitama mõne kunsti sisu paremini kui selle professorid; talumees ütleb sulle paari sõnaga, et ta on murdnud jalaluu; aga pärast pikka jutlust jätab kirurg sind sama targaks kui enne.“ Seda võis see elu niivõrd täpne vaatleja öelda ainult õeluse rahuldamiseks või teravmeelsusega edvistamiseks. Iga tund tuleb esile hetki, kus on tarvis oskusmõisteid. Inimkond ei saa mitte kunagi ühetaolisust teeselda; ei muu kui vajaduse pärast on igal teadusel ja igal ametil ta eripärane keelepruuk. Need, kes rahulduvad üldiste ideedega, võivad leppida üldiste mõistetega; neil aga, kellele uuringud või ametid sunnivad peale lähema vaatluse, peavad olema nimed eraldi osistele, ja sõnad, millega nad saavad väljendada niisuguseid erinevaid kokkupaneku viise, mille üle kellelgi peale nende endi pole põhjust vaagida.
Meistrimehed ise kipuvad tõesti mõnikord eeldama, et kellegi jaoks pole võõrad sõnad, millega nad ise on tuttavad, räägivad juhusliku uudistajaga nagu nad räägivad üksteisega, ja naeruvääristavad oma teadmisi mõtlematu pealekäimisega. Oskusi ei saa õpetada teisiti kui õigete mõistetega, kuid mitte alati pole tarvis oskust õpetada.
Et lihtrahvas väljendab oma mõtteid selgelt pole kaugeltki tõsi; ja arusaadavus, mida võib nende seas leida, ei tule mitte nende keele kergusest, vaid mõtete madalusest. Kes näeb mõnd hoonet tavalise kõrvaltvaatajana, rahuldub tõdemusega, et see on suurejooneline või tühine, keskpärane või hiilgav, ülev või madal; kõik need sõnad on mõistetavad ja tavalised, kuid ei anna edasi selgeid ega täpseid ideid; kui ta üritab ilma arhitektuuri sõnavarata piiritleda osiseid või loendada ornamente, muutub ta pajatus peagi arusaamatuks. Need mõisted tekitavad õigupoolest pigem pahameelt, sest neid mõistavad vähesed; kuid neid mõistetakse vähe ainult sellepärast, et vaid harvad neist, kes mõnd ehitist vaatavad, uurivad tema osi või analüüsivad ta sambad elementideks.
Iga teise kunsti olukord on sama; pealiskaudse vaatluse või täpse uurimise jaoks on kohased erinevad väljenduslaadid. Kõlbluse vallas on üks asi arutada kasuisti peensusi ja teine asi suunata igapäevaelu askeldusi. Kes maaharimisel õpetab talumeest kündma ja külvama võib oma arusaama edasi anda sõnadeta, mille ta leiab olevat tarvilikud seletamaks filosoofidele taimekasvu; ja kui see, kel pole teha muud kui olla kõige otsesemalt sirgjooneline ajab oma pea sassi peente spekulatsioonidega; või kui see, kelle ülesandeks on vilja lõigata ja rehte peksta, ei jää enne rahule kui ta uurib seemne arengut ja taimemahla ringlust, siis kirjutajaid, kelle poole kumbki pöördub, ei saa milleski süüdistada, isegi kui mõnikord juhtub, et neid loetakse ilmaasjata."
Samuel Johnson, 18. august 1759.
* Londoni ajaleht, mis ilmus 12. märtsist kuni 1. oktoobrini 1713. Tsitaat omistatakse seal kellelegi XII sajandil elanud piiskop Gratianusele, kuid sama tsitaadi leiab ka teiselt piiskopilt, George Berkeley'lt.
No comments:
Post a Comment