Stseeni tähendus võib subjektiivse vaatenurga vahetumisega täielikult muutuda, nagu näiteks klassikalises Nõukogude anekdoodis, kus Brežnev sureb ja läheb põrgusse. Kuna ta aga oli suur juht, antakse talle eelisõigus minna ringkäigule ja endale ise tuba välja valida. Teejuht avab ukse ja Brežnev näeb sohval istumas Hruštšovi, kes kirglikult ta süles istuvat Marilyn Monroe’d suudleb ja kallistab. Ta hüüatab rõõmsalt: „Siin toas võiks olla küll!“ Teejuht nähvab vastu: „Ärge olge nii innukas midagi, seltsimees! See pole põrgutuba mitte Hruštšovi, vaid Marilyn Monroe jaoks!“
* * *
Mis siis, kui vanast arstinaljast pärit loogika Alzheimeri tõve kohta („Halb uudis on, et me oleme kindlaks teinud, et teil on tõsine Alzheimeri tõbi. Hea uudis on, et selleks ajaks kui te koju jõuate, olete te halva uudise juba unustanud“) kehtib ka siin, traumajärgse isiksusekaotuse olukorras, nii et kui patsiendi vana isiksus hävib, kaob ühtlasi ka tema kannatuse mõõt?
On olemas ka ülim hea uudis/halb uudis tüüpi arstinali, mis jõuab välja anekdoodi sünge piirini. Nali algab hea uudisega, mis aga on nii pahaendeline, et mingit edasist halba uudist polegi tarvis: „Arst: Kõigepealt hea uudis: me oleme lõplikult kindlaks teinud, et te ei ole hüpohondrik.“ Siia pole kontrasti enam vaja. (Teine versioon: „Arst: Mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid. Patsient: Milline on hea uudis? Arst: Hea uudis on, et peagi on teie nimi üle kogu maailma tuntud – nad annavad haigusele teie nime!“) Kas tegemist on mittedialektilise lühiühendusega? Või on pigem tegemist tõelise dialektilise algusega, mis end otsekohe eitab? Midagi selle anekdoodi sarnast sünnib Hegeli loogika alguses, mis ei ole läbipääs vastandini, vaid alguse viivitamatu enesesabotaaž.
* * *
Hegellik subjekt ilmub just nimelt reflektiivse, enesesse suhtuva loogilise operaatori taasrakendamise teel, nagu kulunud naljas kannibalist, kes sõi ära suguharu viimase kannibali.
* * *
Selline Hegeli-tõlgendus käib vältimatult vastu käibetõele, nagu oleks „absoluutne teadmine“ koletu mõisteline tervik, mis neelab kõik sattumusliku; see levinud arusaam Hegelist laseb liiga kiiresti nagu valvesõdur tuntud anekdoodis Jaruzelski-aegsest Poolast, pärast sõjaväelist riigipööret. Tollal oli sõjaväepatrullidel õigus tulistada hoiatamata igaüht, kes on tänaval pärast liikumiskeeldu (alates kella kümnest); üks valvesõdur näeb tänaval kiirustavat meest kümme minutit enne kümmet ja laseb ta kohe maha. Kui teine sõdur küsib, miks ta tulistas kümme minutit varem, vastab ta: „Ma tundsin seda meest – ta elab siit kaugel ega oleks nagunii kümne minutiga koju jõudnud, seepärast otsustasin, et lihtsam on ta kohe maha lasta…“ [Hasso Krulli tõlge]
* * *
Endises Jugoslaavias oli populaarne üks vana rassistlik anekdoot mustlasest, keda psühhiaater läbi vaatab. Psühhiaater kõigepealt selgitab mustlasele, mis on vabad assotsiatsioonid: tuleb otsekohe välja öelda, mis psühhiaatri märgusõna peale mõttesse tuleb. Siis läheb psühhiaater testi enda juurde: ta ütleb „laud“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“; ta ütleb „taevas“, mustlane vastab: „Fatima keppimine“, ja nii edasi, kuni psühhiaater pahvatab: „Te ei saanud minust aru! Teil tuleb mulle öelda, mis teile pähe kerkib, millest te mõtlete, kui ma oma sõna ütlen!“ Mustlane vastab rahulikult: „Jah, ma sain aru küll, ma pole rumal, aga ma mõtlen kogu aeg Fatima keppimisest!“
Seda anekdooti, mis toob selgelt esile Hegelliku „abstraktse universaalsuse“ struktuuri, tuleb siiski täiendada otsustava viimase pöördega, mis on töös ühes teises anekdoodis õpilasest, keda eksamineerib ta bioloogiaõpetaja erinevate loomade kohta ja kes alati taandab vastuse hobuse definitsioonile: „Mis on elevant?“ „Loom, kes elab džunglis, kus hobuseid ei ole. Hobune on kodustatud, nelja jalaga imetaja, keda kasutatakse ratsutamiseks, põllutöödeks või sõidukite vedamiseks.“ „Mis on kala?“ „Loom, kellel erinevalt hobusest ei ole jalgu. Hobune on kodustatud imetaja…“ „Mis on koer?“ „Loom, kes erinevalt hobustest haugub. Hobune on kodustatud imetaja…“ ja nii edasi, kuni lõpuks küsib meeleheitel õpetaja õpilaselt: „Olgu, mis on hobune?“ Hämmeldunult ja tasakaalust täiesti välja lööduna hakkab vaene ootamatult tabatud õpilane pomisema ja nuuksuma, suutmata vastata.
* * *
On üks Jugoslaavia mõistatus-anekdoot: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on Roomast paavstil ja plekist trompetil? Plekist trompet võib olla Roomast, aga Roomast paavst ei saa olla plekist.“ [Jüri Lippingu alternatiiv: „Mis on vahet paavstil ja trompetil? Paavst on Roomast, trompet on plekist. Ja mis vahet on paavstil Roomast ja trompetil plekist? Trompet plekist võib olla Roomast, aga paavst Roomast ei saa olla plekist.“] Sarnaselt tuleks meil topeldada ka Pariisist pärit grafitinalja: „Mis vahet on lausetel „Jumal on surnud“ ja „Nietzsche on surnud“? Nietzsche ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumal ütles, et „Nietzsche on surnud“. Ja mis vahet on Nietzschel, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ja Jumalal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“? Nietzsche, kes ütles, et „Jumal on surnud“, ei olnud surnud, sellal kui Jumal, kes ütles, et „Nietzsche on surnud“, oli ise surnud. Tõelise koomilise efekti saavutamiseks pole otsustava tähtsusega mitte erinevus seal, kus me ootame sarnasust, vaid pigem sarnasus seal, kus me ootame erinevust; just sellepärast, nagu Alenka Zupančič on osutanud, oleks selle anekdoodi materialistlik (ja seetõttu eriti koomiline) variant midagi niisugust: „Jumal on surnud. Ja tõtt-öelda ka mina ei tunne end kõige paremini…“
* * *
Kierkegaardi „Ängi mõistes“ leidub ainulaadne koomiline moment, kus ta pilkavalt anti-Hegellikul viisil kirjeldab, kuidas Simon Tornacensis (skolastiline teoloog kolmeteistkümnenda sajandi Pariisist) „arvas, et Jumal oli temaga seotud, kuna ta oli tõestanud kolmainsuse […] Selle loo analoogiaid leidub küllaldaselt; ja meie ajal on saanud spekulatsioonist säärane võim, mis on püüdnud peaaegu Jumalat ennast Jumalas endas kahtlema panna, nõnda et Jumal oleks nagu mingi monarh, kes istub ängistunult ja ootab, kas rüütelkond teeb tast absoluudi või ainult piiratud võimuga kuninga.“ [„Ängi mõiste“ lk 179, tlk Jaan Pärnamäe]
Mõistagi lükkab Kierkegaard absurdsete ja mõttetute loogiliste näpuharjutustena tagasi kõik katsed Jumala olemasolu loogiliselt demonstreerida (tema musternäidis niisugusest professorlikust pimedusest autentse religioosse kogemuse osas oli Hegeli dialektiline masinavärk); siiski ei suuda ta huumorimeel vastu panna suurepärasele kujutluspildile ängistatud Jumalast, kes on hirmul omaenda staatuse pärast, justkui sõltuks see filosoofi loogilistest harjutustest, justkui oleks filosoofi arutlustel tagajärgi tegelikkusele, nii et kui tema tõestus läbi kukub, on Jumala enda olemasolu ohus. Mööda seda Kierkegaardlikku mõttelõnga võib minna kaugemalegi: kahtlemata tõmbas teda Tornacensise märkuse poole jumalateotuslik idee, et Jumal ise on ängistatud. Poliitiline paralleel on siin võtmetähtsusega, kuna Kierkegaard ise võtab appi võrdluse Jumala ja kuninga vahel: filosoofi tujudele ees kaitsetu Jumal on nagu rahvakogu tujude ees kaitsetu kuningas. Kuid mis on siin tema mõte? Kas lihtsalt see, et mõlemal juhul tuleks meil tagasi lükata liberaalne dekadents ja otsustada absoluutse monarhia kasuks? Mis selle lihtsa ja näiliselt ilmselge lahenduse keeruliseks teeb, on see, et Kierkegaardi jaoks seisneb Inkarnatsiooni (tõeliselt koomiline) sisu asjaolus, et Jumal-kuningas muutub kerjuseks, madalaks tavainimeseks. Kas poleks seega korrektsem kujutleda kristlust Jumala loobumise paradoksina: Jumal astub tagasi ja asendatakse usklike koguga, mida kutsutakse Pühaks Vaimuks?
* * *
Nagu Deleuze rõhutas: rumal nali masohhistist, kes palub sadisti endale julmalt peksa anda ja kellele sadist vastab õela naeratusega: „Ei, mitte kunagi…“, ei saa asja tuumale üldse pihta: suhe sadismi ja masohhismi vahel ei ole komplementaarne; see tähendab, et sadist ja masohhist ei moodusta päris kindlasti ideaalset paari, nende suhe ei ole kindlasti selline, kus kumbki partnerist saab teiselt seda, mida ta tahab (milles masohhisti valu on sadistile otseks rahulduseks, ja vastupidi).
* * *
Lacani „kirjatähe pealkiri“ sarnaneb pigem pildi pealkirjaga; näiteks sellisega, millest räägib üks tuntud anekdoot. Moskva kunstinäitusel ripub pilt, mis kujutab Nadežda Krupskajat, Lenini abikaasat, voodis koos ühe komnoorega. Pildi pealkiri on Lenin Varssavis. Üks hämmastunud külastaja küsib giidilt: „Aga kus on Lenin?“ Giid vastab rahuliku väärikusega: „Lenin on Varssavis.“ [Hasso Krulli tõlge]
Anekdoot Leninist Varssavis selgitab isandtähistaja loogikat, kuid on ka üks anekdoot, mis sümmeetrilise ümberpööramise varal selgitab objekti loogikat: noormehest, kes püüab pääseda sõjaväest, teeseldes hullumeelset. Tema sümptom seisneb selles, et ta uurib maniakaalselt kõiki kättejuhtuvaid paberitükke, korrutades lakkamatult: „See ei ole see!“ Ta saadetakse sõjaväepsühhiaatri juurde. Psühhiaatri kabinetis uurib ta kõiki ettejuhtuvaid pabereid, kaasa arvatud neid, mis on visatud paberikorvi, ja korrutab ikka: „See ei ole see!“ Viimaks on psühhiaater veendunud, et noormees on tõesti hull, ja annab talle kirjaliku tõendi, mis vabastab ta sõjaväest. Noormees heidab pilgu ja ütleb rõõmsalt: „See ongi see!“ Paradoksaalne on aga see, et otsimisprotsess tekitab objekti, mis otsimise põhjustab: täpne paralleel lacanlikule ihale, mis tekitab iseenda põhjusobjekti. [Hasso Krulli tõlge]
* * *
* * *
Vasak-Keynesiaanlikust majandusteadlasest John Galbraithist räägitakse niisugust (võib-olla väljamõeldud) lugu: enne Nõukogude Liitu sõitmist 1950ndate teisel poolel kirjutas ta oma kommunismivastasele sõbrale Sidney Hookile: „Ära muretse, ega nad mind ära ei meelita, nii et ma koju tagasi jõudes hakkan väitma, nagu oleks neil sotsialism!“ Hook vastas talle viivitamatult: „Aga just see mulle muret teebki, et sa tuled tagasi ja väidad, et Nõukogude Liit EI OLE sotsialistlik!“ See, mis Hookile muret tegi, oli mõiste puhtuse naiivne kaitse: kui sotsialistliku ühiskonna ehitamisel lähevad asjad kehvasti, ei muuda see kehtetuks ideed ennast; see tähendab lihtsalt, et me ei viinud asja õigesti täide. Kas tänapäeva turufundamentalistide seas pole märgata samasugust naiivsust? Kui hiljutises teledebatis Prantsusmaal Guy Sorman väitis, et demokraatia ja kapitalism käivad paratamatult kokku, ei suutnud ma jätta talt küsimata ilmselget küsimust: „Aga kuidas on tänapäeva Hiinaga?“ Ta nähvas vastu: „Hiinas pole mingit kapitalismi!“ Kui mõni riik on mittedemokraatlik, tähendab see fanaatiliselt kapitalismi pooldava Sormani jaoks lihtsalt seda, et see riik ei ole tõeliselt kapitalistlik, vaid praktiseerib selle moonutatud vormi, täpselt samamoodi nagu demokraatliku kommunisti jaoks ei ole stalinism lihtsalt tõeline kommunismi vorm.
Aluspõhjaks olevat eksitust ei ole raske tuvastada – see on sama, mis anekdoodis: „Minu kihlatu ei hiline kunagi kokkusaamisele, sest niipea kui ta hilineb, ei ole ta enam minu kihlatu!“ Just nõndamoodi seletab täna turuapologeet ennekuulmatu ideoloogilise röövimise abil 2008 aasta kriisi: seda ei põhjustanud vabaturu läbikukkumine, vaid ülemäärane riigipoolne reguleerimine, ehk teisisõnu tõsiasi, et meie turumajandus ei olnud tõeline, vaid oli ikka veel heaoluriigi küüsis.
* * *
Hegelliku triaadi loogikat saab täiuslikult esitada seksi ja migreeni vahelise suhte kolme variandi alusel. Alustuseks on meil klassikaline stseen: mees tahab oma naisega seksida, ja too vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen, ma ei saa seda praegu teha!“ Selle lähtepositsiooni tühistab/pöörab ümber feministliku vabastuse tõus – nüüd on naine see, kes seksi nõuab, ja vaene väsinud mees, kes vastab: „Vabandust, kallis, mul on kohutav migreen…“ Eitamise eitamist lõpule viivas momendis, mis jälle kogu loogika ümber pöörab, muutes nüüd vastuargumendi pooltargumendiks, teatab naine: „Kallis, mul on kohutav migreen, nii et teeme seksi, et mind kosutada!“ Ja võib isegi ette kujutada teise ja kolmanda variandi vahele jäävat radikaalse eitamise üsna depressiivset momenti: mehel ja naisel mõlemal on migreen ja nad otsustavad juua vaikselt tassikese teed.
* * *
Kadunud Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit vanas anekdoodis saab saksa tööline tööd Siberis; olles teadlik, et tsensorid loevad kogu kirjavahetust, ütleb ta oma sõpradele: „Lepime kokku koodis: kui kiri, mille te minult saate, on kirjutatud tavalise sinise tindiga, on seal kõik õige; kui see on kirjutatud punase tindiga, on kõik vale.“ Kuu aja pärast saavad ta sõbrad esimese kirja, mis on kirjutatud sinise tindiga: „Kõik on siin suurepärane: poed on kaupa täis, toitu on küllaga, korterid on suured ja korralikult köetud, kinod näitavad Lääne filme, leidub palju ilusaid tüdrukuid, kes on armulooks valmis – ainus asi, mida pole, on punane tint.“
Ja kas pole meie olukord praegugi nii? Meil on kõik vabadused, mida tahta oskad – ainus asi, mis meil puudub, on „punane tint“: me „tunneme end vabalt“, kuna meil puudub keel, millega väljendada oma vabadusetust. Punase tindi puudumine tähendab täna, et kõik terminid, mida me kasutame käesoleva konflikti tähistamiseks – „terrorismivastane sõda“, „demokraatia ja vabadus“, „inimõigused“, jne. – on võltsid terminid, mis eksitavad olukorra tajumist, mitte ei võimalda meil sellest mõelda. Täna on ülesanne anda meeleavaldajatele punast tinti.
* * *
Võib ette kujutada tõeliselt rõvedat versiooni „aristokraatide“ naljast, mis kergel käel ületab kogu selle oksendavate, sittuvate, hooravate ja üksteist igal mõeldaval viisil alandavate perekonnaliikmete labasuse: kui neil palutakse esineda, annavad nad mänedžerile lühikursuse hegellikust mõtlemisest, arutlevad negatiivsuse, sublatsiooni [sublation], absoluutse teadmise jne tõelise tähenduse üle, ja kui üllatunud mänedžer küsib neilt, mis on selle veidra etteaste nimi, vastavad nad entusiastlikult: „Aristokraadid!“ Tõepoolest, parafraseerides Brechti tsitaati „mis on panga röövimine panga asutamise kõrval?“: mida häirivalt šokeerivat on üksteise suhu sittuvates perekonnaliikmetes võrreldes šokiga, mis tuleb tõelisest dialektilisest ümberpööramisest? Nii et võib-olla tuleks nalja pealkiri ümber muuta – perekond tuleb räigelt pornograafilistele etteastetele spetsialiseerunud ööklubi mänedžeri juurde, etendab oma hegelliku dialoogi ja kui neilt küsitakse, mis on nende kummalise etteaste nimi, hüüavad nad entusiastlikult: „Perverdid!“
* * *
Ehkki „tõeliselt eksisteeriv sotsialism“ on juba taandunud kaugusesse, mis annab talle postmodernse kaotatud objekti nostalgilise lumma, mäletavad mõned meist siiani Poolast pärit teada-tuntud kommunismivastast anekdooti „tõeliselt eksisteeriva sotsialismi“ ajajärgu kohta: „Sotsialism on kõikide varasemate tootmisviiside kõige suuremate saavutuste süntees: klassieelsest hõimuühiskonnast võtab ta primitivismi, aasialikust tootmisviisist võtab ta despotismi, antiikajast võtab ta orjanduse, feodalismist võtab ta isandate sotsiaalse domineerimise feodaalorjade üle, kapitalismist võtab ta ekspluateerimise ja sotsialismilt võtab ta nime.“ Kas mitte antisemiitlik kujund juudist ei järgi sama loogikat? See võtab suurtelt kapitalistidelt nende varanduse ja ühiskondliku kontrolli, hedonistidelt nende seksuaalse liiderlikkuse, kommertsialiseerunud populaarkultuurilt ja kollaselt ajakirjanduselt nende vulgaarsuse, madalamatelt klassidelt nende mustuse ja haisu, intellektuaalidelt nende määndunud sofistika ja juutidelt nende nime.
* * *
On palju objekte või asjandusi, mis tõotavad pakkuda mõõdutut naudingut, kuid mis sisuliselt taastoodavad vaid selle puudumist. Hiljutisim moeasi on Vastupidavuse Treenimise Seade, mis on vibraatori täiendav vastand: masturbeerimisvahend, mis meenutab patareil töötavat valgustit (et ei oleks piinlik seda kaasas kanda). Erekteerunud peenis tuleb ülaosas olevasse avausse pista, siis nupule vajutada, ja asi vibreerib kuni rahulduse saabumiseni. Toode on saadaval erinevates värvides, suurustes ja vormides (karvane või karvadeta, jne) mis imiteerivad kõiki kolme seksuaalse penetratsiooni avausi (suu, vagiina, pärak). See, mida siin ostetakse, on osaline objekt (erogeenne tsoon) üksi, millelt on ära võetud piinlik lisakoorem terve teise isiku näol. Kuidas me peaksime toime tulema selle hea uue ilmaga, mis õõnestab meie intiimelu põhilisi eeldusi? Lõplikuks lahenduseks oleks muidugi lükata vibraator Vastupidavuse Treenimise Seadmesse, lülitada mõlemad sisse ja jätta kogu lõbu sellele ideaalsele paarile, samas kui meie, kaks tegelikku inimesest partnerit istume läheduses laua taga, rüüpame teed ja tunneme vaikset rõõmu tõsiasjast, et ilma suurema pingutuseta me oleme täide viinud kohustuse nautida. Nii et võib-olla, kui meie käed teed kallates kokku puutuvad, võime me ka voodisse minna osana tõelisest armuseiklusest, nautides seda väljaspool igasugust superego survet nautida.
* * *
On märkimist väärt, et ainus nali, või kui just mitte nali, siis vähemalt hetkeline iroonia Heideggeri kirjutistes leidub tema üsna maitsetus nöökes, et Lacan on „too psühhiaater, kellele endale on vaja psühhiaatrit“ (kirjas Medard Bossile).
See mõte saab selgemaks ühe iseäranis morbiidse nalja abil. Suures, paljude vooditega haiglapalatis on patsient, kes kaebab arstile pideva kära pärast, mida teevad teised patsiendid ja mis on teda hulluks ajamas. Arst vastab, et midagi pole parata, sest ei saa ju keelata patsientidel oma meeleheidet väljendada, kuna nad kõik teavad, et nad on suremas. Esimene patisent vastu: „Miks te siis ei pane neid eraldi surijate jaoks mõeldud palatisse?“ Arst vastab jahedalt: „Aga see siin ongi surijate jaoks mõeldud palat.“
Niisiis, kuna selle anekdoodi peamine puänt seisneb näilise erandi kaasaarvamises seeriasse (kurtev patsient on ise suremas), oleks selle „negatsioon“ anekdoot, mille viimane puänt seisneks, vastupidi, seeriast väljaarvamises, see tähendab, Ühe ekstraheerimises, selle asetamises erandiks seeria suhtes, nagu hiljutises Bosnia anekdoodis, milles Fata (üldtuntud tavaline Bosnia abielunaine) kurdab arstile, et Muyo, tema abikaasa, armatseb temaga igal õhtul tundide kaupa, nii et isegi nende magamistoa pimeduses ei saa ta piisavalt und – ikka ja jälle kargab mees talle peale. Hea tohter soovitab tal rakendada šokiteraapiat: ta peaks panema voodi kõrvale ereda lambi, nii et kui ta seksist väga ära väsib, saab ta ootamatult Muyo nägu valgustada; niisugune šokk pidavat kindlasti tema ülemäärast kirge jahutama. Samal õhtul, pärast tundide pikkust seksi, teeb Fata täpselt nagu juhendatud – ja tunneb ära Haso, ühe Muyo kolleegi. Ta küsib üllatunult: „Aga mida teie siin teete? Kus on Muyo, mu abikaasa?“ Kimbatuses Haso vastab: „Noh, viimati nägin ma teda ukse kõrval, kus ta teistelt järjekorras seisjatelt raha korjas.“ Kolmas liige oleks siin teatud sorti „lõpmatu otsuselangetuse“ nalja-korrelatiiv, tautoloogia kui ülim vastuolu, nagu anekdoodis mehest, kes kurdab oma arstile, et ta kuuleb sageli inimeste hääli, kes ei ole temaga samas ruumis kohal. Arst vastab: „Kas tõesti? Et ma saaksin selle hallutsinatsiooni tähenduse kindlaks teha, kas te kirjeldaksite mulle täpset neid olukordi, milles te tavaliselt kuulete inimeste hääli, kes teiega koos pole?“ „Noh, enamasti juhtub see siis, kui ma räägin telefoniga.“
No comments:
Post a Comment