MHÜ manifest

S.C.U.M. / M.H.Ü (Meeste Hakkimise Ühingu) manifest
(katkend)

Valerie Solanas

Et elu praeguses ühiskonnas on parimal juhul täielik tüütus ja mitte ükski ühiskonna aspekt ei ole naiste jaoks üldse oluline, ei jää kodanikutundega, vastutustudlikel, põnevust otsivatel naistel muud üle kui kukutada valitsus, kõrvaldada rahasüsteem, seada sisse täielik automatiseerimine ja hävitada meessugu.

Tänaseks on tehniliselt võimalik paljuneda ilma isaste (või õigupoolest ka ilma emaste) abita ning valmistada ainult emaseid. Meil tulebki hakata kohe seda tegema. Isaseid pole tarvis alles jätta isegi paljunemise kui kahtlase väärtusega eesmärgi jaoks. Isane on bioloogiline õnnetusjuhtum: Y (isas-) geen on ebatäielik X (emas-) geen, see tähendab, tal on ebatäielik hulk kromosoome. Teisisõnu, isane on ebatäielik emane, kõndiv nurisünnitis, geenitasandi abort. Olla isane tähendab olla puudulik, emotsionaalselt piiratud; isasus on puudushaigus ja isased on emotsionaalsed sandid.

Isased on täiesti enesekesksed, iseenda sees lõksus, võimetud kaasa tundma või samastuma teistega, armastusega, sõprusega, õrna kiindumusega. Ta on täielikult isoleeritud üksus, võimetu kellegagi vaimset sidet saavutama. Tema reaktsioonid on täielikult kehalised, mitte mõistuslikud; tema intellekt on tühipaljas töörist ta tungide ja vajaduste teenistuses; ta on võimetu vaimseks kireks, vaimseks suhtlemiseks; ta ei suuda suhestuda mitte millegi muu kui enda füüsiliste aistingutega. Ta on poolsurnu, tundetu kamakas, kahjutu tomp, sest vaid need, kes on võimelised neelduma teistesse, võivad olla kütkestavad. Ta on lõksus videvikuvööndis poolel teel inimeste ja ahvide vahel, ja ta on palju õnnetumas olukorras kui ahv, sest erinevalt ahvidest on ta võimeline suureks hulgaks negatiivseteks tunneteks – vihaks, armukadeduseks, põlguseks, tülgastuseks, süütundeks, häbiks, kõhkluseks – ja pealegi on ta teadlik sellest, mis ta on ja mis ta ei ole.

Kuigi isane on täielikult füüsiline, ei kõlba teda kasutada isegi suguloomana. Isegi kui eeldada mehaanilist osavust, mida on vaid vähestel meestel, on ta esmajärjekorras võimetu särtsakalt, meelalt saagima, vaid teda vaevab süütunne, häbi, hirm ja ebakindlus, tunded, mis on juurdunud isaste loomusesse, mida kõige valgustatumgi treenimine saab ainult vähendada; teiseks, tema poolt saavutatav füüsiline tunne ei ole õieti mitte midagi; ja kolmandaks, ta ei suuda oma partnerile kaasa elada, vaid teda painab ta enda sooritusvõime, kuidas anda tipptasemel etteaste, kuidas toru hästi tühjaks lasta. Kutsuda meest loomaks tähendab teda meelitada; ta on masin, kõndiv dildo. Sageli öeldakse, et mehed kasutavad naisi ära. Kasutavad neid milleks? Igatahes mitte naudinguks.

Isane, keda närivad süü, häbi, hirmud ja ebakindlused ja kes hea õnne korral saavutab vaevutajutava füüsilise tunde, on sellest hoolimata keppimisest painatud; ta ujub läbi jõetäiest ilast, sumpab ninasõõrmeteni sees läbi kilomeetrist oksest, kui vaid arvab, et teda on ootamas üks sõbralik vitt. Ta nikub naist, keda ta põlastab, igat suvalist tüügashambulist eite, ja liiatigi maksab selle võimaluse eest. Miks? Vastuseks ei saa olla füüsilise pinge leevendamine, sest selle jaoks piisaks masturbeerimisest. Tegemist ei ole ego rahuldamisega; see ei seleta laipade ja väikelaste keppimist.

Täielikult enesekesksena, võimetuna suhestuma, sümpatiseerima või samastuma, ning täidetud tohutust, läbivast, hajusast seksuaalsusest, on isane füüsiliselt passiivne. Ta vihkab oma passiivsust, niisiis ta projitseerib selle naistele, määratleb isase aktiivseks ning asub seda seejärel tõestama („tõesta, et ta on Mees“). Tema peamiseks viisiks püüda seda tõestada on keppimine (Suure Türaga Suur Mees Paneb Kõike). Kuna ta üritab tõestada eksitust, tuleb tal seda „tõestada“ kordi ja kordi. Keppimine on seega meeleheitlik, kinnismõtteline püüd tõestada, et ta ei ole passiivne, ei ole naine; aga ta on passiivne ja tahabki olla naine.

Ebatäieliku emasena veedab isane kogu oma elu, püüdes end lõpule viia, saada emaseks. Ta püüab seda teha, otsides pidevalt emaseid, üritades nendega vennastuda ja katsuda elada läbi nende ning nendega ühte sulanduda, ning pidada endale kuuluvaks kõiki emaste iseloomujooni – emotsionaalset tugevust ja sõltumatust, jõulisust, dünaamilisust, otsusekindlust, tasakaalukust, objektiivsust, enesekindlust, vaprust, ausameelsust, elujõudu, intensiivsust, iseloomu sügavust, lahedust, jne – ja projitseerida naistele kõik isaste tunnused – edevus, kergemeelsus, tühisus, nõrkus, jne. Tuleb siiski tunnistada, et ühes asjas on isasel silmatorkav eelis emaste ees – nimelt avalikkussuhetes. (Tal on hämmastavalt edukalt õnnestunud veenda miljoneid naisi, et mehed on naised ja naised on mehed). Isaste väide, et emased saavutavad eneseteostuse emaduses ja seksuaalsuses peegeldab seda, mida isased peaksid rahuldust pakkuvaks, kui nad oleksid naised.

Teisisõnu, naistel ei ole peenisekadedust; meestel on vitukadedus. Kui isane võtab oma passiivsuse omaks, määratleb end naisena (nii isased kui emased arvavad, et mehed on naised ja naised on mehed), ja hakkab transvestiidiks, kaotab ta oma keppimistahte (ja õigupoolest tahte teha ka ükskõik mida muud; ta teostab end naiseks riietudes) ja tal raiutakse türa otsast. Nii ta saavutab pideva hajusa seksuaaltunde „naiseks olemisest“. Mehe jaoks on keppimine kaitse ihaluse eest olla naine."

(edasi ei ole viitsinud tõlkida)