„See on Diotallevi,“ ütles Belbo meid tutvustades.
„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“
„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“
„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“
„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“
„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.
„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“
„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“
„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“
„Ja kui mitu osakonda teil on?“
„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“
„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“
„Suurepärane,“ ütles Belbo.
Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“
„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“
Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“
„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“
„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“
Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“
„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.
- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".
