Aususe nimel - olen tropp

Kui mõni aeg tagasi kirjutasin arvustuse Daniel Dennetti "Darwini ohtlikule ideele", siis olin natuke pettunud, et ilmselgele poleemikale ei tulnud pea mingisugust vastukäivat reaktsiooni, kõik tagasiside kippus olema positiivne. See polnud tegelikult ootuspärane. Nüüd aga leidsin tagantjärele siiski ühe, mis olgu siinkohal ära toodud ja millest selgub, kui nõme tropp ma ikkagi tegelikult olen.

Võibolla kirjutan kunagi ka mõne sõna kommentaariks, aga hetkel kõhklen, põhjusel, et siin on ühelt poolt mitmeid igavaid stampmõtlemisi (nt "humanitaarid kardavad loodusteadusi") ja teiselt poolt teatav enesereflektsiooni puudus (nt "teadlane tegeleb ideede, mitte isikutega" postituses täis isiklikku sõimu), mistõttu on vähe sisukat kommenteerida. Üht asja peab siiski mainima. Dennetti Eesti-retseptsioon ei erinenud üleliia raamatu üldisest retseptsioonist, mistõttu tema arvustajate sõimamine tundub laskvat mööda võimaluse mõtiskleda niisguse retseptsiooni põhjuste üle. Selle asemel et kinnitada, kuidas raamatu arvustajad on pinnapealsed või kardavad bioloogiat, võiks mõtiskleda, mis põhjused niisuguse süstemaatilise vastuseisu tingisid. Ehk võiks hetke järele mõelda, mismoodi edastada teaduslikku teadmist viisil, mis ei kõla samasuguse fanatismina nagu nende oma, kelle lollusele teadus iseenesest vastu seisab.

Õndsate füsioloogia

"Sellest vaatenurgast lähtudes on eriti õpetlik lugeda keskaegseid traktaate ülestõusnute kehade omadustest ja terviklikkusest. Probleem, millega kirikuisad esmajärjekorras kokku puutusid, oli ülestõusnu keha identsus elanud inimese kehaga. Sest nende kahe keha identsus näis tähendavat, et kogu aine, mis oli kuulunud surnud isiku kehasse, peab uuesti ellu ärkama ja võtma jälle oma koha õnnistatud organismis. Aga just siin tekivad raskused. Kui näiteks vargal – kes oli hiljem pattu kahetsenud ja andeks saanud – oli üks käsi amputeeritud, kas see käsi liidetakse ülestõusmise hetkel uuesti keha külge? Ja Aadama ribi, küsib Thomas, millest moodustati Eeva keha, kas see elustatakse Eeva kehas või Aadama? Peale selle, vastavalt keskaegsele teadusele muundub toit elavaks ihuks; antropofaagi puhul, kes on toitunud teistest inimkehadest, peaks see tähendama, et ülestõusmise ajal liidetakse üks ja sama aine mitme indiviidiga. Ja kuidas on lood juuste ja sõrmeküüntega? Ja sperma, higi, piima, uriini ja teiste eritistega? Kui ka soolestik ellu äratatakse, väidab üks teoloog, peab see tagasi tulema kas täis või tühjana. Kui täis, tähendab see, et isegi saast tõuseb uuesti; kui tühi, siis on meil organ, millel pole enam mingisugust loomulikku funktsiooni.

Ülestõusnud keha identsuse ja terviklikkuse probleemist saab nõnda peagi küsimus õndsa elu füsioloogiast. Kuidas peaks kujutlema paradiisliku keha elulisi funktsioone? Niisugusel ebatasasel pinnal orienteerumiseks oli kirikuisadel käepärast üks kasulik näidiseeskuju: Aadama ja Eeva pattulangemise-eelsed Eedenlikud kehad. "Mille Jumal istutas igavese ja pühitsetud õndsuse rõõmu sisse," kirjutab Scotus Eriugena, "on inimloomus ise, mis tehtud Tema näo ja kuju järgi." Sellest vaatenurgast võiks õndsa keha füsioloogia paista Eedenliku keha, rikkumatu inimloomuse arhetüübi ennistamisena. See aga tõi endaga kaasa mõned tagajärjed, mida kirikuisad ei olnud valmis veel täielikult omaks võtma. Muidugi mõista, nagu Augustinus oli selgitanud, ei meenutanud Aadama seksuaalsus enne pattulangemist meie oma, kuna ta sai oma suguosa tahte järgi liigutada nagu käsi ja jalgu, nii et suguühe võis toimuda ilma mingite iharate stiimuliteta. Ja Aadama toit oli otsatult õilsam kui meie oma, sest see koosnes tervenisti paradiisiaia puude viljadest. Aga olgu sellega kuidas on, kuidas me peaksime kujutlema suguosade – või kasvõi lihtsalt toidu – kasutamist õndsate poolt? 

Sest kui möönda, et ülestõusnud paljunevad sugulisel teel ja toidavad end toiduga, tähendaks see, et inimeste arv ja kehakuju kasvaks või muutuks lakkamatult, ja et tekiks loendamatult õndsaid, kes ei ole kunagi enne ülestõusmist elanud ja kelle inimlikkust oleks seetõttu võimatu määratleda. Loomse elu kaks peamist funktsiooni – toitumine ja sigimine – on suunatud indiviid ja liigi säilitamisele, kuid pärast ülestõusmist jõuab inimkond oma ettemääratud arvuni, ning surma puudumisel oleksid need kaks funktsiooni täiesti kasutud. Liiatigi, kui ülestõusnud jätkaksid söömist ja paljunemist, siis poleks Paradiis mitte ainult piisavalt suur, et neid kõiki ära mahutada, vaid see ei suudaks mahutada isegi nende ekskremente – õigustades nii Auvergne’ Williami iroonilist teotust: maledicta Paradisus in qua tantum cacatur! [Neetud Paradiis, kus on nii palju roojamist!]

Eksisteeris aga üks veelgi salakavalam doktriin, mille järgi ülestõusnud ei kasuta seksi ja toitu mitte indiviidi või liigi säilitamiseks, vaid pigem (kuna õndsalikkus seisneb inimloomuse täiuslikus toimimises) selleks, et Paradiisis inimene tervikuna, tema kehalised kui ka vaimsed võimed, oleksid õnnistatud. Nende ketserite vastu, keda ta sarnastab muhameedlaste ja juutidega, kinnitab Thomas oma Summa theologia’le lisatus küsimustes De resurrectione, uuesti ja jõuliselt usus venereorum et ciborum’i väljaarvamist Paradiisist. Ta õpetab, et ülestõusmine ei ole suunatud mitte inimese loomuliku elu täiusele viimisele, vaid ainult tollele viimsele täiuslikkusele, milleks on kontemplatiivne elu.

Neid loomulikke toiminguid, mis on seatud inimloomuse esmast täiuslikkust saavutama või säilitama, ei eksisteeri ülestõusmisel... Ja kuna söömine, joomine, magamine ja sigimine kuuluvad... looduse esmase täiuslikkuse juurde, ei eksisteeri niisugused asjad ülestõusmisel. 

Seesama autor, kes oli just natuke varem kinnitanud, et inimese patt ei muutnud mingil moel loomade olemust ja seisukorda, kuulutab nüüd tagasihoidmatult, et loomne elu on Paradiisist välja arvatud, et õnnistatud elu ei ole mitte mingil juhul loomne elu. Järelikult ei leia Paradiisis kohta ka taimed ja loomad: "nad kõduvad nii oma tervikus kui ositi." Ülestõusnute kehades jäävad loomsed funktsioonid "tegevusetuks ja tühjaks", täpselt nii nagu keskaegse teoloogia järgi jäi igasugusest inimlikust elust tühjaks Eedeni aed pärast Aadama ja Eeva väljaviskamist. Mitte igasugune ihu ei saa päästetud, ja õndsate füsioloogias jääb lunastuse jumalikust oikonomia’st üle lunastamatu ülejääk."

Giorgio Agamben, "Avatus: Inimene ja Loom", 2002.

Loomad antropoloogilises masinas

Kirjutasin Vikerkaarde artikli.

"Ja need, kelle jaoks Linné tegu on skandaalne, peaksid seda ettekirjutust rakendama endale, sest kui nad ei tea, kuidas iseend inimesena ära tunda, asetavad nad end loomade sekka. Need, kes Linnéga nõustuvad, saavad aru, et inimene on loom, ja need, kes temaga ei nõustu, kukuvad läbi inimeseks saamise katsel ja osutuvad loomadeks. Kes keeldub iseend ahvis ära tundmast, osutub ahviks. Otsides iseendast iseend, näeb inimene vaid rida peegleid, kus ta ise paistab alati loomana. Inimene on “antropomorfne” loom, kes peab end ära tundma mitteinimeses, et üldse saada inimeseks. Ja nii iga lause, mis ütleb meile, et inimest eristab loomast see või teine tunnus, või et inimese teeb eriliseks see või too võime, nõuab endale seda radikaalset eristust, mis ei lase tal end ära tunda mitteinimlikus ja teeb inimesest looma – seda erinevalt neist, kes end mitteinimeses ära tunnevad ja seetõttu loomaks osutuvad."

Siin on nii kena

"Leidub palju inimesi, keda puhkuse ajal kutsub kuulsate paikade poole. Nad joovad hotellide aedades õlut, ja kui nad veel lisaks juhtuvad meeldivaid tutvusi sõlmima, ootavad nad oma mälestusi juba ette. Puhkuse viimasel päeval lähevad nad lähimasse kirjatarbekauplusse; sealt nad ostavad piltpostkaarte ja tagasi hotellis ostavad nad kelneri käest veel postkaarte. Piltpostkaardid, mida need inimesed ostavad, näevad kõikjal maailmas ühesugused välja. Nad on toonitud: puud ja muruplatsid mürkrohelised, taevas paabulinnusinine, kaljud hallid ja punased. Majad on esitatud otse valulises reljeefis, justkui võiksid nad igal hetkel postkaardi pinnalt välja karata, ja nende värv on nii intensiivne, et selle kitsas riba moodustab tavaliselt kaardi teisel poolel kontuuri. Kui maailm tõesti niisugune välja näeks, poleks sellega tõesti midagi targemat peale hakata kui mark külge lajatada ja lähimasse postkasti visata. Nendele piltpostkaartidele kirjutavad inimesed: "Siin on kirjeldamatult ilus." Või "Siin on nii kena." Või: "Kui kahju, et sa pole siin koos minuga kogu seda ilu nautimas." Mõnikord kirjutavad nad ka: "Sul pole aimugi, kui ilus siin on." Või: "Kui kihvt meil siin on!"

Teil tuleb tingimata nendest inimestest õigesti aru saada! Nad on tõesti väga rõõmsad, et nad on puhkusereisil ja saavad näha nii paljusid ilusaid asju, mida ei saa näha teised; aga kohustus ka tegelikult neid asju vaadata valmistab neile vaeva ja piinlikkust. Kui mõni torn on kõrgem kui teised tornid, mõni järsak sügavam kui üks tavaline järsak või mõni kuulus maal eriliselt suur või väike, siis on asi korras, sest erinevuse saab kindlaks teha ja sellest rääkida; just selle pärast on neil kombeks välja valida mõni kuulus palee, mis on eriti ruumikas või eriti vana, ja maastikest eelistavad nad metsikuid. Kui oleks ometi võimalik neid rongiaegade, hotellihindade ja univormide osas alt vedada (kuid just nende asjade õnge ei lähe nad kunagi!) ning panna nad teadmatult maha kaljuservale Saksi Šveitsis, oleks kahtlemata võimalik veenda neid tundma tõelist põnevust Matterhorni üle, sest Saksimaa on ju peadpööritav küll. Aga kui miski ei ole piisavalt kõrge, sügav, suur, väike või silmatorkavalt maalitud, ühesõnaga, kui miski ei ole nähtus, millest tasub rääkida, vaid lihtsalt ilus, siis nad lämbuvad – justkui hauganuks nad suure sileda suutäie, mis ei lähe ei üles ega alla, toidupala, mis on lämbumiseks liiga pehme, ent samas liiga vintske, et sõnadele teed anda. Nii ilmuvadki lagedale kõik need Oo!-d ja Ah!-id, lämbumise valulised silbid. Ei ole kerge endale näppe kurku ajada, ja seni pole me leidnud paremat moodust vajalikke sõnu suust välja saada. Selle üle ei maksa sugugi nalja heita. Niisugused hüüatused väljendavad väga valulist pitsitustunnet.

Kogenud kunstikommentaatoritel on loomulikult omad erilised tehnikad, mille kohta võiks nii mõndagi öelda, aga sellega me läheksime juba liiga kaugele. Pealegi, isegi keskmine rikkumata inimene tunneb oma pitsituse ebameeldivate tagajärgede kiuste tõelist rahuldust, kui ta seisab niiöelda näost näkku asjaga, mille eksperdid on ilusaks tunnistanud. Niisugusel rahuolul on omad huvitavad nüansid. Näiteks sisaldub selles natuke sama uhkust, mida te tunnete siis, kui võite öelda, et te juhtumisi möödusite pangahoonest selsamal tunnil, kui kuulus pangaröövel X pidi olema põgenenud; teised inimesed tunnevad vaimustust juba siis, kui astuvad esmakordselt linna, milles Goethe veetis kaheksa päeva, või tunnevad isiklikult esimest korda üle Inglise kanali ujunud daami nõbu abielu kaudu; tõepoolest leidub küllaga inimesi, kelle jaoks on iseäranis imetabane elada just niisugusel pöördelisel ajal. Alati näikse asi pöörlevalt "olin-seal" ümber; ja ehkki üldjuhul on tarvis ka mõnda väikest komplikatsiooni, peab tunnet ümbritsema isikliku väljavalituse õhkkond. Sest ükskõik kui palju inimesed ka valetavad, teeseldes, et nad on täielikult oma tegevusse haaratud, tunnevad nad lapselikku rõõmu isiklikest kogemustest ja sellest äraarvamata tähtsusetundest, mida niisugused kogemused meile annavad. Just siis tunnevad nad end puudutatuna "isiklikust saatusest", mis on üks sootuks harukordne asi: "Me just vestlesime omavahel sel hetkel, kui ta libastus ja murdis jala...!" Mida nad tunnevad, kui nad oskaksid seda sõnadesse panna, on justkui nagu oleks keegi selle suure sinise, pilvekardinatega akna taga seisnud juba pikka aega ja neid vaadanud.

Ja te ei taha võibolla uskuda, aga tavaliselt üksipäini sellel põhjusel me rändame ise nendesse kohtadesse, mida kujutatakse meie ostetud postkaartidel, milline taotlus ise ei ole ju karvavõrdki mõttekas, sest lõppude lõpuks oleks palju lihtsam need kaardid endale posti teel tellida. Ja samal põhjusel peavad need postkaardid olema nii vastupandamatult ja üleloomulikult ilusad; kui nad hakkaksid kunagi loomulikud välja nägema, läheks inimkonnal midagi kaotsi. "Või siis nõndamoodi näeb siinkandis välja," ütleme me endamisi ja uurime  umbusklikult kaarti; seejärel kirjutame allaserva: "Sa ei oska ettegi kujutada, kui kena siin on...!" Tegemist on sama kõneviisiga, kui üks mees usaldab teisele: "Sa ei oska ettegi kujutada, kuidas ta mind armastab...""

- Robert Musil

Õnnelikkuse nosoloogia

Ettekanne Õnnekonverentsil, 12 mai 2012.

"Mõned hiljutised uurimused on näidanud huvitavat tõsiasja, et inimene on õnnelikum siis, kui ta on keskendunud või haaratud täielikult mingisse konkreetsesse tegevusse, mis ta tervikuna endasse haarab ja valdab kõik ta meeled. Kuid need hetked kipuvad olema harvemad kui see aeg, mil me mõte läheb uitama, kui me hakkame ette kujutama mitte kohal olevaid asju, hakkame unistama ja niisama mõtteid mõlgutama. Sellises olukorras on inimene palju õnnetum. „Inimvaim on uitav vaim,“ on tõdenud nende uuringute läbiviija. „Ja uitav vaim on õnnetu vaim.“ Ehk teisisõnu: mõtlemine teeb õnnetuks. Ja nii me väldimegi pidevalt mõtlemist, sest see ei meeldi meile. Viise seda teha on palju: võib minna ööklubisse ja tümmi saatel ennastunustavalt koidikuni tantsida, leevenduseks veel mõtlemise kustutamiseks alkoholi peale valada. Me lobiseme ilma et sellega kaasneks ühtegi sisukat mõtet või huvitavat fakti. Ka Ford Prefect jõudis pärast maa elanike pikka uurimist samasugusele järeldusele. Alguses ta oletas, et kui inimesed pidevalt ei lobiseks, kasvaks neil suu kinni, aga hiljem ta mõistis, et kui loba ajamine lõpetada, hakkavad inimesed mõtlema ja lähevad kohe õnnetuks. Eriti halb on siis, kui pähe torkab kaks või rohkem vastandlikku mõtet sama asja kohta, millele ei paista lahendust: me muutume õnnetuks, kui seisame silmitsi maailma ühismõõdutu paljususega ja lahendamatute vastuoludega.


Niisugune halb olukord teeb õnnetuks ka filosoofid, need mõttekunsti arvatavad pühitsejad. Maailma ebakindlus ja juhuslikkus, pidevad eriarvamused ja vaidlused sunnivad filosoofegi pagema mõtlemise eest reaalsusse, tähendab, metafüüsilisse absoluutsesse tegelikkusse, mis arvatakse kogu sellesinatse maailma murede all igikestva ja muutumatuna lasuvat. Nagu John Dewey kunagi nukrameelselt tõdes, osutub „reaalsus“ metafüüsiku jaoks selleks, mida nad soovivad maailma olevat, kui nad on kõigepealt analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks. „Reaalsus“, see päristine reaalsus on siis nende järgi see, milline eksistents oleks, kui nende eelistused, unistused ja lootused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks veel midagi otsida ja millegi nimel pingutada. Aga kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad edasi, jääb tõesti midagi üle, siis kõik see, mis jääb üle, on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt.

Üheks näiteks tõeliselt õnnelikust filosoofist võib tuua Bertrand Russelli, kes tunnistab siiralt üles: „Matemaatika, kui teda õigesti vaadata, ei valda mitte ainult tõde, vaid ka ülimat ilu—külma ja ranget ilu, nagu skulptuur, puudutamata ühtki meie loomuse nõrgemat osa. Inimlikest kirgedest kaugeina, kaugeina ka looduse haledatest faktidest, on põlvkonnad matemaatikuid pikkamisi loonud korrastatud kosmose, kus puhas mõte võib elada nagu oma loomulikus kodupaigas, ja kuhu vähemalt üks meie üllamatest tungidest saab põgeneda pagendusest tüütusse tegelikku maailma. Matemaatika viib meid veelgi kaugemale kõigest inimlikust, ta viib absoluutse paratamatuse valda, millega peab vastavuses olema mitte ainult tegelik maailm, vaid iga võimalik maailm; ja isegi siin ehitab ta elupaiga, või pigemini leiab igikestva varjupaiga, kus meie ideaalid saavad täielikult rahuldatud ja meie parimadki lootused ei lähe nurja.“ Kui õnnelik oli Russell, kes ometigi mõtles nii palju.

Mõne vaimuseisundi, nagu näiteks õnnelikkuse hindamisel tuleks esmalt teha üks elementaarne eristus ja küsida, kas see seisund on normaalne või patoloogiline? Kas õnnelikkus või õnne poole pürgimine on normaalne seisund või normaalne tegevus, või on temas midagi haiguslikku? Edasises ma tahaksin esitada ühe teesi ja ühe ettepaneku. Teesiks on: Õnnelikkus on normaalse inimese haigus, häire, mis tõukub normaalse oleku püsimisest, normaalsuse ühetaolisusest. Ettepanekust räägin hetke pärast. Enne aga Jüri Lippingu ja Georges Canguilhemi lahkel toel mõni sõna normaalsest ja patoloogilisest.

Tervise juures on see inimene, kes on aktiivne, paindlik ja avatud, patoloogia on aga normipärane käitumine, tunnete taandamine normidele, ta on ennastkoloniseeriv, normeeriv tegevus, mis kehtestab need mõõdupuud, mille alusel me siis hakkame iseenda normaalsust hindama. Õnnelikkus on seisund, mille poole iga inimene pürgib, see seisund, kus ta saab lõpuks rahulolevalt ohata, sest iseenda standardiseerimine on lõppenud. Pürgimine õnnelikkuse poole on patoloogiline, sest see on normaalne. Ta on normaalne, sest ta on muutumatu, sellal kui eluterve on aktiivsus, avatus ja loomingulisus. Elu on see, mis võib minna valesti. Enamgi veel: just vigane, hälbiv ja avatud elu võib osutuda ülimaks normatiivsuse kandjaks, samas kui väliste normidega muganduvat ja statistilist keskmist järgivat eluvormi varitseb oht muutuda patoloogiliseks. Lühidalt: psüühiline tervis on ilma fikseeritud sisuta, ta seisneb jäikuse ja paindumatuse vältimises, suutlikkuses ületada norme, ilmutada spontaansust, nurjata ennustusi ja ootusi. Patoloogiline seisund on aga kapseldunud ja staatiline. Kuid just viimast üritab igasugune normaalsuse, mõne seisundi tagaajamine juurutada, psühhiaatriast reklaamitööstuseni. Enamik meist üritab end tarbida unikaalseks lillekeseks, ostes iseenda tõelist mina loovaid massitooteid.

Tänapäeva meditsiinitööstuse ja Prozaci-kultuuri mahitusel on ka meditsiin sellesse patologiseerivasse normeerimisse haaratud. Patoloogilistes protsessides nähakse täna normaalsete protsesside väärtalitlust, kvantitatiivset hälvet, mida on võimalik inimliku sekkumise kaudu pöörata tagasi normaalseks. Mis tähendab, et meditsiin ei piirdu enam ammu haiguste raviga ja teadmiste levitamisega ravimeetodite kohta, vaid tegeleb teadmisega tervest inimesest, see tähendab, mittehaigest inimesest, kellele ta üritab eeskujuks juurutada mudelinimest, normaliseeritud normaalsust, patoloogilist ühetaolisust, mille saavutades inimene saab õnnelikuks. Patoloogilisi norme eristab tervislikest normidest nende kahanenud võime sallida muutusi. Õnnelikkus on patoloogiline, sest ta on normaalsusele suunatud normatiivsus. Enamgi veel, ta on sageli ka nartsissistlik, sest ta on suunatud täielikult endale ja endasse. Õnnelikkuse tagaajamine on lõputu eneserealiseerimise katse, mis kasvatab enesekontrolli: näiteks tervislikud eluviisid nagu trennitegemine, hea toitumine jne. Õnnelikkus kui normeeriva tegevuse eesmärk kuulub enesetehnikate valda: eesmärgiks on individuaalne õnnelikkus ja hea elu ning traumaatiliste šokkide kõrvaldamine, mis seda eneserealiseerimist takistada võiksid.

Maslow’ vajaduste püramiidis on eneserealisatsioon ja saavutused eelviimaseks astmeks, ning viimaseks astmeks on loovus, spontaansus ja paindlik, eelarvamusteta probleemilahendamine. Eelviimane aste ongi see kujutluslik õnnelikkusseisund, kuhu rihib end ajalehesabadest ja internetist nippe ja nõuandeid lugev ning neid järgides end mehaaniliselt õnnelikuks remontida püüdlev inimene. Patoloogiline ei ole mitte normidest kõrvalekaldumine, vaid vastupidi, mugandumine, sõltuvuse, kooskõlastamise ja kuulekuse kultuuri viljelemine. Eriti ebardlik on sellise mugandkultuuri rakendamine vabatahtlikult enesele, näiteks siis, kui tehakse trenni, normeerimaks oma keha, või kui loetakse ajakirjast kümmet nippi õnnelikumaks saamiseks. Sel teel õnnelikkust otsiv inimene teeb iseendast eneseparanduse, patoloogilise normatiivsuse objekti, üritades end etteantud normide kätkeisse suruda. Terveks ja normaalseks saada tähendab aga sellelt astmelt edasiliikumist, enesekoloniseerimise lõpetamist, astumist vea, eksituse, loovuse ja muutlikkuse olukorda, mis aga, nagu ennist juttu, teeb inimese õnnetuks. Maslow’ vajaduste püramiid liigub madalamatelt, kindlustunde kasvatamisele suunatud astmetelt esmalt patoloogilise õnnelikkuse suunas, kuhu enamik inimesi toppama jäävadki, ning sealt edasi tipneb lõpuks inimese suurimaid vajadusi rahuldava loova ja katkise õnnetusega.

Nüüd aga siis ennist mainitud ettepanek, milleks on liigitada õnnelikkus vaimsete häirete sekka, hakata õnnelikkust või tema otsimist pidama psühhopatoloogiliseks. Eks igaüks otsustab ise, mida alljärgnevast arvata, aga ehk võiks mõtisklust juhatada Rotterdami Erasmuse targad sõnad: „Olge veel kohal, te Jupiteri tütred, kuniks ma näitan teile, et mitte keegi ei suuda jõuda tarkuse tipule ega õnnelikkuse sisemisse pühapaika ilma rumaluse juhatuseta.“

Niisiis, õnnelikkus on psühhiaatriline häire. Peab kohe alguses märkima, et psühhopatoloogid on õnnelikkusele väga vähe tähelepanu osutanud, arvatavasti sellepärast, et õnnelikkust ei peeta enamasti terapeutilist tähelepanu väärivaks. Siiski võib esitada kolm formaalset diagnostilist kriteeriumit õnnelikkuseseisundi tunnuste eritlemiseks, ja need on afektiivne, kognitiivne ja käitumuslik komponent. Afektiivses plaanis iseloomustab õnnelikkust positiivne meeleolu. Kognitiivseteks komponentideks on üldine rahulolu teatud kindlate eluvaldkondadega, nagu näiteks isiklike suhete või ametialaga. Kognitiivses plaanis ilmub õnnelikkus ka õnneliku inimese usus oma kompetentsi ja võimekusse. Õnnelikkuse käitumuslikud komponendid on aga raskemini tabatavad. Selles osas on teemakohases kirjanduses osutatud teatud iseloomulikele näoilmetele, nagu näiteks „naeratamine“.

 Mõned teaduslikus mõttes mittekontrollitud tähelepanekud, nagu näiteks need, mida leiab romaanidest, osutavad, et õnnelikud inimesed on sageli muretud, impulsiivsed ja ennustamatu käitumisega. Õnnelikkusega näivad kaasas käivat ka teatud laadi sotsiaalsed käitumisvormid, näiteks sagedased meelelahutuslikud isikutevahelised kontaktid, nagu ka prosotsiaalsed toimingud nende suhtes, keda peetakse vähem õnnelikeks. See viimane tähelepanek võib seletada õnnelikkuse püsivust hoolimata tema negatiivsetest tagajärgedest: õnnelikud inimesed paistavad tahtvat oma konditsiooni teistele, õnnetumatele inimestele peale suruda. Terapeutilises ja ühiskondliku heaolu plaanis võib siiski positiivseks pidada tõsiasja, et õnnelikkus on suhteliselt harvaesinev nähtus.

Õnnelikkuse kui psühhiaatrilise häire loomusele saab heita valgust ka tema etioloogiat uurides. Kuigi õnnelikkuse põhjust või põhjuseid ei ole etioloogilised teooriad veel välja selgitanud, on selge, et mängus on nii keskkondlikud kui bioloogilised faktorid. Mis puutub keskkonafaktoritesse, ei ole põhjust kahelda, et tüüpiliselt järgnevad diskreetsed õnnelikkuse-episoodid positiivsetele elusündmustele. Aga kui nüüd bioloogilised ja keskkondlikud põhjused kokku võtta, on vajalik eristada kahe õnnelikkuse tüübi vahel: esiteks reaktiivne õnnelikkus, mis manifesteerib end akuutse episoodina, millele järgneb sümptomite kiire leevenemine, ja teiseks endogeenne õnnelikkus, mis võib olla kroonilist algupära ja millele sümptomaatiline paranemine järgneb harvem.

On põhjust arvata, et õnnelikkusseisund tekitab õnnelikule organismile bioloogilist kahju, vähemalt lühemas perspektiivis. Kliinilised tõendid näitavad selget seost õnnelikkuse ja ülekaalulisuse ning alkohoolsete jookide tarvitamise vahel. Ja kuna seos ühelt poolt ülekaalulisuse ning alkoholi tarvitamise ja teiselt poolt eluohtlike haiguste vahel on hästi teada, näib olevat mõistlik järeldada, et õnnelikkus on tervisliku elu jaoks riskifaktoriks. Muret tekitab veel ka tähelepanek, et õnnelikkus põhjustab impulsiivset käitumist. Siiski võib kliiniliselt kõige paremini tõendatud kriteeriumiks, et õnnelikkus on psühhiaatriline häire, pidada tema irratsionaalsust. Käitumist võib kirjeldada irratsionaalsena, kui ta on veider ja sotsiaalselt vastuvõetamatu, vähendab indiviidi oodatavat üldkasulikkust või ei lähtu headest, see tähendab loogiliselt sidusatest ja vastuvõetavatest põhjustest. Just sellest aspektist võiks õnnelikkus olla psühhiaatrilise huvi objektiks. Mõned autorid on ka väitnud, et psühhiaatrilisi häireid iseloomustavad teod, mis ei vii täide konkreetseid eesmärke, mõtlemine, mis on ebaloogiline ja vastuolusid täis, uskumused, mille ekslikkust kogemus peaks parandama, kuid ei tee seda, võimetus esitada oma tegudele mõistlikke põhjendusi, arusaamatu või absurdne mõtlemine ning erapooletuse ja tasakaalukuse puudumine.

Mõned neist irratsionaalsuse määratlustest on kahtlemata mõistlikumad kui teised. Veidrus ja sotsiaalne hukkamõist on nõrgad irratsionaalsuse kriteeriumid, sest nad on kultuurispetsiifilised ja seetõttu ei saa neid ei järjepidevalt rakendada. Mõned autorid on väitnud, et eksikujutlusi tuleks kontrollida nende kultuurilise tausta suhtes, aga selle argumendi probleemiks on, et see võimaldaks totalitaarsetel režiimidel diagnoosida poliitilised dissidendid hullumeelseteks.

Teisalt tundub aga mõistlik eeldada, et õnnelikkus viib sageli niisuguste tegudeni, mis ei suuda täide viia konkreetseid eesmärke ja mis seetõttu vähendavad õnneliku isiku oodatavat üldkasulikkust. Irratsionaalsust demonstreerivad ka erinevat sorti kognitiivsed puudujäägid ja moonutused. Eksperimentaalsed tõendid näitavad, et õnnelikud isikud on just selles mõttes irratsionaalsed. Võrreldes õnnetute ja armetute inimestega on õnnelike isikute puhul tugevalt pärsitud negatiivsete elusündmuste meenutamise võime. Näidatud on ka, et õnnelikkus teravdab erinevaid otsustusvõime häireid, mis ei võimalda õnnelikel isikutel omandada realistlikku arusaama oma füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast. Palju on tõendeid selle kohta, et õnnelikud isikud ülehindavad oma kontrolli keskkonnas toimuvate sündmuste üle, kuni sinnamaale välja, et peavad täiesti suvalisi sündmusi enda tahtele alluvaiks, annavad ebarealistlikult positiivse hinnangu enda saavutustele, usuvad, et teised jagavad nende ebarealistlikku arvamust iseenda kohta, ja ilmutavad üldist võimetust end teistega tasakaalukalt võrrelda. Nende probleemide puudumine depressiivsetel inimestel on pannud paljud psühhiaatrid pöörama tähelepanu nähtusele, mida on hakatud nimetama depressiivseks realismiks, kuid ometi on ju õnnelike inimeste ebarealism see, mis väärib rohkem tähelepanu, ning annab piisava aluse pidada õnnelikkust psühhiaatriliseks häireks.

 Kui õnnelikkuse kurnavaid tagajärgi hakatakse paremini mõistma ja nad muutuvad üldtunnustatuks, on tõenäoline, et psühhiaatrid hakkavad peagi selle konditsiooni vastu ravimenetlusi välja mõtlema ja ehk juba lähitulevikus me oleme tunnistajaks õnnelikkusekliinikute tekkimisele ja õnnelikkusevastaste medikamentide kasutuselevõtule. Ja kõike eelnevat silmas pidades võiks teadusliku ja diagnostilise täpsuse nimel teha ettepanek asendada tavakeelne sõna „õnnelikkus“ formaalsema nimetusega „suur afektiivne häire, meeldiv tüüp“."

Värvimäkerdaja

"Kui aastate möödudes olete te sunnitud maalinäitustelt läbi käima, siis kindlasti te leiutate ühel päeval mõiste värvimäkerdaja. Tema suhtub maalikunstnikusse nii nagu tindisolkija suhtub poeeti. [...] Me peame siiski tunnistama üht halvemust, mis nende [värvimäkerdajate] vastu töötab: tõsiasja, et nende maalid ripuvad avali seina peal. Raamatutel on see eelis, et nad on kokku köidetud ja sageli lahti lõikamata. Seetõttu jäävad nad kauemalt kuulsaks; nad säilitavad oma värskuse, ja kuulsus algab ometigi just sellest punktist, kus te olete millestki kuulnud, aga ei ole sellega tuttav. [...] Kas on siis ikkagi võimalik, et tegelikult ei oska mitte igaüks maalida? Ilmselgelt ei oska seda teha maalikunstnik, mitte selles mõttes, mida seostab mõistega värvimäkerdaja. Ennekõike on maalikunstnik ja poeet oma kaasaegsete silmis need, kes ei oska teha seda, mida oskavad värvimäkerdajad ja tindisolkijad. Just sellepärast peavad nii paljud tindisolkijad end poeetideks ja nii paljud värvimäkerdajad end maalikunstnikeks. Erinevus nende vahel tuleb tavaliselt ilmsiks siis, kui on juba liiga hilja. Sest selleks hetkeks on täisikka jõudnud uus põlvkond mäkerdajaid ja solkijaid, kes juba teavad kõike, mida maalikunstnik ja poeet on alles äsja õppinud. See seletab ka, miks maalikunstnik ja poeet näivad alati kuuluvat minevikku või tulevikku; neid alalõpmata kas oodatakse või kuulutatakse väljasurnuks."

 Robert Musil, „Värvimäkerdaja“, 1936.

Jaan Okse "Raevudemaa"

vedelik võtab
nagu rumal inime
anuma kuju

haiku rumalast inimesest, nagu ka vedelik, võtab ikka amforismi kuju



Ma igati veendund
et elada häbi, ja
tõde on määndund
ning mõistmine läbi

kuid mõte on alp just
siis kui ekslev aine
kel tõetahte paine
ei tunneta põhilist

sest filosoofia miasm, rütmi-riimita luule
plank nothingbutism, mürkilge kihu
miks ei muiet suule vaid lähedal ihu
on soofia kus -ism toob uusvärske tuule

iga tsura kes poeemi kirjuta võta
kohe uudisidee endal’ pähe võta
ning suurtaipliku mõtte näituseks võta
luule luulest ja ütle et see om meta

ning too eelmine salm
jo seda tehagi võta
ja niimoodi on ta
metam meta kui meta

Riigifilosoofia

"Riigifilosoofia" on veel üks sõna representatsioonilise mõtlemise kohta, mis on iseloomustanud lääne metafüüsikat Platonist peale. Ta tugineb kahekordsele identsusele: mõtleva subjekti omale, ning mõistetele, mida too loob ja millele ta omistab iseenda oletatavad atribuudid, samasuse ja püsivuse. Subjektil, tema mõistetel ja ka maailma asjadel, millele neid mõisteid rakendatakse, on jagatud, sisemine essents: identsuse aluseks olev enesesarnasus. Representatsiooniline mõtlemine on analoogiline; tema mureks on rajada vastavus nende sümmeetriliselt struktureeritud valdade vahel. Otsustusvõime on analoogia politseinik, kes kannab hoolt, et igaüks neist kolmest terminist on ausalt tema ise, ja et kehtiksid ikka õiged vastavused. Mõtte vallas on tema eesmärgiks tõde, tegevuses õiglus. Relvad, mida ta nende jahil kannab, on kitsendav jaotus (eraldise hulga tunnusjoonte kindlakstegemine, mis on erinevalt teistest olemas igal neist termineist: logos, seadus) ja hierarhiline positsioneerimine (termini enesesarnasuse täiuslikkuse astme mõõtmine mõne ülima standardi alusel, olgu selleks inimene, jumal või kuld: väärtus, kõlblus). Nende toimimisviisiks on eitus: x = x = mitte y. Identsus, sarnasus, tõde, õiglus ja eitus. Korra ratsionaalne vundament. Aga otse loomulikult etableerunud korra: filosoofid on traditsiooniliselt ikka Riigi teenistuses olnud. Filosoofia ja Riigi vaheline kokkumäng kehtestati kõige otsesemalt üheksateistkümnenda sajandi esimesel kümnendil Berliini ülikooli rajamisega, millest hiljem sai kõrghariduse mudel kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jaoks. Wilhelm von Humboldti välja käidud plaaniks (mis põhines Fichte ja Schleiermacheri ettepanekutel) oli "rahva vaimline ja kõlbeline treenimine", mis tuleb saavutada "kõige tuletamisega algupärasest printsiibist" (tõde), "seostades kõik ühe ideaaliga" (õiglus), ja "ühendades selle printsiibi ja selle ideaali üheainsa Ideega" (Riik). Lõpp-produktiks oleks "täienisti õiguspärane teadmise ja ühiskonna subjekt" – iga vaim organiseeritud analoogia põhjal justkui mini-Riik, mis on ühenduses ülevaimlise Riigiga. Kurikavalam ülikoolide ja valitsuste vahelisest praktilisest koostööst on tema filosoofiline roll representatsioonilise mõtlemise enda, selle "tõeliselt vaimlise absoluutse Riigi" levitamisel, mida sigitatakse ja paljundatakse ühiskondliku koetise igal tasandil.

- Brian Massumi, sissejuhatusest Deleuze & Guattari "Tuhandele platoole".