Jaan Okse "Raevudemaa"

vedelik võtab
nagu rumal inime
anuma kuju

haiku rumalast inimesest, nagu ka vedelik, võtab ikka amforismi kuju



Ma igati veendund
et elada häbi, ja
tõde on määndund
ning mõistmine läbi

kuid mõte on alp just
siis kui ekslev aine
kel tõetahte paine
ei tunneta põhilist

sest filosoofia miasm, rütmi-riimita luule
plank nothingbutism, mürkilge kihu
miks ei muiet suule vaid lähedal ihu
on soofia kus -ism toob uusvärske tuule

iga tsura kes poeemi kirjuta võta
kohe uudisidee endal’ pähe võta
ning suurtaipliku mõtte näituseks võta
luule luulest ja ütle et see om meta

ning too eelmine salm
jo seda tehagi võta
ja niimoodi on ta
metam meta kui meta

Riigifilosoofia

"Riigifilosoofia" on veel üks sõna representatsioonilise mõtlemise kohta, mis on iseloomustanud lääne metafüüsikat Platonist peale. Ta tugineb kahekordsele identsusele: mõtleva subjekti omale, ning mõistetele, mida too loob ja millele ta omistab iseenda oletatavad atribuudid, samasuse ja püsivuse. Subjektil, tema mõistetel ja ka maailma asjadel, millele neid mõisteid rakendatakse, on jagatud, sisemine essents: identsuse aluseks olev enesesarnasus. Representatsiooniline mõtlemine on analoogiline; tema mureks on rajada vastavus nende sümmeetriliselt struktureeritud valdade vahel. Otsustusvõime on analoogia politseinik, kes kannab hoolt, et igaüks neist kolmest terminist on ausalt tema ise, ja et kehtiksid ikka õiged vastavused. Mõtte vallas on tema eesmärgiks tõde, tegevuses õiglus. Relvad, mida ta nende jahil kannab, on kitsendav jaotus (eraldise hulga tunnusjoonte kindlakstegemine, mis on erinevalt teistest olemas igal neist termineist: logos, seadus) ja hierarhiline positsioneerimine (termini enesesarnasuse täiuslikkuse astme mõõtmine mõne ülima standardi alusel, olgu selleks inimene, jumal või kuld: väärtus, kõlblus). Nende toimimisviisiks on eitus: x = x = mitte y. Identsus, sarnasus, tõde, õiglus ja eitus. Korra ratsionaalne vundament. Aga otse loomulikult etableerunud korra: filosoofid on traditsiooniliselt ikka Riigi teenistuses olnud. Filosoofia ja Riigi vaheline kokkumäng kehtestati kõige otsesemalt üheksateistkümnenda sajandi esimesel kümnendil Berliini ülikooli rajamisega, millest hiljem sai kõrghariduse mudel kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jaoks. Wilhelm von Humboldti välja käidud plaaniks (mis põhines Fichte ja Schleiermacheri ettepanekutel) oli "rahva vaimline ja kõlbeline treenimine", mis tuleb saavutada "kõige tuletamisega algupärasest printsiibist" (tõde), "seostades kõik ühe ideaaliga" (õiglus), ja "ühendades selle printsiibi ja selle ideaali üheainsa Ideega" (Riik). Lõpp-produktiks oleks "täienisti õiguspärane teadmise ja ühiskonna subjekt" – iga vaim organiseeritud analoogia põhjal justkui mini-Riik, mis on ühenduses ülevaimlise Riigiga. Kurikavalam ülikoolide ja valitsuste vahelisest praktilisest koostööst on tema filosoofiline roll representatsioonilise mõtlemise enda, selle "tõeliselt vaimlise absoluutse Riigi" levitamisel, mida sigitatakse ja paljundatakse ühiskondliku koetise igal tasandil.

- Brian Massumi, sissejuhatusest Deleuze & Guattari "Tuhandele platoole".