Georges Bataille
"On selge, et maailm on puhtalt paroodiline, ehk teisisõnu, iga nähtud asi on mõne teise paroodia, või on sama asi petlikus vormis.
Sellest ajast peale, kui laused hakkasid ringlema mõtlemisele pühendatud ajudes, on tehtud palju jõupingutusi täieliku samastamise nimel, sest koopula abil seob iga lause ühe asja teise külge; kõik asjad oleksid silmnähtavalt kokku liidetud, kui vaid oleks võimalik üheainsa pilguga ja kogu tema totaalsuses avastada Ariadne lõnga jäljed, mis viivad mõtte iseenda labürinti.
Aga terminite koopula ei ole vähem ärritav kui kehade kopulatsioon. Ja kui ma karjun MA OLEN PÄIKE on tulemuseks terviklik erektsioon, sest tegusõna olema on armuihase meeletuse väljendusvahend.
Kõik on teadlikud, et elu on paroodiline ja et tal puudub tõlgendus. Nii on tina kulla paroodia. Õhk on vee paroodia. Aju on ekvaatori paroodia. Koitus on kuritöö paroodia.
Kulda, vett, ekvaatorit või kuritegu võib kõiki esitada asjade printsiibina.
Ja kui asjade päritolu ei ole nagu planeedi pinnas, mis näib olevat aluseks, vaid sarnaneb ringliikumisele, mille planeet joonistab ümber liikuva keskme, siis võib autot, kella või õmblusmasinat samuti generatiivseks printsiibiks pidada.
Kaks peamist liikumist on pöörlemine ja seksuaalne liikumine, mille kombinatsiooni väljendavad lokomotiivi rattad ja kolvid.
Need kaks liikumist lähevad vastakuti üle, üks teiseks.
Nii täheldataksegi, et maakera paneb pööreldes loomad ja inimesed tegelema koitusega, ja (kuna tagajärg on samavõrd põhjus kui see, mis teda ajendab) et loomad ja inimesed panevad koitusega tegeledes pöörlema maakera.
Just nende liikumiste mehhaanilist kombinatsiooni või teisenemist otsisid alkeemikud filosoofide kivi pähe.
Selle maagiliselt hinnalise kombinatsiooni abil saab kindlaks teha inimeste praeguse asetuse elementide keskel.
Maha jäetud king, mädanev hammas, nosunina, kokk sülitamas oma isandate supi sisse suhtuvad armastusse nagu lahingulipp rahvusesse.
Vihmavari, kuuekümnendais eluaastais inimene, seminarist, mädamunade lõhn, kohtunike aukuvajunud silmad on juured, mis toidavad armastust.
Hane sisikonda õgiv koer, purjus oksendav naine, ilatsev raamatupidaja, purgitäis sinepit esindavad segadust, mis toimib armastuse kandjana.
Mees, kes leiab end teiste seast, on ärritunud, sest ta ei tea, miks ta ei ole üks neist teistest.
Voodis armastatud tüdruku kõrval unustab ta, et ta ei tea, miks ta on tema ise, mitte aga keha, mida ta puudutab.
Ise seda teadmata kannatab ta vaimupimeduse käes, mis hoiab teda karjumast, et tema ise on see tüdruk, kes unustab tema kohalolu, kui väriseb ta käte vahel.
Armastus või lapsik raev, või provintslasest rikka lese edevus, või klerikaalne pornograafia, või soprani teemant ajavad segadusse tolmustesse korteritesse unustatud indiviidid.
Nad võivad täiesti vabalt üritada teineteist leida; nad ei leia kunagi mitte midagi muud kui paroodilisi kujutisi, ja nad jäävad magama sama tühjadena kui peeglid.
Äraolev ja elutu tüdruk, kes ripub unenägusid nägemata mu käte vahel, ei ole minu jaoks rohkem võõras kui uks või aken, läbi mille ma saan vaadata või minna.
Ma leian uuesti ükskõiksuse (lubades tal minust lahkuda) kui ma magama jään, tänu võimetusele armastada seda, mis juhtub.
Tal on võimatu teada, kelle ta eest leiab, kui ma teda hoian, sest kangekaelselt jõuab ta täieliku unustuseni.
Planeedisüsteemid, mis tiirlevad kosmoses nagu kiired kettad ja mille keskmed samuti liiguvad, tõmmates lõpmatult suurema ringjoone, liiguvad pidevalt oma kohast eemale vaid selleks, et sinna tagasi jõuda, kui tiir on lõpuni jõudnud.
Liikumine on armastuse kujund, olles võimetu millegi konkreetse juurde pidama jääma ja minnes tormeldes ühe juurest teise.
Aga unustamine, mis ta selliseks teeb, on vaid mäletamisvõime riugas.
Inimene tõuseb sama hoolimatult nagu viirastus kirstust, ja langeb samamoodi.
Ta tõuseb paar tundi hiljem üles ja langeb siis jälle, ja nii iga päev; seda suurt koitust taevase atmosfääriga reguleerib maakera tiirlemine ümber päikese.
Kuigi maapealne elu liigub selle tiirlemise rütmis, ei ole niisuguse liikumise kujutiseks järelikult mitte pöörlev maa, vaid mehe riist, mis naisesse tungib ja siis peaaegu täielikult väljub, et siis uuesti siseneda.
Armastus ja elu näivad lahus olevatena ainult sellepärast, et kõik asjad maa peal on erineva amplituudi ja kestvusega vibratsioonide poolt tükkideks lõhutud.
Siiski ei ole olemas ühtki vibratsiooni, mis ei oleks konjugeeritud pideva ringliikumise poolt; nii on ka maapinnal veerev lokomotiiv pideva metamorfoosi kujund.
Elusolendid surevad vaid selleks, et uuesti sündida, nagu fallosed, mis lahkuvad kehadest vaid selleks, et neisse siseneda.
Taimed tõusevad päikese poole ja siis varisevad maapinna suunas.
Puud turritavad maapinnal tohutu hulga õites, päikese poole tõstetud tüvedena.
Puud, mis jõuliselt kõrguvad, põlevad pikselöökidest, nad raiutakse maha või juuritakse välja. Maapinnale tagasi jõudnud, kerkivad nad teisel kujul uuesti üles.
Aga nende polümorfne koitus on maa muutumatu pöörlemise funktsioon.
Kõige lihtsam pilt tiirlemisega seotud orgaanilisest elust on looded. Mere liikumisest, maa ühetaolisest koitusest kuuga, tuleneb maa polümorfne ja orgaaniline koitus päikesega.
Kõige esimene päikeselise armastuse vorm on vedela elemendi kohale tõusnud pilv. Erootilisest pilvest saab mõnikord torm ja ta langeb vihma kujul tagasi maa peale, sellal kui välk lööb atmosfäärikihtidesse auke.
Vihm tõuseb peagi liikumatu taime kujul uuesti üles.
Loomne elu pärineb tervenisti merede liikumisest ja kehade sees pärineb elu endiselt soolveest.
Meri mängib niisiis naiseelundi rolli, mis veeldub peenise ärrituste käes.
Meri peksab pidevalt pihku.
Tahked elemendid, mis on mahutatud erootilisest liikumisest virgunud merre ja seal kokku keedetud, sööstavad lendkalade kujul välja.
Erektsioon ja päike pahandavad kõlbeliselt samamoodi nagu korjus ja keldrite pimedus.
Vegetatsioon on ühetaoliselt päikese poole suunatud; inimesed aga, ehkki fallilised nagu puud, pööravad erinevalt loomadest paratamatult silmad ära.
Inimsilmad ei kannata ei päikest, koitust, korjuseid ega selgusetust, aga erinevate reaktsioonidega.
Kui mu nägu verest õhetab, muutub ta punaseks ja rõvedaks.
Haiglaste refleksidena paljastab ta ühekorraga verel erektsiooni ja nõudleva janu sündsusetuse ja kuritegeliku liiderlikkuse järele.
Sellepärast ei kardagi ma tunnistada, et mu nägu on skandaal ja mu kirgi väljendab ainult JESUUV.
Maakera on kaetud vulkaanidega, mis täidavad tal päraku aset.
Kuigi see kera ei söö midagi, heidab ta tihti ägedalt oma sisikonna sisu välja.
See sisu sööstab raginaga välja ja langeb tagasi, voolates mööda Jesuuvi külgi alla, levitades kõikjal surma ja hävingut.
Tegelikult ei ole maapinna erootilised liikumised viljakad nagu vee omad, aga nad on palju ägedamad.
Maa peksab mõnikord meeletuses pihku, ja kõik tema pinnal variseb kokku.
Jesuuv on seega erootilise liikumise kujund, mis varastab tühjaks mõistuse ideed, andes neile skandaalse purskumise jõu.
See purskeline jõud koguneb neisse, kes on paratamatult allpool.
Kodanlaste jaoks paistavad kommunistlikud töölised inetute ja räpastena nagu karvased suguelundid või madalamad kehaosad; varem või hiljem toimub skandaalne purskumine, mille käigus kodanlaste üllad aseksuaalsed pead raiutakse maha.
Erootilised revolutsioonilised ja vulkaanilised põlengud on taevalaotusega vaenujalal.
Nagu ka vägivaldne armastus, leiavad nad aset väljaspool sigivuse piire.
Taevase viljakuse vastas on maised katastroofid, maismaa tingimusteta armastuse kujund, pääsu ja korrata erektsioon, skandaal ja terror.
Armastus karjub siis mu enda kõris; mina olen Jesuuv, leegitseva ja pimestava päikese räpane paroodia.
Ma tahan, et mul lõigataks kõri läbi, kui ma rüvetan tüdrukut, kellele ma oleksin olnud võimeline ütlema: sina oled öö.
Päike armastab ainuüksi Ööd ja suunab oma valeva vägivalla, oma nurjatu riista maa poole, on võimetu jõudma pilgu või ööni, isegi kui öised maapinna avarused suunduvad pidevalt kõlvatu päikesekiire poole.
Solar annulus on tema kaheksateistkümne aastase keha puutumatu pärak, mida ei saa võrrelda mitte millegi küllalt pimestavaga peale päikese, kuigi pärak on öö."
