Läkitus kirjasõpradele ja soodsatele ajalehtedele.
Tere.
Isegi minul tekkis tänapäeva ärevuses üks mõte pähe, nagu neid ärritamisi ikka segama tuleb. Eriti praegu, kuna mõte on vastuoksa mu muidu omasele arusaamale. Asi on tolles aina vadratavas teemas, millest tänapäe ümber ei saa: ühe kultuuriajakirja tulevik. Mulle torkas asja kaedes silma, et kui Sirbi ümber keerlevast jutujätkust just varasemaid tekste välja noppida, siis märkab seal ütlemist, nagu oleks peamine probleem asjade läbiviimise viisis, toimetamise lagundamise kiiruses, väheses suhtlemises, toimetaja kohusetäitjale sobimatus aktiivsuses ja nõnda edasi, justament niisuguste varjatsioonidega. Sellele ei saa ma kahtlemata kuidagi vasta seista, et asi just nõnda sündis. Aga olen kuulnud, et mu sõpradel ühest teisest Ülikooli osakonnast on kombeks kasutada "kontrafaktuaale", mille peale - sõna tähendust küll täpselt mõistmata - tekib mõistmatus: kas kõik toimunu oleks olnud igati hää, kui vaid asja aeglasemalt oleks aetud? Kui vaid poolharitlas-kirjaoskamatu viisakamalt, kombekamalt, rohkem allapoole heidetud pilguga oleks toimetusse saabund? Kui vaid oleks härrastega räägitud nädalapäevad varem, aga siis ikkagi kõik samamoodi tehtud, siis oleks kõik igatte pidi hästi? Hakkab tunduma, et kui vaid asju kombekalt, pikaldasemalt ja hääd tooni hoides aatakse, võib iga harjusk igat sigadust ette võtta, mis talle pähe kargab, kui too vaid viisakat tooni hoiab ja välismaa keeles vähem kõneleb?
Mu sõbrad ütlevad, et on paha tuua võrdlusi Adolf Hitleriga, kelle mainimine olevat sobimatu eelvanamoelisus sel liiga varasel kuupäeval, mispärast ma seda ei teegi. Sestap pigem heidaksin mõnele, kelle nimesid ei taha siin nimetada, ette kombeka tooni eelistamist teadmisele ja mõistmisele, viisakuse ja pikaldase asjaajamise paremaks pidamist sisule ja oskusele, ja üleüldiselt enda kaitsmist pahalaste eest mitte sirgeselgse vastuseismise abil rumalaile, vaid neile pelka halba tooni ette heites. See ei sünni tulevasele Eestimaa Wabariigile mitte kohe.
- Alekssander Rrattassepp, 1916.
