Žižek puuduva positiivsusest

Mõistmaks paremini seda mitte-Kõike, vaadakem suurepärast dialektilist nalja Lubitschi „Ninotškas“: kangelane külastab kohvikut ja tellib kohvi ilma kooreta. Kelner vastab: „Vabandust, aga koor on meil otsas. Kas ma võin tuua teile kohvi ilma piimata?“ Mõlemal juhul saab klient ainult kohvi, aga selle Ühe-kohviga kaasneb kummalgi juhul erinev eitus, esmalt kohv-ilma-kooreta, seejärel kohv-ilma-piimata. (Sarnaselt tahtsid ida-Eurooplased 1990ndatel nii demokraatiat-ilma-kommunismita kui demokraatiat-ilma-kapitalismita.) Meil on siin tegemist eristamisloogikaga, kus puuduolek ise toimib positiivse tunnusena, millist paradoksi annab hästi edasi vana Jugoslaavia anekdoot montenegrolasest (endises Jugoslaavias halvustati montenegrolasi laiskadena): miks paneb montenegrolane magama minnes voodi kõrvale kaks klaasi, üks täis, teine tühi? Sest ta on liiga laisk, et ette mõelda, kas tal tuleb öösel janu. Selle anekdoodi mõte on, et puuduolekut ennast tuleb väljendada positiivselt: täis klaasist ei piisa, sest kui montenegrolane janu ei tunne, siis ta kõigest ignoreerib seda. See negatiivne fakt ise tuleb positiivselt ära märkida tühja klaasiga, ehk siis vett-pole-tarvis tuleb materialiseerida tühja klaasi tühimikus. Nendel ridadel on ka poliitiline vaste: sotsialistlikust Poolast pärinevas anekdoodis siseneb klient poodi ja küsib: „Võid teil arvatavasti pole?“ Vastus: „Vabandust, aga meie oleme pood, kus ei ole tualettpaberit. See pood, kus võid ei ole, asub üle tee!“

[...]

Ja kuidas me saame siinkohal jätta mainimata teist kohviga seotud intsidenti populaarsest kinokunstist, sedakorda Inglise töölisklassi draamast Brassed Off? Kangelane saadab koju kena noore naise, kes oma korteri ukse taga ütleb talle: „Kas te tuleksite sisse tassile kohvile?“ Vastuse peale: „Sellega on üks mure – ma ei joo kohvi“ ta vastab naeratuse saatel: „Pole hullu, mul polegi kohvi.“ Tema vastuse suur ja otsene erootiline mõju seisneb selles, kuidas ta kahekordse eituse abil väljendab piinlikult otsekohest seksuaalset kutset seksi kordagi mainimata: kui ta esmalt kutsub tüübi kohvile ja siis tunnistab, et tal polegi kohvi, ei tühista ta sellega kutset, vaid teeb selgeks, et esimene kutse kohvile oli iseendas erapooletu asemik (või ettekääne) kutsele seksile. Sarnaselt võib kujutleda dialoogi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel 2002 aasta lõpul, kui tehti ettevalmistusi sissetungiks Iraaki. Ameerika Ühendriigid Euroopale: „Kas te sooviksite liituda meie sissetungiga Iraaki, leidmaks nende massihävitusrelvad?“ Euroopa vastab: „Meil pole massihävitusrelvade otsimiseks vajalikke vahendeid!“ Rumsfeld vastu: „Pole hullu, Iraagis polegi massihävitusrelvi.“

[...]

Ehkki Bush ei suuda Quayle’ile seda teed mööda järgneda, jõuab ta talle siiski tihti lähedale, tehes apsakaid, milles kontseptuaalne vastandus tõstetakse dialektilise, enesega seotud Selbstbeziehung’i tasemele. Meenutagem, kuidas ta postuleeris, et vastandus pöördumatuse ja ümberpööratavuse vahel on pööratav: „Ma usun, et me oleme pöördumatult suundumas suurema vabaduse ja demokraatia poole – aga see kõik võib muutuda.“ Nii et asi pole ainult selles, et asjad on kas ümberpööratavad või pöördumatud, vaid et olukord, mis näib olevat pöördumatu, võib muutuda pöörduvaks. Siin on veel kenam näide niisugusest refleksiivsusest: „Homme on tulevik parem.“ Asi pole lihtsalt selles, et Quayle eksis, kavatsedes tegelikult väita, et homme on asjad paremini: lähitulevikus (homme) paistab tulevik ise meie jaoks helgem. Kas Bush mitte ei korda täpselt sama struktuuri oma väites, et „Ma leian, et üheks ühisnimetajaks on see, et ootused kerkivad oodatust kõrgemale.“

[...]

Paar aastat tagasi näidati Briti televisioonis toredat reklaami. Selle esimene pool esitas tuntud muinasjutu: tüdruk kõnnib mööda ojakallast, näeb konna, tõstab ta õrnalt endale sülle ja suudleb teda; mõistagi muutub inetu konn imetabaselt kenaks noormeheks. Kuid sellega lugu ei lõppenud: noormees heidab tüdrukule himura pilgu, tõmbab ta endale lähemale ja suudleb teda – ja tüdruk muutub õllepudeliks, mille mees võidukalt kätte võtab. Naise jaoks on mõte selles, et tema armastus ja kiindumus (millest annab märku suudlus) muudavad konna ilusaks meheks, täielikuks falliliseks kohaloluks; mehe jaoks on aga mõtteks taandada naine osaliseks objektiks, tema iha põhjustajaks (objet petit a-ks). Selle asümmeetria tõttu puudub siin seksuaalne suhe: meil on kas naine konnaga või mees õllepudeliga. Mida me kunagi ei suuda saavutada, on ilusast mehest ja naisest koosnev loomulik paar: selle ideaalse paari fantasmaatiliseks toeks oleks olnud figuur konnast, kes embab õllepudelit – vastuoluline figuur, mis selle asemel et tagada seksuaalse suhte harmooniat, muudab ilmseks selle naeruväärse ebakõla. (Mõistagi oleks ilmselgeks feministlikuks vastuseks, et naised on oma igapäevases armastuskogemuses tunnistajaks pigem vastupidisele: suudled ilusat noormeest, kui aga talle lähemale liigud, see tähendab siis, kui on juba liiga hilja, märkad, et ta on tegelikult konn.) See avab võimaluse õõnestada haaret, mis fantaasial meie üle on, temaga ülesamastumise teel: võtta üheaegselt, sama ruumi sees omaks vastuoluliste fantasmaatiliste elementide paljusus. See tähendab, et kumbki kahest subjektist tegeleb omaenda subjektiivse fantaseerimisega: tüdruk fantaseerib konnast, kes on tegelikult noormees, mees aga tüdrukust, kes on tegelikult õllepudel. Mida tänapäevane kunst ja kirjandus sellele vastandavad, ei ole objektiivne reaalsus, vaid aluspõhjaks olev „objektiivselt subjektiivne“ fantaasia, mida need kaks subjekti ei ole kunagi võimelised omastama, midagi sarnast Magritte’ilikule maalile õllepudelit embavast konnast pealkirjaga „Mees ja naine“ või „Täiuslik paar“.


- Slavoj Žižek, Žižek’s Jokes, 2014.

Sisalik ja surm

"Koiott on see, kelle pärast inimesed peavad surema. Ta tegi nii sellepärast, et meie käed ei ole kokku surutud nagu tema omad. Ta tahtis, et meie käed oleksid nagu tema omad, aga kondjodji [sisalik] ütles talle: "Ei, neil peab olema minu käsi." Temal oli viis sõrme, koiotil aga ainult rusikas. Sellepärast on meil täna lahtine käsi viie sõrmega. Aga siis koiott ütles: "Noh, eks nad siis peavad surema."

Yokutsi müüt surma päritolust, A. L. Kroeberi vahendusel.