Järsku uni taandus; ta oli ärkvel. Ta tõusis üles, pesi nägu ja käsi, avas reisikoti, võttis välja pidžaama, tuhvlid, hambaharja, ja kolmandat korda sel päeval silmitses ta end pesuvaagna peeglist. Ta nägi seal kedagi tundmatut.
Oma hilistes kolmekümnendates, peagi nelikümmend: varjupiir. Aeg võtta omaks allkirjastamata lepingu tingimused, mis on antud küsimata; teadmine, et mis seob teisi käib ka sinu kohta, et reeglil ei ole erandeid: ehkki asi on loomuvastane, tuleb igaühel vanaks jääda. Senini oli vaid keha salamisi käsku täitnud, kuid sellest polnud enam küllalt. Nüüd tuli järele anda. Noorus tegi oma muutmatusest reegli, peamise eelduse: ma olin lapsik, ebaküps, kuid nüüd olen ma enda tõeline mina, ja selliseks ma ka jään. Niisugune oli nali otse eksistentsi südames, mille avastamine tekitas pigem hämmeldust kui ärevust – tunne ülekohtu ees, mida põhjustas äratundmine, et mäng, mida me oleme sunnitud mängima, on pettus. Võistlus pidanuks olema midagi muud; pärast esmast šokki, viha, vastupanu tulid aeglased läbirääkimised iseendaga, oma kehaga: ükskõik kui sujuv ja märkamatu vananemisprotsess ka poleks, ei suuda me end sellega kunagi ratsionaalselt lepitada. Me võtame end kokku kolmekümne viiendaks, siis neljakümnendaks, justkui jäänuks need püsima, ning iga järgmise parandusega võtame illusioonide purunemise vastu säärase vastupanuga, et liikumishoog paneb meid piirist üle astuma.
Just siis hakkab neljakümnene omaks võtma vanainimese maneere. Paratamatusele alistunud, jätkame me mängu sünge meelekindlusega, justkui jonnakalt nõuks võtnud panust tõsta: olgu pealegi, kui asi on räpane, kui see küüniline, halastamatu veksel, see võlatäht tuleb lunastada, kui ma tõesti pean maksma, siis isegi kui ma sellega kunagi päri polnud, seda kunagi ei palunud, kunagi ei teadnud, siis säh, siin on su võlg, ja veel pealekauba! Kõlab naljakalt, aga me üritame oma vastast üle bluffida: ma jään vanaks nii pagana kiirelt, et pärast kahetsed! Kinni varjupiiril või napilt sellest üle, positsioonide hülgamise ja loovutamise faasis, me hoiame võitlust alal, trotsime tegelikkust edasi, ning selle pideva rüselemise tõttu jääme kiirkorras psüühiliselt vanaks. Me kas liialdame või alahindame, kuni ühel päeval näeme, liiga hilja nagu alati, et see vehklemine, kõik need enesetapjalikud torked, taandumised ja sööstud olid kõik samuti nali. Me oleme nagu lapsed, kes keelduvad andmast oma heakskiitu asjale, millega nõusolekut meilt kunagi ei vajatudki, kus ei saa olla mingit vastuvaidlemist või heitlust – pealegi heitlust, mis põhineb enesepettusel. Varjupiir pole mitte memento mori, vaid on mitmes mõttes hullem, vaatepunkt, kust on näha meie võimaluste kahanemist. Olevik, tähendab, pole ei lubadus ega ootetuba, ei eessõna ega suurte lootuste hüppelaud, sest tingimused on märkamatult tagurpidi pööratud. Nõndanimetatud treeninguperiood oli tühistamatu tegelikkus; eessõna – lugu ise; lootused – fantaasiad; valikuline, hetkeline, tujukas – elu tõeline sisu. Mida pole praeguseks saavutatud, ei saa kunagi olema, ning selle tõsiasjaga tuleb end lepitada, vaikselt, kartmatult ja, kui võimalik, ilma meeleheiteta.
Stanisław Lem, „Ananke“, 1966 (raamatust Petaura medības ehk „Petaurijaht“, tuntud paremini navigaator Pirxi lugudena).
