March 29, 2020

Hobbes ja Wallis: 17. sajandi väitluskunst


Need Greshami [Royal College’i] asutajaliikmed, keda kangesti usutakse, ja kes on justkui teiste isandad, vaidlevad minuga füüsika üle. Nad eksponeerivad uusi masinaid, näitavad oma vaakumit ja tühiseid imesid, sel moel nad käituvad nagu need, kes hangeldavad eksootiliste loomadega, keda ei tohi näha ilma maksmata. Nemad kõik on minu vaenlased.

-Thomas Hobbes, kirjavahetusest, 1661


Sest hr. Hobs on väga osav teisi kummutama, pannes nende sõnadele uue tähenduse, mida ta ise on korrutanud: erineva sellest, mida sõnad tähendavad teiste Inimestega. Ja seega kui teil [Robert Boyle’il] on juhust rääkida Kriidist, ütleb Tema teile, et Kriidi all ta mõtleb Juustu: ja siis kui ta suudab tõestada, et mida teie ütlete Kriidi kohta ei ole tõene Juustu kohta, arvab ta end olevat saanud suure võidu. Ja samamoodi, kui see Heterogeenne Segu (mis iganes see ka poleks) mille sees me hingame, on tavaliselt tuntud nime all Õhk, ja see Õhk, mille sees me elame, on täis, te ütlete, säärase loomuga osasid; ütleb tema teile, et õhu all ta mõistab sellist eetrit nagu on tähtede vahel, ja et selles õhus ei ole säherdusi osakesi.

-John Wallis, Hobbius heauton-timorumenos, 1662