Varane päike veel madalal mere kohal. Pimestav. Pikk pimestav rada, valge tee päikeselt vaatepaigani. Messerschmittide heli. Nähtamatud. Heli, mis muutub valjemaks. Räpased jäljed ilmuvad taeva taustal. Oranž-pruun-kollane. Väljaheite värv. Must. Päike muudab ääred kuldseks. Ja ääred venivad horisondi poole nagu millimallikad. Jäljed valguvad laiali, uued puhkevad vanade keskel. Õhk seal ülal on sageli nii vaikne. Teistel kordadel puhub tuul seal kõrgel nad sekunditega minema. Tuul, masinad, räpane suits. Mõnikord päike. Kui sajab vihma, ei ole midagi näha. Kuid tuul puhub sisse ja alla ja kõik on kuulda.
Mõned kuud pole midagi enamat kui „muljed“. Ja kas polnud see siis Valetta? Reidide ajal oli kõik tsiviilne ja hingega maa all. Teised olid „vaatlemiseks“ liiga hõivatud. Linn jäeti omaette, välja arvatud mahajääjad nagu Fausto, kes ei tundnud midagi enamat kui hääletut tõmmet ja olid linnaga piisavalt sarnased, et mitte muuta „muljete“ tõde neid vastu võttes. Inimtühi linn on teistsugune. Erinev sellest, mida näeks pimedas – paigutises pimeduses – hulkuv „normaalne“ vaatleja. Võltsanimeeritute või kujutlusvõimetute universaalne patt on keelduda kõike lihtsalt rahule jätmast. Nende kihu kokku koguneda, nende patoloogiline hirm üksinduse ees ulatub une lävepakust kaugemale, nii et kui nad ümber nurga pööravad, nagu tuleb teha meil kõigil, nagu me kõik oleme teinud ja teeme – mõned rohkem kui teised –, leidmaks end tänavalt… Sa tead, mis tänavat ma mõtlen, mu laps. Kahekümnenda Sajandi tänavat, mille kauges otsas või vahetusel – me loodame – leidub mingit kodutunnet või turvalisust. Kuid ei mingit garantiid. Tänavat, mille valesse otsa me oleme pandud, põhjusil, mida teavad paremini agendid, kes meid sinna panid. Kui agente ongi. Kuid mööda tänavat tuleb meil kõndida.
Niisugune on lakmustest. Eluneda või mitte eluneda. Vaimud, koletised, kurjategijad, hälbijad esindavad melodraamat ja nõrkust. Nende ainus õudus on unenägija enda hirm eraldatuse ees. Kuid kõrb või rida võltse vaateaknaid, räbukuhi, sulatusahi, kus tuli on kaetud tuhaga, need ja tänav ja unenägija, kes on vaid iseenda tähtsusetu vari maastikul, osalevad nende teiste masside ja varjude hingetuses; niisugune on Kahekümnenda Sajandi painaja.
-Thomas Pynchon, V
