Pynchoni stiilinäide

Tõlgin Vihiku uude numbrisse paar juppi Pynchonit. Niipalju kui ma tean, ei ole seda hardcore postmodernse kirjutamise üht absoluutset tippu eesti keeles seni veel ridagi, nii et järgmisest Vihikust saab temast nüüd eesti keeleski väikese meki suhu.

Asi edeneb päris visalt. Tõlkisin hiljaaegu ühe poliitilise filosoofi doktoritööd, see edenes 5-6 lk päevas. Pynchoni tempo on nii 2 lk päevas, mille järel on pea töö jätkamiseks liiga pulki täis ja nõuab alkoholilt leevendust. Aga panen siia ühe stiilinäite kah, üheainsa lause:

Eemal New Yorkis, sõida kiiresti võibolla jõuad viimaseks setiks kohale – 7. avenüül 139. ja 140. vahel hakkab „Yardbird“ Parker täna õhtul pihta saama, kuidas ta saab kasutada nendesamade akordide kõrgema otsa noote, võtmaks meloodia lahti issand halasta mis pagan see on mingi kuulipilduja või midagi ta on ikka peast täitsa segi 32. noodid kolmekümnekahendiknoodid ütle seda (kolmekümnekahendiknoodid) kiiresti peenikese häälega kui sa suudad uskuda seda Dan Wall’s Chili House’ist tulemas ja mööda tänavat kõlamas – raisk, igasugustel tänavatel (tema tripp aastaks ’39 juba ammu käimas: ta kõige jaatavamate soolode sügavikus tuututab juba vana Härra kuradi Surma enda logelev, amüsantne pomm-po-pommimine) üle eetri avalikele üritustele, ühel päeval niikaugele kui see, mis imbub välja peidetud kõlaritest linna liftides ja kõikides kauplustes, tema lind laulab, vääramaks Inimese hällilaule, kummutamaks lakkamatult, aralt ülemängitud keelte jõuetut uhtumist. . . .

Kadunud

Viimase aja kõige rohkem põnevust tekitanud sündmus mu jaoks oli, et avastasin Schellingi. Osati ka Hölderlini. Filosoofina, mitte luuletajana. Täpsemalt nende natuurfilosoofia ja eriti nende pidevad rõhutused organismide ja keskkondade tihedast põimitusest ja lahutamatusest. Eriti valmistas veidrat rahulolu Schellingi ninanips Fichtele, kelle õpilane ta pikka aega oli ja kes oli veendumusel, et filosoofial pole looduse või maailmaga vähimatki pistmist, kuna filosoofia peab tegelema üksi ja ainult inimintellekti subjektiivse tegevusega. Sellest mõttest loobununa käib Schelling tagantjäreletarkusega vaadates mööda tuttavat ja ootuspärast teed: objekt ja subjekt määratlevad teineteise, loodus ja tema vaatleja on lahutamatud ja on olemas vaid niivõrd kui on olemas vastav teinepool, jne. Mitte just üleliia originaalne, aga see oli ikkagi 1799, vaid loetud aastakesed pärast seda, kui Kant asjad-iseendast täiesti ja lõplikult "transtsendentaalsest subjektist" lahti raiub ning sellisest mõtteviisist suure osa lääne filosoofia peamine eeldus saab.

Mis kõik tähendab, et kuna Schellingi leidmine on olnud mu jaoks viimase nädala kõige huvitavam sündmus, siis on ilmselge, et kaon peagi reaalsusest.

"Kui inimene on üksi, kui ta teistega ei suhtle, siis ta kaotab tasapisi oma reaalsuse. Kui ta muidugi üldse alguses reaalne oli. Isegi kui oli, siis üksinduses ta hakkab varem või hiljem hõrenema. Ta hõreneb ja hõreneb, kuni kaob ära.

Teatud tüüpi inimesed muutuvad abstraktseks. Teoreetiliseks. Nagu matemaatilised ja geomeetrilised sümbolid või filosoofilised konstruktsioonid."

Mõõtmisest kui objektiivse tõe tingimusest

Kui üritan inimesi veenda, et loomulik vaade asjadele on suhtepõhine, ning et objektiivsuse-ideaal on justnimelt ideaal, ja sealjuures kättesaamatu ideaal, siis saan sageli järgmise vastuse: kui maailm poleks tegelik, reaalne, siis ei saaks teda kogu aeg stabiilselt, ühtede ja samade tulemustega mõõta. Mõõtmine, täpsemalt asjaolu, et igaüks võib midagi mõõta ja saada täpipealt sellesama tulemuse mis teised, on objektiivse, vaatlejast sõltumatu reaalsuse garantiiks. Sest kui maailm poleks reaalne, vaid mingi fiktsioon, siis asi ju nii ei oleks.

Lasen siinkohal kõrvust mööda tõsiasja, et sedasi väitja ei taipa, et suhtepõhisus ei tee valikut sellesama plassi objektiivse-subjektiivse skaala otste vahel. Väita, et teadmised ei ole objektiivsed, vaid suhtepõhised, ei ole absoluutselt seesama, mis väita, et teadmised on subjektiivsed. Kui objektiivsus ja subjektiivsus on diametraalsed vastandid, siis väide, et teadmised on suhtelised, eirab seda labast vastandust ning liigub neist teatud juhusliku nurga all eemale.

Huvitavam asi aga on hoopis see, et niivõrd konventsionaalset, kokkuleppelist, arbitraarset ja – jah – suhtepõhist tegevust nagu mõõtmine kujutletakse niivõrd sageli puhta, objektiivse reaalsuse garantiina. See asi tundub mulle veider ja see veidrus tuleb kergesti ilmseks, kui me lahti harutame, misasi õieti on üks mõõtmine. Võtame kõige lihtsama mõõdetava nähtuse üldse: pikkuse.

Kõigepealt, enne kui me saame üldse pihtagi hakata, on meil tarvis etaloni. Selleks võib olla ükskõik mis, näiteks mingi jupp lauda. Nüüd peame me saama korraldada nii, et see lauajupp oleks etalonina kõikidele vastuvõetav. Ühesõnaga, me peame kehtestama kokkuleppe. 1:0 suhtepõhisuse kasuks.

Teiseks, meil peab olema mingi arvusüsteem, mingi võimalus loendada, et mõõtmine üldse väljendatav oleks. Arvusüsteemide loomuse lahkamise jätan targematele inimestele, kuid on ilmselge, et me pole kuidagi kinni ühe ja sama süsteemi küljes: võime võtta kümnendik-, kuueteistkümnendik-, kahendiksüsteemi või välja mõelda enda oma. Igatahes on see valik vähemalt teatud osas arbitraarne. 2:0 suhtepõhisuse kasuks.

Kolmandaks, me tähistame oma kokkulepitud etaloni ühe vabalt valitud arvuga sellest arvusüsteemist. Tavaliselt on selleks lihtsuse huvides „1“, kuid see valik ei ole vältimatu. Ja igal juhul me kehtestame siin seose etaloni ja arvusüsteemi vahel, ehk siis seame sisse suhte abstraktse süsteemi ning täitsa tavalise lauajupi vahel. 3:0 suhtepõhisuse kasuks.

Ning lõpuks me hakkamegi päriselt midagi mõõtma. Et seda teha, hakkame me oma etaloni rakendama vastavalt lihtsale algoritmile. Täpsemalt: me teeme nii, et seame kas sedasama lauajuppi järjekorras, või hulka samasuguseid, etalonile vastavaid lauajuppe külg-külje kõrvale, kohakuti asjaga, mille pikkust tahame mõõta, ja seda nii, et iga kord, kui asetame uue jupi, liigume ühe liikme võrra arvujadas edasi. Ja neid lauajupi-etalone asetame me senikaua, kuni jõuame mõõdetava asja lõpuni välja, mispeale me kuulutame, et selle asja „pikkus“ on võrdne selle arvuga, milleni me loendades jõudsime. 4:0 suhtepõhisuse kasuks. Või on siin viimases punktis niipalju suhtepõhist, kokkuleppelist ja arbitraarsust, et peaks ütlema juba 5:0 või 6:0?

Mõõtmine on klassikaliselt suhtepõhine tegevus. Ta sõltub kokkulepetest, on osaliselt arbitraarne, ning vajab tegelike tegutsejate aktiivset tegevust. Ning mõõtmiste kooskõla kehtib vaid niikaua, kuni kõik tegutsejad on valmis järgima kõiki ülalpool kirjeldatud kokkuleppeid. Mõõtmine on praktika, millega tegelevad teadmiste saamise nimel ühed täiesti reaalsed olendid, kes suhete loomise teel katsuvad midagi aru saada. Puhast, mõistusevaba tegelikkust ei sobi mõõtmine küll kohe mitte kuidagi tõestama.

Tegelikkuse tingimus

Tegelik ehk reaalne on kõik see, mis jääb alles isegi siis kui ühtegi inimest enam olemas ei oleks. Ta on kõik see, mis jääb täpselt samasuguseks edasi ka siis, kui mitte ühtegi vaatlejat pole seda reaalsust vaatamas, ühtegi mõistust seda takseerimas, vaimu ette kujutamas. Lühidalt, reaalsus on vaimust ehk mõistusest sõltumatu.

Niisugune on tõenäoliselt kõige levinum viis määratleda, misasi see päris, füüsiline tegelikkus lõppude lõpuks ikkagi täpselt on. Tegemist on päris kindlasti sellele küsimusele vastamise kõige populaarsema viisiga, mis on sedavõrd juurdunud, et jääb mulje, nagu polekski siin enam midagi küsida või arutleda. Enamgi veel – see on ju ometi naturalistliku või füsikalistliku, loodusteadustel põhineva maailmavaate alustugi, selle peamine tingimus. Just seda tähendabki ju see tõeline, füüsiline, ikka päris-päris tegelikkus, et ta pole mingi pelk väljamõeldis ega puhas fiktsioon, vaimusünnitis!

Mulle tundub see arusaam „tegelikkusest“ pentsik. Ja seda seepärast, et – väga lihtsalt ja lühidalt öeldes – selline määratlus seab reaalsuse tingimuseks vaatleja ebareaalsuse. See väide ütleb meile, et asjad on tegelikud vaid niivõrd kuni vaatleja seda ei ole. Kui tegelik ehk reaalne on kõik see, mis jääb alles, kui inimesi või nende mõistust enam pole, siis see ju automaatselt tähendab, et inimesed või nende mõistused võib tegelikest asjadest koosnevast maailmast välja arvata, ilma et maailm ja tema tegelikkus sellest midagi kaotaks. Justkui ei võetakski ära midagi reaalset. Tegelikkus, „päris“ on siin määratletud seeläbi, ning ta seisab püsti vaid selle najal, et mõistus või meel või vaatleja ei olegi justkui päris, ei olegi arvestamiskõlblikud osad tegelikust maailmast. Ometigi peaks ju vaatleja koos oma meele ja meeltega olema mingi jupp justkui sellestsamast maailmast, või kuidas? Seda ju naturalistlik maailmapilt ometi tähendabki? Kui reaalsus on vaimust ehk mõistusest lahus, kõlab see mu kõrvule justkui väitena, et päris on päris vaid niikaua, kuni seda päristet tajuja ise ei ole päris.

Mismoodi on selline arusaam naturalistlik, füsikalistlik, loodusteaduslik? Ta ju hoopis sõna otseses mõttes ei ole seda, vastupidi, tegemist on müstitsismiga, kuna see ripub ära mõistuse ebareaalsusest, vaatluse fiktiivsusest. Ometigi peaks naturalistlik vaade tähendama, et kõik, ka inimesed, ka nende ajud, nende vaatlusaktid on reaalsed, tegeliku maailma osad, ja inimesed – evolutsiooni käigus välja kujunenud loomad, kelle tegevus võib olla küll päris eripärane, aga siiski täiesti tavaliselt bioloogiline. Me vaatame maailma seest maailma sisse, mitte ei hõlju selle kohal kehatute vaimudena, kelle väljajätt asjade korrast seal reaalses maailmas mitte midagi ei muuda. Natualistlik seisukoht peaks ju ilmselgelt viima seisukohani, et inimesed pole mitte kuidagi maailma kohale kerkinud, mingile kehatule puhta mõistuse positsioonile, kust nad saavad kõike vaadata olgu kas objektiivselt või subjektiivselt, aga igatahes nii, et sel vaatamisel endal pole mitte mingit rolli selles, milline maailm paistab, kuna ta on ebareaalne.

Seda keskset tegelikkuse-tingimust võib muidugi mõista veel teisiti. Võidakse näiteks väita, et asja tuum on selles, et maailma esemed on tegelikud kuidagi omaette, iseenesest, sellal kui vaadelda tähendab tekitada teatud sorti suhe nende omaette asjade ning mingi vaatleja vahel. Ja et ebareaalne ei ole siis mitte vaatleja iseenesest, vaid just see suhe.

See väide liigub juba õigemas suunas, kuigi kuidas peaks mõistma väidet, et kui meil on siin maailmas kaks täitsa tavalist, loomulikku asja, näiteks kivi ja seda vaatlev elusolend inimese näol, ning kui viimane seda oma täiesti tavaliste silmadega vaatab ning oma täitsa orgaanilisest ainest tehtud neuronitega kontempleerib, siis mingil moel tuleb siia vahele veel midagi ebareaalset. Misasi täpsemalt?

Paradoksaalsel kombel viib just loodusteaduslik vaade – et me oleme tavalised orgaanilised elusolendid, kes on kasvanud ja kujunenud koos teistegi elusolenditega ning kes koosnevad vaid valkudest ja muust säärasest – järelduseni, et iga inimese teadmisakt on loomult suhtepõhine. Objektiivne vaade, et asjad on mis nad on sõltumata sellest, kes ja kus ja kuidas neid vaatab, tühistab iseenda. Just see loodusteaduslik, naturalistlik pööre, mis asetab inimese füüsilisse maailmasse tagasi ega luba tal enam puhas vaim olla, toob oma „objektiivse“ pilgu all esile, et igasugune teadmine on paratamatult relatsiooniline, ning et see suhtepõhisus on midagi täiesti tegelikku, osa reaalsest maailmast ning seda konstitueeriv. Objektiivsuse-ideaal on nonsens senikaua, kuni tema alustalaks on inimese väljaarvamine maailmast, tema teadmisaktide ebareaalsus, mingi puhas „subjektiivsus“. Tõeliselt naturalistlik vaade on suhtepõhine: see on arusaam teadmistest kui asjast, mis tekib, kui üks eripärane osa maailmast suhtleb sellesama maailma mõne teise osaga – kui tekib nendevaheline suhe. Oma juurtelt on kujutlus vaid inimmõistusele omasest puhtast ratsionaalsusest, mille abil saab tunnetada puhast tegelikkust nii nagu see „päriselt“ ja vaatlejast sõltumata on, teoloogiline: ta tuleneb Piiblist pärit ettekujutusele, et inimene, ainus olend, kes on loodud jumala näo järgi, jagab osaliselt Jumala kõiketeadvat loomust. Nii nagu Piibel, on ka loodus Jumala raamat, ning kuna Jumal on eksimatu, on seda ka loodus, ning nii nagu ka Piiblit, saab ka loodustki lugeda nii, et saadakse sellest õigesti, ainutõesel viisil aru.

Ei maksa vist rõhutadagi, kui anakronistlik on selline fiktsioon objektiivse pilgu olemusest. Naturalistlik vaade, mis ei sõltu religioossest müstitsismist, on suhtepõhine. Ta on vaade, mille kohaselt iga teadmine on relatsioon kahe maailma sisese nähtuse vahel. Ta on vaatleja pilk maailma seest sellesama maailma sisse, mis ilmub talle vaid niikaua, kuni ta ise koos kõikide oma taju- ja tunnetusportsessidega tegelikult, füüsiliselt, orgaaniliselt maailma sees olemas on. Ning tema taju- ja tunnetusaktid on samuti sellesama maailma reaalsed osad. Muidugi on siin lõpmatu hulk küsimusi vaatleja, vaadeldava ja vaatlusakti enda olemuse kohta, kuid oma tuumalt jääb tees püsima: tõeliselt naturalistlik arusaam asjadest on suhtepõhine, ja seda vältimatult.