Mõõtmisest kui objektiivse tõe tingimusest

Kui üritan inimesi veenda, et loomulik vaade asjadele on suhtepõhine, ning et objektiivsuse-ideaal on justnimelt ideaal, ja sealjuures kättesaamatu ideaal, siis saan sageli järgmise vastuse: kui maailm poleks tegelik, reaalne, siis ei saaks teda kogu aeg stabiilselt, ühtede ja samade tulemustega mõõta. Mõõtmine, täpsemalt asjaolu, et igaüks võib midagi mõõta ja saada täpipealt sellesama tulemuse mis teised, on objektiivse, vaatlejast sõltumatu reaalsuse garantiiks. Sest kui maailm poleks reaalne, vaid mingi fiktsioon, siis asi ju nii ei oleks.

Lasen siinkohal kõrvust mööda tõsiasja, et sedasi väitja ei taipa, et suhtepõhisus ei tee valikut sellesama plassi objektiivse-subjektiivse skaala otste vahel. Väita, et teadmised ei ole objektiivsed, vaid suhtepõhised, ei ole absoluutselt seesama, mis väita, et teadmised on subjektiivsed. Kui objektiivsus ja subjektiivsus on diametraalsed vastandid, siis väide, et teadmised on suhtelised, eirab seda labast vastandust ning liigub neist teatud juhusliku nurga all eemale.

Huvitavam asi aga on hoopis see, et niivõrd konventsionaalset, kokkuleppelist, arbitraarset ja – jah – suhtepõhist tegevust nagu mõõtmine kujutletakse niivõrd sageli puhta, objektiivse reaalsuse garantiina. See asi tundub mulle veider ja see veidrus tuleb kergesti ilmseks, kui me lahti harutame, misasi õieti on üks mõõtmine. Võtame kõige lihtsama mõõdetava nähtuse üldse: pikkuse.

Kõigepealt, enne kui me saame üldse pihtagi hakata, on meil tarvis etaloni. Selleks võib olla ükskõik mis, näiteks mingi jupp lauda. Nüüd peame me saama korraldada nii, et see lauajupp oleks etalonina kõikidele vastuvõetav. Ühesõnaga, me peame kehtestama kokkuleppe. 1:0 suhtepõhisuse kasuks.

Teiseks, meil peab olema mingi arvusüsteem, mingi võimalus loendada, et mõõtmine üldse väljendatav oleks. Arvusüsteemide loomuse lahkamise jätan targematele inimestele, kuid on ilmselge, et me pole kuidagi kinni ühe ja sama süsteemi küljes: võime võtta kümnendik-, kuueteistkümnendik-, kahendiksüsteemi või välja mõelda enda oma. Igatahes on see valik vähemalt teatud osas arbitraarne. 2:0 suhtepõhisuse kasuks.

Kolmandaks, me tähistame oma kokkulepitud etaloni ühe vabalt valitud arvuga sellest arvusüsteemist. Tavaliselt on selleks lihtsuse huvides „1“, kuid see valik ei ole vältimatu. Ja igal juhul me kehtestame siin seose etaloni ja arvusüsteemi vahel, ehk siis seame sisse suhte abstraktse süsteemi ning täitsa tavalise lauajupi vahel. 3:0 suhtepõhisuse kasuks.

Ning lõpuks me hakkamegi päriselt midagi mõõtma. Et seda teha, hakkame me oma etaloni rakendama vastavalt lihtsale algoritmile. Täpsemalt: me teeme nii, et seame kas sedasama lauajuppi järjekorras, või hulka samasuguseid, etalonile vastavaid lauajuppe külg-külje kõrvale, kohakuti asjaga, mille pikkust tahame mõõta, ja seda nii, et iga kord, kui asetame uue jupi, liigume ühe liikme võrra arvujadas edasi. Ja neid lauajupi-etalone asetame me senikaua, kuni jõuame mõõdetava asja lõpuni välja, mispeale me kuulutame, et selle asja „pikkus“ on võrdne selle arvuga, milleni me loendades jõudsime. 4:0 suhtepõhisuse kasuks. Või on siin viimases punktis niipalju suhtepõhist, kokkuleppelist ja arbitraarsust, et peaks ütlema juba 5:0 või 6:0?

Mõõtmine on klassikaliselt suhtepõhine tegevus. Ta sõltub kokkulepetest, on osaliselt arbitraarne, ning vajab tegelike tegutsejate aktiivset tegevust. Ning mõõtmiste kooskõla kehtib vaid niikaua, kuni kõik tegutsejad on valmis järgima kõiki ülalpool kirjeldatud kokkuleppeid. Mõõtmine on praktika, millega tegelevad teadmiste saamise nimel ühed täiesti reaalsed olendid, kes suhete loomise teel katsuvad midagi aru saada. Puhast, mõistusevaba tegelikkust ei sobi mõõtmine küll kohe mitte kuidagi tõestama.