Oma lemmikuid kirjanduse vallast tundub päris halb parodeerida. Sellal kui mõni filosoof, nt Heidegger, oleks justkui sarkastilise pila sihtmärgiks loodud, siis mõni teine... isegi kui teda on ootamatult lihtne pilada, tundub see natuke pühadust teotavana. Nagu näiteks äsjane dialoog:
Tema: Tõlgitakse Lao-zid, saadakse tõlge;
see, mis tõlge pole -
sellest on kasu
Mina: seepärast tõlkija-
ei tõlgi
sest kui tõlgid, ei tea
ainult kulg teab
Tema: tõlgi tõlkimata
Mina: tõlge vaatab teksti poole
kiri räägib kõne poole
mõte ütleb tarkuse poole
see kes naerab
kulgeb
Või siis näiteks nõndamoodi:
"Emajõe kannatlik nihkumine mudasse lämbunud kallaste vahel, kus ropa sees elupainest kooka tõmmanud juured enam hingata ei jaksa, on end välja pressinud unustatud allikast, irgitsenud välja tüütu liiva seest ja andnud teed tühisele liikumisele Peipsi poole, kes teda sugugi ei oota. Pilvedki, kes oma kõhualust muda hingeni põlgasid, surusid läkastades ja õhku ahmides end Tartu linnale peale ja lömitasid nõmedalt jõe pinna kandis, nii et too justkui vaid öökides oma ropast vett edasi suutis purssida, näisid Tartu linna vaid mõnitavalt kaevat, nii madal oli see porisse paisatud linnakänkar räbala Toome künka ilgitseva serva peal. Selle repetanud linna kõledates aukudes kössitavad aimutus ja mõistmatus kurbuses kopitanud varjud, oma sünnipärase süü paine all porise maapinnani kooldu vajutatud, rõhutud teadmisest, et kogu ilmakord on etteheiteks nende lömitavale olemasolule, nii et isegi päike neile vaid kiduraid ja leigeid kiiri vaevu raatsib saata."
Paroodia on ülim kiitus, nagu öeldakse.
February 18, 2010
Viie minuti fenomenoloogia
Viie-minuti-fenomenoloogia. Alljärgnevad jupid kirjutasin ajasurve all, eesmärgiks maksimaalselt viie minutiga kirjutada millegi kohta, mis ette pakutakse. Antud juhul oli teemaks fenomenoloogiline analüüs surmast. Järgnev on ca 5 min jooksul peatumatute sõrmede alt voolanu:
Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.
Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.
Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.
Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.
Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.
Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)