Serv. Nurk. Kaks joont. Nende omavaheline suhe. Kuid siis juba eksitus, katkestus. Ümbritsev geomeetria väändub, muutub võimatuks, pole enam Eukleidiline. Mingi võimatu, tundmatuses õudne vastuolu tungib tajusse, pilk ei haara enam ümbritsevat selgelt. Virvendavad nurgad, mis ei ole nurgad, pinnalaotused, mis koolduvad läbi üksteise, nõgusad kumerused, õõnsad massiivid, ümmargused ruudud, vertikaalne horisont, kõik segamini.
Uskuda, et mõistus annab asjadele nende vormi, et mõte kohandab tajutavat enda järgi ja annab asjadele kuju, on vaid enesekaitse, reflektiivne endassetõmbumine, püüd säilitada mõistuse sisemist tervikut võimatu geomeetria poolt peale surutud hulluse eest. Kuid just asjade vahetu kohalolu ja nende juuresoleku otsene tajumine ärgitab üles niisuguse mälestuse, mis vastab asjadele endale ja tuleb neist; objekti enda kuju kirjutab ette, mida varasemast kogemusest olevikku tuua ja mida kõrvale jätta, sest maailm on alati kohal, alati jõuliselt kohal, ning vaid tema abil saab mõistus leida oma sidususe, terviklikkuse, jääva tervemõistuslikkuse.
Ja nii paisataksegi võimatu geomeetriaga vastakuti jäänu hullusesse, sest asjades ei leidu enam pidepunkti, need ei kõneta enam, ei ütle valjusti, mida mälust ja kogemusest leida ja mille abil aistinguile tähendust ja sidusust anda. Geomeetria täis võõraid dimensioone, võimatuid suhteid; nurgad ja servad põgenevad pilgu eest, ei jõua endasse tagasi ega ühendu muuga; aksioomide surnuaed. Mõistus kängub selle võimatuse ees, ei leia enam ennastki, vaid põgeneb tühja pimedusse. Tema enda teadmised, ta mälu ei aita teda. Mõte kustub ümbritseva hulluse ees. Geomeetria tungib pähe.
Taandamine, jagamine. Punkt. Null.
June 16, 2010
June 15, 2010
Hüään ja Ilves
Veel ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:
"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.
Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.
Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.
Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.
Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.
LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.
Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."
"See loom, keda kutsutakse HÜÄÄNIKS (YENA), on harjunud elama surnute hauakambrites ja õgima nende kehasid. Tema loomuseks on, et ühel hetkel on ta meessoost ja teisel hetkel naissoost, mistõttu ta on räpane elukas.
Ta ei ole võimeline ringi keerama, välja arvatud kogu oma keha täielikult ümber pöörates, sest tema selgroog on jäik ja on kõik ühest tükist. Solinus räägib nende kohta palju imelugusid. Esmalt külastab ta sageli karjuste lambatarasid ja kõnnib ringi ümber öiste majade ning uurib terase kõrvaga seesolijate hääletooni, sest ta on võimeline inimese häält järele aimama. Et selle riukaga öösel välja meelitatud inimestele kallale karata, jäjendab ta inimese oksendamise häält.
Neid koeri, keda ta on niimoodi välja kutsunud, kugistab ta alla silmakirjalike nuuksetega. Ja kui teda küttivad jahikoerad juhuslikult tema varjust üle lähevad, kaotavad nad oma hääle ega saa temast klähvimisega märku anda. Seesama Hüään kaevab mahamaetud surnukehasid otsides üles haudu.
Sellel elajal on silma sees kivi, mida samuti kutsutakse Hüääniks (Yena), mida arvatakse andvat inimesele võimet tulevikku ette näha, kui ta seda oma keele all hoiab. On tõsi, et kui Hüään kõnnib kolm korda ümber ükskõik millise looma, ei saa too enam liikuda. Sellepärast kinnitatakse, et tal on mingisugune maagiline võime küljes.
Mõnes Etioopia paigas kopuleerib ta emalõviga, millest sünnib koletis nimega Crotote. See saab samamoodi inimeste hääli tekitada. Öeldakse, et jäiga selgroo tõttu ei ole ta võimeline oma silmi tahapoole pöörama, ja on selles suunas pime, kui ta just ümber ei pööra. Ta suus ei ole igemeid. Tal on kogu ulatuses üks jäik hambaluu, mis sulgub nagu väike karbike, nii et seda ei saa mitte millegagi tömbistada.
LINCIS ehk Ilves on sellise nimega, sest ta on nagu omamoodi hunt. Seda elajat saab eristada selja peal olevate täppide järgi nagu Pardil, aga välja näeb ta nagu hunt. Öeldakse, et tema uriin kõvastub vääriskiviks nimega Ligurius, ja järgmise fakti alusel on kindlaks tehtud, et Ilvesed ise taipavad seda. Kui nad vedeliku välja on kusenud, katavad nad selle liivaga kinni niipalju kui saavad. Seda teevad nad teatavast põhiolemuslikust alatusest, sest nad kardavad, et kusi võiks olla inimsoole kaunistusena kasulik.
Plinius ütleb, et Ilvesed saavad ainult ühe lapse."
June 10, 2010
Inimene põgenes oma peast
Paar lühikest juppi Georges Bataille' "Pühast vandenõust" (Acéphale, 1936):
"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.
Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.
Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.
Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."
"Käes on aeg hüljata tsiviliseeritute ühiskond ja selle valgus. On juba liiga hilja tahta olla mõistlik ja õpetatud, mis on välja viinud ilma veetluseta maailmani. Olgu salamisi või avalikult, on tarvis muutuda teistsuguseks või vastasel korral lakata olemast.
Inimelu läheb nurja, sest temast on saanud universumi pea ja põhjus. Niivõrd kui ta selleks peaks ja põhjuseks saab, võtab ta vastu orjuse. Kui elu ei ole vaba, muutub olemine tühjaks või sihituks, ja kui ta on vaba, on ta mäng. Niikaua kuni maailm sigitas ainult kataklüsme, puid ja lindusid, oli ta vaba maailm; vabaduse lumm tuhmus, kui maa tekitas olendi, kes nõudis paratamatust kogu universumi seaduseks. Inimesele jäi siiski vabadus mitte reageerida ühelegi paratamatusele. Tal on vabadus sarnaneda kõigele, mis universumis ei ole tema ise. Ta võib kõrvale heita arusaama, et tema või jumal on see, kes takistab kõigel muul olemast absurdne.
Inimene põgenes oma peast nagu süüdimõistetu vanglast.
Teispool iseennast ei leidnud ta mitte Jumalat, kes on kuritegevuse keeld, vaid olendi, kes ei tunne keeldu. Teispool seda, mis ma olen, kohtun ma olendiga, kes paneb mind naerma, sest ta on peatu, kes täidab mind ängiga, sest ta on tehtud süütusest ja kuritööst. Ta hoiab vasemas käes terasest relva, paremas käes leeke nagu pühitsetud südant. Ta ühendab ainsa purskega sünni ja surma. Ta ei ole inimene. Kuid ta ei ole ka Jumal. Ta ei ole mina, kuid ta on rohkem mina kui ma ise: tema kõht on labürint, kus ta ise eksiteele satub, eksitab ka mind, ja kus ma leian end olevat tema, see tähendab, koletis."
Subscribe to:
Posts (Atom)