Püha Thomase Summa Theologica lisas leiduv Questio 91 kannab pealkirja De qualitate mundi post iudicium. See allosa juurdleb looduse olukorra üle pärast üleüldist kohtumõistmist: kas toimub maailmakõiksuse renovatio? Kas taevakehade liikumine lakkab? Kas elementide hiilgus kasvab? Mis saab loomadest ja taimedest? Loogiline raskus, millesse need küsimused takerduvad, seisneb selles, et kui tunnetatav maailm on rajatud olemaks sobilik ebatäiuslike inimeste väärikusele ja nende elupaigaks, siis millist tähendust võib sel maailmal olla, kui need inimesed on jõudnud oma üleloomulikku sihtkohta? Kuidas saab loodus üle elada iseenda lõpp-põhjuse täidemineku? Nendele küsimustele lubab Robert Walseri jalutuskäik „heal ja truul maal“ anda vaid üheainsa vastuse: kõik need „imelised nurmed“, „kastemärg rohi“, „vee õrn müha“, „kirevate vimplitega kaunistatud puhkeklubi“, tüdrukud, juuksurisalong, proua Wilke tuba, kõik nad jäävad täpselt sellisteks nagu nad on, heastamatuteks, aga just selles hakkab peituma nende uudsus. Heastamatus on see monogramm, mille Walseri kirjutus asjadesse graveerib. Heastamatus tähendab, et need asjad on parandamatutena määratud oma nõnda-olemisse, et nad on täpselt ja ainult nõnda (miski pole Walserile võõram kui püüd olla midagi muud kui ollakse); kuid heastamatus tähendab ka, et nende jaoks ei ole üldse mingit varjupaika, et oma nõnda-olemises on nad täielikult paljastatud, täielikult hüljatud.
See tähendab, et nii paratamatus kui sattumuslikkus, need lääne mõtte kaks risti, on post iudicium-maailmast kadunud. Maailm on nüüd ja igavesti paratamatult sattumuslik või sattumuslikult paratamatu. Mitte olla võimeline mitte-olema, mis sanktsioneerib paratamatuse seaduse, ja olla võimeline mitte-olema, mis piiritleb sattumuslikkuse kõikumised – nende kahe vahel käib lõplik maailm välja teises astmes sattumuslikkuse, mis ei pane alust mingisugusele vabadusele: ta on võimeline mitte mitte-olema, ta on võimeline heastamatuseks.
Just sellepärast ei ole vana ütlus, et „kui loodus suudaks kõnelda, siis ta kurdaks“ siin asjakohane. Pärast kohtumõistmist kõik loomad, taimed, asjad, kõik maailma osised ja olendid, olles täitnud oma teoloogilise ülesande, hakkavad osa saama korrumpeerumatust langusseisundist – nende kohal hõljub justkui profaanne halo. Sestap ei suuda miski sõnastada tulevase singulaarsuse põhikorda paremini kui need read, millega lõppeb üks Hölderlin-Scardanelli hiliseid poeeme:
(Ta) ilmub kuldse päevapaistega
Ja läheb kurtmiseta täide.
Eetika
Tõik, mis peab moodustama lähtepunkti igale arutelule eetika üle, on see, et pole olemas mingisugust loomust, ei mingit ajaloolist või hingelist kutsumust, ei mingit bioloogilist ettemääratust, mida inimestel tuleb kehtima panna või ellu viia. Ainult sel põhjusel saab üldse eksisteerida midagi sellist nagu eetika, kuna on selge, et kui inimestel on või peab olema see või too põhiolemus, see või too saatus, ei oleks eetiline kogemus võimalik – oleksid vaid täitmist vajavad ülesanded.
See aga ei tähenda, et inimesed ei ole ega peagi olema midagi, et nad on lihtsalt antud mittemidagiolemise kätte, ning võivad seetõttu vabalt otsustada, kas olla või mitte olla, kas võtta omaks või siis mitte võtta see või too saatus (nihilism ja otsustuseetika langevad selles punktis kokku). Tegelikult on olemas midagi, mis inimesed on ja peavad olema, aga see ei ole loomus või õigupoolest mingi asigi: selleks on lihtne tõik enda olemasolust kui võimalikkusest ehk potentsiaalsusest. Kuid just nimelt selle pärast lähevad asjad keeruliseks; just nimelt selle pärast saab eetika mõjusaks.
Kuna inimkonnale kõige omasemaks olekuks on olla omaenda võimalikkus või potentsiaalsus, siis ja ainult sel põhjusel (see tähendab, niivõrd kui inimkonnale kõige omasem olek – olla potentsiaalne – on teatud mõttes puudu, kuna see saab ka mitte-olla, on ta järelikult ilma aluseta ja inimkond ei ole juba alati selle valduses) on inimestel võlg ja nad tunnevad seda. Inimesed oma potentsiaalsusega olla ja mitte-olla on teisisõnu juba alati võlgu; neil on alati juba halb südametunnistus, ilma et nad peaksid sooritama laiduväärset tegu.
Tolle vana teoloogilise pärispatu-doktriiniga muud silmas ei peetagi. Moraalsus aga viib selle doktriini tagasi laiduväärsele teole, mille inimesed on toime pannud ja mis niisugusena aheldab nende potentsiaalsuse, pöörates selle tagasi mineviku poole. Kurja äratundmine on vanem ja algupärasem kui mistahes laiduväärt tegu, ning püsib ainuüksi tõigal, et kuna inimkond on ja peab olema vaid enda võimalikkus või potentsiaalsus, läheb ta teatud mõttes iseendas luhta ja peab selle luhtamineku omaks võtma – ta peab eksisteerima potentsiaalsusena. Nagu Perceval Chretien de Troyes’ romaanis, on inimesed süüdi selles, mida neil ei ole, teos, mida nad ei ole teinud.
Just sellepärast ei ole eetikas kohta patukahetsusele; just sellepärast on ainus eetiline kogemus (mis sellisena ei saa olla ülesanne või subjektiivne otsus) kogemus olla (iseenda) potentsiaalsus, olla (iseenda) võimalikkus – see tähendab, paljastada igas vormis iseenda vormumatus ja igas teos iseenda teostamatus.
Ainus kurjus aga seisneb otsuses jääda olemise puudujääki, võtta omaks võime mitte-olla põhiolemuse ja alusena teispool olemasolevat; või pigem (ja see on moraali saatuseks) pidada potentsiaalsust ennast, mis on kõige õigem inimeseksolemise viis, veaks, mida tuleb alati maha suruda.
- Giorgio Agamben, "Tulev kogukond", 1990.
